17.–23. juulini kestnud laager Unipiha koolis andis 13 Ukraina lapsele võimaluse näha Eesti loodust ja maaelu. Nädala jooksul tutvuti Pangodi järve, Otepää linnuse ja Kullaga küla tuuleveskiga. Sõideti kajakkidega Pangodi järvel, püüti kala ning õpiti õuemänge, mida varem mängitud poldud. Isegi kõige tavalisem peitusemäng tuli paljudele lastele pisukese üllatusena. Laupäevane kontsert ja lõkkeõhtu koos loojuva päikesega oli muidugi omaette suur elamus nii Ukraina lastele kui Pangodi küla inimestele.
Vihmase ilma päev – voltimine
Suur söögilaud kraamiti nõudest puhtaks. Voltimise õpetaja Juhan (3. kl) vaatab laua ääres istuvaid Ukraina lapsi ja küsib: „Kas oleme valmis?“ Suur „Jaa!“ on selle kinnituseks. Edasine õpetamine toimus vene keele vahendusel õpetaja Eha abiga. Alustati paberist ruudu tegemisega. Juhan näitas ette ja teised vaatasid tähelepanelikult, mida ja kuidas teha. Edasi liiguti paberist lennuki tegemise juurde. Siin tuli Juhanil aeg-ajalt juba kellelegi abiks olla. Nagu meil, nii oli see ka Ukraina laste juures, et nutimaailm on oma töö teinud. Laste tähelepanuvõime on väga hajus ja hüplev, keskendumise, kuulamise ja kannatliku tegutsemise oskus pannakse jälle proovile. Mišal, kes Juhani kõrval istus, tuli näha palju vaeva, et lennuk korralikult välja tuleks. Viimasena kirjutas ta suurte trükitähtedega tiibadele СCСР. Õp. Eha vaatas lennukit ja ütles talle: „ Säärast NSVL taolist riiki pole juba 30 aastat enam olemas.“ Poiss punastas. Mõtlesin, et ilmselt on neil koolis kasutusel veel plakatid nõukogude ajast. Uute trükkimiseks ja ostmiseks napib nii riigil kui koolil raha. Uhke tunne oli, kui lennukid klassitoas ja hiljem õues lendama hakkasid. Paberist papagoi voltimine osutus aga tõeliseks pähkliks. Selle kallal pusimist oli kõvasti nii Ukraina lastel kui ka Juhanil. Rõõm nende valmis saamisest aga seda suurem.
Kalapüük
Kui ma teisipäeva pärastlõunal aidast õngeridvaga kooli õue tulin, hüüdsid poisid: „Mina olen esimene, mina teine, mina kolmas, neljas!“ Sättisin õnge püügivalmis ja läksin ühe poisiga kooli aeda vihmausse otsima. Andsin talle labida pihku ja näitasin, kust kaevata. Sain kiiresti aru, et Kolja polnud sinasõber ei labida ega vihmaussidega. „Näe! Siin on ilus priske!“ hüüdis ta mulle ja näitas mullas olevale vihmaussile, kartes neid ise sõrmedega välja võtta ja topsi panna. Korjasin need üksteise järel mullast kenasti üles ja andsin siis poisile, kes tänas ja rõõmust järve poole lidus. „Aitäh“ ja „tänan“ olid neil igal juhul eesti keeles juba selged. „Võta pang ka igaks juhuks kaasa,“ hüüdsin talle järele ja viibutasin plastmassämbrit käes. Seda ta aga enam ei kuulnud, kalastamishimu sundis järve poole jooksma. Veerand tunni pärast oli ta tagasi, nägu naerul, ja tahtis kalade jaoks pange.
Saun
Kuna laagris olemine sattus jahedatele ja vihmastele päevadele, järves vesi aga soe, tuli laste laagris viibimise ajal ka mõned korrad sauna kütta, et nad end pärast ujumist tagasi soojaks saaksid. Tubliks abiliseks oli siin 10-aastane Miša, kellele esimese saunaõpetuse andis külamees Tõnu, kuid muidugi tuli üle korrata, kuidas saunaahju tuld teha, puid peale panna, pärast tuhka välja võtta. Tema hakkajalikkus üllatas tõsiselt. Sel ajal, kui teised ujusid, küpsetas ta neile pannkooke, et ujumast tagasi tulles saaks neid vitsutada. Ka saunatünni vooliku abil vee laskmise ning kraanide kinni ja lahti keeramise õppis ta kiiresti ära.
Kullaga tuulik
Avaruse ja kauguse tunne on üks nendest paljudest, mida laps peab maast madalast kogeda saama. Nii tekib tal pärast 12 aastat koolis käimist ja kooliukse oma selja taga sulgemist vajadus anda oma elule perspektiiv. Seepärast võtsime laagri neljandal päeval ette jalgsimatka Pangodi ümbruse kõrgemate mägede ja Kullaga küla tuuliku juurde. Ainuüksi vaade Petasmäelt Pangodi järvele on väärt seda 7–8 km pikkust, Ukraina linnalaste jaoks harjumatut ning väsitavat matka. Nutimaailm on teinud ka Ukraina laste hulgas oma töö, ilusate kupliliste maastike asemel köitis aeg-ajalt laste pilku nutitelefonis lahti olev mäng. Sain aru, et ehe kokkupuude looduse ja tema iluga neid praegu ei lumma, selle avastamine seisab neil alles ees. Unipiha koolis oldud nädalapikkune laager hakkab meenuma ehk hiljem. Võib-olla alles aastate pärast.
Laagri kasvataja Julia
Kuna olen Tartu Forseliuse koolis Ukraina laste inglise keele õpetaja, oli enamus lapsi sealt pärit. Nende emad-isad olid kohe nõus sellega, et lapsed näeksid ka Eesti maaelu, seepärast ei olnud laagri kokkusaamine keeruline. Paaril esimesel päeval oli mõne lapse puhul tegu sellega, et ei oldud harjutud midagi koos tegema. Tänapäeva emad-isad teevad kodus oma võsukese heaks kõik ette-taha ära, et see ei peaks vaeva nägema. Kolmandal päeval enam seda probleemi ei tekkinud: koos matkati, meisterdati, sõideti kajakkidega, ujuti, ilusate ilmadega päevitati, valmistuti kontserdiks. Kodumaast kaugel olles on hädavajalik, et lastes tekiks üksteise toetamise õlatunne. Laager andis selleks suurepärase võimaluse.
Kontsert
Terve nädala valmistusid lapsed kontserdiks, kus oli kuulda nii ukraina kui ka eesti keelt. Ukraina tantsud, laulud ja väikesed etüüdid Ukraina elust olid meeleolukalt kokku pandud. Paberile suurelt maalitud eesti- ja ukrainakeelsete sõnadega pandi proovile vaatajate keeletaju. Meid, eestlasi, aitas ukrainakeelsete sõnade tähenduste arvamisel muidugi vene keele põhi. Külarahvast kutsuti ka ühisesse tantsuringi, millest kuidagi keelduda ei saanud.
Omalt poolt kostitasime ukrainlasi kahe eesti regilauluga: „Kuuts, kuuts kullikene“ ja „Oh, sa vana valge jänes“, mille eeslauljateks olid Juhan (3. kl) ja Maarja Jakobson. Oli väga tore, et nii palju (ligi 20 inimest) seda huvitavat ja meeleolukat kontserti vaatama tuli. Lapsed ja nende juhendajad olid kokku pannud tõesti suurepärase etenduse. Kringli ja tee juures aeti
juttu ka mõnede lapsevanematega, kes oma lastele järgi olid tulnud. „Me ei peaks küll vastu, kui meil kogu Euroopa toetust poleks. Eesti inimesed on väga südamlikud ja vastutulelikud, suur-suur tänu teile! Me oleme Odessast… kui kunagi veel peaks võimalus olema teid külla kutsuda…..“
Suur aitäh kõigile neile, kes laagri õnnestumisele kaasa aitasid nii kartulite, kurkide, jäätiste, munade, maasikate, kringlite kui ka vaimutoidu näol.
Lembit Jakobson
