Eesti Vabariigi sajandal aastal on Kambja koolis käimas juba 331. õppeaasta.
Kui ammustel aegadel tulid lapsed klassituppa, et ammutada tähetarkust ja numbrinutikust, siis praegustel õpilastel tuleb koguda vastuolulisel kombel ka nii arvutiarukust kui arukust suuta toime tulla arvutist sõltumata.
K nagu krutskipuu
Talurahvakoolina asutatud Kambja kool tähistab oma aastapäeva alati jüripäeva paiku, sest just siis tehti õppimisest ja õpetamisest kokkuvõtteid ka neil ammustel aegadel, kui kevade tulek ja põllutööde algus katkestas vaimuharimise kuni küpse sügise saabumiseni.
Meie valla värskelt ametisse asunud haridusnõunik Maia Uibo suhtus sümboolselt ajastatud tähistustraditsiooni heakskiitva elevusega. Kambja koolipere oli rõõmsalt üllatunud, kui auväärne haridusnõunik esines tänavusel pidulikul aastapäevaaktusel vigurijutu võtmes sõnastatud laheda tervitusega ja kinkis vallavalitsuse nimel huvisütitava, kuid senikuulmata nimega taime istiku – krutskipuu. Kauase õpetajakogemusega Maia Uibo pidas loomulikuks, et iga lapse täisväärtusliku kooliaja juurde kuuluvad ka nutikalt ja heas tahtes tehtud krutskid, mis leevendavad nii õppetööga kaasneda võivaid pingeid kui jätavad unustamatuid mälestusi.
Maikuu algul, kui esimest korda uuel ajal peetud kevadvaheaeg läbi oli ning kõikjal Eestis istutati innukalt puid, alustasid Kambja kooli õpilased-õpetajad üht ennelõunast õppetundi koolihoone siseõuel, et osaleda krutskipuu istutamistseremoonial. Muusikaõpetaja Marika Lehiste poolt häälde seatud viienda klassi plokkflöödiansambli etteaste tõi argipäevaaskelduste keskele rahuliku ja mõtliku meeleolu. Koolijuht Marika Karo soovis kingitusena saadud krutskipuule juurdumisjõudu ja sirgumisvisadust. Puuke sätiti talle sobivaks peetud kasvupaika aabitsalaste ja koolilõpetajate esinduse töisel jõul.
Koolimaja peauksest pilguheite kaugusel sirguval krutskipuul on häid eeldusi, et olla edaspidi sõnatuks meeldetuletajaks neile, kes krutskitegemise on hooletusse jätnud, kuid temast võiks saada ka hääletu korralekutsuja neile, kes vembutamisega on ehk liiale läinud.
Kui botaanika- või dendroloogiateadmistega inimene haridusnõunik Maia Uibo mõttejõu ja sõnastamisoskuse koostoimel aretatud krutskipuud silmama juhtub, võib see tema hinnangul sarnaneda hariliku sarapuu dekoratiivvormiga, kuid siinkohal vaigistagu akadeemilist täpsust nõudvat tõejanu vanasõnaline manitsus, et kingitud hobuse suhu ei ole ilus vaadata.
E nagu eduelamus
Kui Kambja kooli aastapäeva tähistamise juurde tagasi pöörduda, siis sellele oli iseloomulik koolipere liikmete eduelamuste esiletoomine ja tubliduse väärtustamine.
Õpilaskonverentsil anti esinemisvõimalus neile kaheksanda klassi õpilastele, kes loovtööde kaitsmisel olid silma jäänud tuumakate ideede ja meisterlike teostustega. Mitmete õpilaste loovtööd valmisid sel korral kingitusena oma koolile. Karl-Egert Daškov meisterdas isa juhendamisel uhke koridoripingi, mida nähes ei saa küll keegi jätta imetlust väljendamata. Et koolikaaslastel oleks vahetundidel rohkem istumiskohti, tegid ka Enriko Kiuru ja Alan-Markus Taliväting pingi ning Hanna Näkk, Grete Grepp ja Daphne Lepik õmblesid kott-toole. Ragne Erstu kinkis koolimaja ilmestamiseks loovtööna valminud maali.
Kambjas on kombeks saanud, et kooli aastapäeval tunnustatakse kõiki õpilasi, kes on kooli tulemuslikult esindanud nii maakondlikul kui ülemaalisel tasemel. Tiitliga „Kambja parim“ kirjatud mälestuseseme ja tänukirja pälvisid sel õppeaastal poolsada õppurit, kelle hulgas Mattias Mägi (VIII kl) oli võidukas maakondlikul inglise keele olümpiaadil, Grete Grepp (VIII kl) tuli maakondlikul ajalooolümpiaadil teisele kohale, Epp Moorlat (VIII kl) jõudis parimate sekka mitmetel matemaatika ja inglise keele oskust mõõtvatel jõuproovidel… Taisi Mängel, Marju Pehlak ja Mare Mõisa olid sel õppeaastal need koolmeistrid, kes võisid kõige enam oma õpilaste edenemise üle rõõmu tunda.
Aastapäevapidu annab igale koolile hea põhjuse huvituda sellestki, kuidas vilistlased elavad ja millega nad tegelevad. Kui eelmisel aastal oli Kambja koolipere külaliseks Riina Roosipuu, kes juhib Eesti kõige kõrgemal asuvat töökohta – Tallinna teletorni külastuskeskust, siis sel korral kutsuti külla alles viie aasta eest lõpetanud Ants Rootslane, kes on väga kiiresti ja jõuliselt avaliku tähelepanu keskmesse kerkinud noor hüpnotiseerija. Kahjuks juhtus aga nõnda, et ettevõtlikku elu elaval vilistlasel tekkis tõrge ajaplaneerimisel, mistõttu tal ei õnnestunud sel korral kunagisse kodukooli jõuda. Piinliku olukorra päästmiseks oli hea juhuse tahtel võimalik asendada vilistlase külaskäik nukunäitleja Heino Seljamaa monoetendusega. Veelgi uhkem juhus oli aga see, et kui hüpnotiseerija Ants Rootslane tahtnuks ilmselt oma etteaste käigus mõnd õpetajat mingil määral uinutada, siis Heino Seljamaa suutis oma kohvriteatris Okasroosikese surmaunest äratada.
T nagu taaskasutus
Tänavune kooliaastapäeva tähistamine Kambjas erines paljudest varasematest selles osas, et traditsiooniline õpilastööde väljapanek oli asendatud vanade asjade taaskasutust populariseeriva näitusega. Kultuuripärandi väärtustamise aastal tõid nii õpilased, lapsevanemad kui kooli töötajad vaatamiseks nii renoveeritud vanu asju või kasutatud materjalist tehtud uusi kasulikke esemeid. Emakeeleõpetaja Tiina Tiidebergi üleskutsel ja käsitööõpetaja Ulvi Undi entusiastlikul kureerimisel sündinud näitus „Vana on uus“ mõjus kui ülemlaul neile toredatele inimestele, kes oskavad olla säästlikud, loovad ja ettevõtlikud.
Taaskasutuse austamise ja järgimise põhimõtted kehtivad Kambja koolis ka argipäevadel. Majandusjuhataja Kairi Keskpalu initsiatiivil saadi õpilastele ja õpetajatele kasutamiseks arvutid, millega varem teenisid leiba Swedbanki ja Riigikohtu töötajad. Pärast Tartu maavalitsuse likvideerimist jõudsid sealt Kambja kooli koridoridesse kolm diivanit, et olla jätkuvalt inimestele vajalikud.
Ehkki taaskasutust peetakse mõnikord üksnes heaoluühiskonnaga seonduvaks kampaaniaks või kapriisiks, ei tohi unustada või maha salata, et just säästlik elulaad on alati aidanud eestlastel rasked ajad üle elada, et püsima jääda.
Eesti riigi sajanda aastapäeva eel kõneles direktor Marika Karo Ausambamäel kooliperele ning meenutas üht ammust taaskasutuse lugu, mis on nii hingekriipivalt valus kui ülev: „Minu ema on 75-aastane, ta sündis Teise maailmasõja ajal, pärast seda, kui nõukogude väed olid Eesti vallutanud. Sõja lõppedes olid inimesed väga vaesed, ja ema rääkis mulle, et kui ta pidi minema kooli, esimesse klassi, polnud tal midagi selga panna. Seepärast harutas tema ema lahti Eesti lipu ja õmbles valgest lipusiilust tütrele pluusi ning mustast siilust seeliku. Nii läks minu ema 1949. aastal kooli, lipp sõna otseses mõttes seljas, sest nende peres ei usutud, et „ilus Eesti aeg“ võiks tagasi tulla ja sini-must-valget lippu võiks veel vaja minna.”
Meie kõigi õnneks läks nõnda, et eestlastele anti võimalus võtta Eesti riik taaskasutusse.
Tähestikus on veel palju tähti ja Kambja koolis rohkesti tähetarkust.
TOIVO ÄRTIS
