Teekond Eesti Põllumajanduse Muuseumi asutamiseni oli pikk ja vaevaline, see sõltus ühiskonna erinevatest arengu-etappidest, esimeste haritud põllumeeste sihikindlast tegevusest põllumajanduse valdkonda puudutavate uuenduste ja teadmiste levitamisel, panustades maarahva kujunemisele teadlikuks põllumeheks. Olulised olid ühiskonnas toimuvad muutused: arengud, sõjad, repressioonid ja erinevad poliitilised olukorrad. Kõigega tuli maarahval toime tulla – maal elades hakkama saada ja samas edasi liikuda. Koostöö oli edasiliikumise ja arengute oluline tingimus ja väärtus.
Eesti Põllutöömuuseumi ideest ja vajadusest lugesin arhiivimaterjalidest magistritööd tehes, Eesti Rahva Muuseumi ajalugu uurides. Mõte põllutöömuuseumi rajamisest oli tekkinud juba 19. sajandi lõpul – 20. sajandi alguses rahvusliku liikumise tegelaste, haritud põllumeeste, põllumeeste seltsi liikmete ja ka haritlaste seas (Jaan Mägi, Aleksander Eisenschmidt, Oskar Kallas). Põllumajandusteadlased mõistsid, et eraldi põllutöömuuseumi pole I maailmasõja tingimustes võimalik asutada. Ei jätkunud tol ajal põllumeeste seltside liikmetel jõudu ja ka oskusi muuseumi asutamiseks, seetõttu toetati põllumajanduse ja talupidamise vanavara kogumist Eesti Rahva Muuseumi, et pärand saaks seal säilida. Põllumajandusteadlaste eesmärgiks oli juba tollal põllumeestele erialaste teadmiste andmine ja oskuste õpetamine. Eeskujuks võeti Peterburi põllumajandusmuuseum. Professor Jaan Mägi pidas oluliseks ka loomakasvatuse tutvustamist rajatavas põllutöömuuseumis.
Professor Jüri Kuum tegi 1956. aastal taas ettepaneku põllumajanduse muuseum ellu kutsuda. Olles hariduselt agronoom ja tegutsedes maaparanduse õppejõuna, tegi professori murelikuks talude ja külade kadumine. Unustuse hõlma jäid mitmed varem kasutatud tööriistad ja masinad. Eesti Põllumajanduse Akadeemia (EPA) loomise ajal 1951. a oli vastses akadeemias seitse teaduskonda. 1955. a avati lisaks kaugõppeteaduskond. Selleks toodi Tartu Riikliku Ülikooli haldusalast EPAsse üle Järvselja õppe-katsemajand ja Raadi katsejaamad. Raadi katsejaamade asemele loodi 1968. a Ülenurme õppe- ja katsemajand. Samal aastal reorganiseeriti ka Ülenurme sovhoos Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppe- ja katsemajandiks.
Ülioluline ongi meenutada Eesti Põllumajandusmuuseumi eelkäija – Eesti Põllumajanduse Muuseumi asutamisel teenekat põllumajandusteadlast, muuseumi esimest juhatajat professor Jüri Kuuma tema 100. sünniaastapäeva eel.
Professor Jüri Kuum sündis 16. mail 1922. aastal Viljandimaal Sürgaveres. Ta oli kodust ja eestiaegsest koolist saanud kaasa rahvusliku kasvatuse, sügava austuse mineviku (osa sellest) eesti kultuuripärandi vastu. Juba Hruštšovi sula alguses, aastal 1956, tuli Kuum ajalehes Rahva Hääl Jakobsonist rääkinud artiklis välja Eesti põllumajanduse muuseumi ellu kutsumise mõttega. Ajal, kui võimud võtsid kursi spetsialiseerunud ühismajanditele ja suurtootmisele, nägi professor, et koos talude ja külade hääbumisega hääbub minevikku rikkalik kultuuripärand, lisaks teadmistele ja oskustele kaovad jäljetult kunagised taludes kasutatud tööriistad ja masinad. https://dea.digar.ee/article/vooremaa/2021/04/16/13.2]
Eesti Põllumajandusmuuseumis aastaid töötades mõtlesime ja mõtleme jätkuvalt suure tänutundega EPA rektori Minna Klementi otsusekindlusele ja professor Jüri Kuuma sihikindlusele asutada Eesti Põllumajanduse Muuseum. Seetõttu meenutame kõiki põllumajanduse muuseumi idee elluviijaid tänutundega. (Professor Jüri Kuum lahkus meie hulgast 30. juunil 2009. aastal).
1968. aasta 15. mail toimus ajalehe Edasi toimetuse kokku kutsutud vestlusring, mille teemaks „Eesti põllumajandusele oma muuseum“. Selles osales ka president Arnold Rüütel, kes oli tollal Tartu näidissovhoosi direktor. Ta rõhutas kollektiivi huvi ja lootust, et põllutöömuuseumi asutamine soodustab teadustööd museaalide baasil ning on vajalik maaelu ja põllumajanduse arengute tutvustamisel.
Põllumajandusteadlaste lootused asutada põllutöömuuseum täitusid.
2. juulil 1968. aastal allkirjastas tollane EPA rektor Minna Klement käskkirja nr 183, millega asutati EPA juurde ühiskondlikel alustel Eesti Põllumajanduse Muuseum. Muuseumi embleemiks valiti muistne adravannas, mis on muuseumi embleemiks tänini. Eesti Põllumajanduse Muuseumi eesmärgiks peeti kogumistööd, et säilitada ja eksponeerida nii Eesti põllumajanduses varem kasutusel olnud kui ka kasutuses olevaid tööriistu ja masinaid, põllumajanduskultuuriloolise väärtusega dokumentaal- ja käsikirjalisi materjale, kirjandust, fotosid jms.
Muuseumi põhiväärtuseks on kogud. Nii asutigi kohe tegema kogumistööd (esemed, fotod, raamatud, dokumendid). Eksponaatide valimine algas õigupoolest juba enne muuseumi asutamist.
Esimene eksponaat oli 1968. aasta maikuus Tori Jõesuus Tohera külas oma talus elava Maria Tohti muuseumile lubatud käsikivi, mis toodi kohale sama aasta 21. juulil. Esimene väljapanek „Eesti põllumehe mullaharimisetööriistu minevikust” eksponeeriti 29. septembril 1968 esimesel üleliidulisel künnivõistlusel Tartu näidissovhoosis ja selle vastu tunti suurt huvi. 17. veebruarist 1969 asutatud Eesti Põllumajanduse Muuseumi teadusliku nõukogu koosseisus oli 35 liiget, kes esindasid EPA ja teiste erialade teadusasutusi ning ka ministeeriumi. Nõukogu esimeheks valiti professor Jüri Kuum, kes muuseumi algusaastatel tegutses ühiskondlikel alustel üksinda tegevtöötajana ning kogus muuseumile eksponaate.
28. veebruaril 1969 korraldati esimene teaduslik konverents „100 aastat C. R. Jakobsoni väljaande „Teadus ja seadus põllul” ilmumisest.“ Avati Carl Robert Jakobsoni portreemaal. Konverentsi ettekanded anti välja muuseumi teaduskogumikus nr 1. Jüri Kuum oli ka C. R. Jakobsoni Talumuuseumi teadusnõukogu esimees.
Muuseumil ei olnud esialgu hoiu- ega tööruume, ka raha mitte. Suureks abiks oli, et Eesti Loomakasvatuse Instituudi direktor Aavo Mölder andis kogutud esemete hoidmiseks muuseumile kasutada Märjal asuva küüni.
Eesti Põllumajandusmuuseum asub alates 1972. aastast Ülenurme mõisa ajaloolistes hoonetes. Koostöös Eesti Telefilmi ja ERMiga valmis aastatel 1970 – 1975 kaksteist dokumentaalfilmi ajalooliste töövõtete tutvustamisest põllul ja rehe all, lina koristamisest ja töötlemisest käsitsi jm. Muuseumi algaastatel tehti muuseumis ära suur ja tänuväärne kogumistöö, ent olemas ei olnud nõuetekohaseid hoidlaid ega konserveerimise, restaureerimise ja eksponeerimise võimalusi. 1970. aastal eraldas EPA rektor Arnold Rüütel tööruumi, kus sai säilitada raamatuid, fotosid, väikeesemeid jm.
1970. aastal sõlmiti muuseumi ja põllumajanduse ministeeriumi vahel esimene leping tööjõu palkamiseks ja asjade soetamiseks. 1971. aastal eraldas EPA rektoraat (rektor oli Arnold Rüütel) muuseumile Ülenurme õppe- ja katsemajandi territooriumil paiknevad endised Ülenurme mõisa hooned (sepikoda, hobusetall, tõllakuur). 1972. aastal sõlmiti põllumajandusministeeriumiga leping eesmärgiga kujundada ühiskondlikel alustel tegutsevast põllumajanduse muuseumist riiklik muuseum. Minister Heino Rohtla suhtus ideesse hästi.
1972. aastal suunati põllumajandusmuuseumi tööle EPAs agronoomia eriala lõpetanud Aimur Joandi ning 1973. a Ildike Jaagosild ja Ksenia Tina, kes olid esimesed muuseumi koguhoidjad ja teaduslikud töötajad. Ildike Jaagosild meenutas muuseumis tehtud kogumistööd suure tänutundega, et seda jõuti teha õigel ajal. Kahju ainult, et kogutud ainese kirjeldamisele ja arvele võtmisele ei pööratud vajalikku tähelepanu. Raske oli hiljem seda teha, aga hakkama saadi. Aktiivset tööd tegi põllumajandustehnikat kogudes ka Heino Prost. Hoidlaruumide puudumisel paigutati kogutud esemed mitmele kokku lepitud territooriumile. Alustati ka kogutud esemete põhjaliku puhastamisega ja paigutamisega Ülenurmele. Aastal 1975 alustati Ülenurme mõisa sepikojas, hobusetallis ja tõllakuuris renoveerimistöödega. Jätkus muuseumi teaduskogumike ilmumine ja teaduskonverentside korraldamine.
9. oktoobril 1981 avati külastajatele esimene püsinäitus „Teraviljakasvatus ENSV-s“, seda kureerisid Ildike Jaagosildi ja Ada Treimuth.
1983. aastast on põllumajanduse muuseum riiklik Eesti Põllumajandusmuuseum, alludes põllumajandusministeeriumile. Sellest aastast oli direktoriks Udo Israel ning 1985. aastast Raivo Nisu. Aastatel 1986 – 1993 töötas muuseum majanditevahelise riiklik-kooperatiivse ettevõttena.
1986. aasta 3. oktoobri öösel süttis muuseumi näitusehoone ning tules hävis püsinäitus, kuid hoone tulemüüri taha jäänud arhiiv-raamatukogu ja dokumendid said vähe kannatada. Taastamistöödel olid abiks EPA tudengid ja vabatahtlikud. Aastal 1987 korraldati mälestuste kogumise aktsioon „Põllumees, kas mäletad?“, laekus üle 200 töö. Hoone renoveeriti ning 30. septembril 1988 avati taas püsinäitus „Teraviljakasvatus Eesti NSVs“.
Aastatel 1989 – 2001 oli direktoriks Kalju Roosvee. 1989. viidi muuseumikogud Reola uude kaarhalli. Alustati taas hoonete renoveerimisega ja näitusetegevusega: 1991 avati tõllakuuris näitus „Talurahva veovahendid“, 1992. a näitusemaja II korrusel „Loomakasvatus Eesti NSVs“. 1993. aastast muutus muuseum põllumajandusministeeriumi alluvuses olevaks riiklikuks eelarveliseks asutuseks. 1993. a renoveeriti praegune mesindusmaja, kus avati püsinäitus „Mesindus Eestis“; 1994. a „Aiandus Eestis“ ja 1995. a püsinäitus „Kodulind“ ning 1997. a „Linast linaseni“. Korraldati linalaat ning lastele õppeprogramm. 1995. a toimus Tartu sügisnäitus ja nunnukonkurss ning aastal 1997 algatati üritus Tartu Sügisnäitus ja Tõuloom, millest sai siiani toimiv traditsioon.
1998. aastal avati näitusemaja II korrusel uus püsinäitus „Loomakasvatus. Talu kari“. Jätkus teaduskogumike koostamine, toimis õppeprogramm ja levis töövihik „Meemeistrid“. 2000. aastal valmis koostöös vabariigi loomakasvatuse organisatsioonidega areen, et korraldada loomakasvatuse aretustööd tutvustavat suursündmust „Tõuloom“.
Aastatel 2001–2003 oli muuseumi direktoriks Aivar Reidla, kes alustas muuseumi arvutiseerimisega. 2002. aastal anti Phare eesti keele programmi raames välja eesti- ja venekeelne töövihik „Viljast-leivani“ ning valmis õppefilm.
Aastatel 2003 – 2005 oli direktoriks Kalver Künnapuu. Lõpetati mõisahäärberi renoveerimistööd ja personal kolis häärberisse.
Aastatel 2005 – 2017 oli muuseumi direktoriks Merli Sild. 2016. aastast anti Eesti Põllumajandusmuuseumi hallata Tori hobusekasvandus ning algasid hobusekasvanduskompleksi arendus- ja renoveerimistööd. 28.08.2017 – 14.09.2020 olin SA Eesti Maaelumuuseumid juhatuse liige. Sihtasutusega liideti Tori Hobusekasvandus ning C. R. Jakobsoni Talumuuseum. Tööle asudes oli esmaseks ülesandeks tutvuda muuseumi töötajatega ning hoidlate ja sisutegevusega. Olin varasematel aastatel ERMi Sõprade seltsis töötades teinud põllumajandusmuuseumiga tihedat koostööd. Mu esimestel töönädalatel külastas muuseumi ka professor Jüri Kuum, et tutvuda uue naisjuhiga. Vestluse tulemusena laabus meie suhtlus edaspidi hästi, arutasime muuseumi edasisi plaane ja meie koostöö sujus.
Alustasime põllumajandusmuuseumi uue arengukava koostamisega ning sõlmisime koostöökokkulepped uue teadusnõukogu liikmetega. Esimene 13-liikmelise teadusnõukogu koosolek toimus 13. detsembril 2005, kus andsin ülevaate muuseumi arengukavast, mis tundus liikmetele väga entusiastlik ja mittetäidetav, kuid arengukava elluviimine õnnestus siiski esimese viie aasta jooksul. Täiendatud arengukava oli uue nõukogu poolt kinnitatud 2006. aastal. Minule kui juhile oli koostöö teadusnõukoguga vajalik ja suureks abiks muuseumi eesmärkide seadmisel ja uute arengute kavandamisel.
2005. aastal jätkati muuseumihoonetes automaatse tulekahjusignalisatsioonisüsteemi (ATS) ja valvesüsteemide paigaldamist. 2005. aastal alustati muuseumi kogude inventuuri. 21. detsembril korraldati koostöös Eesti Rahva Muuseumi Sõprade seltsiga mõisahäärberi saalis „Jõuluõhtu rehetares”, kus oli ligi 200 inimest. Tutvuti näitustega ja osaleti jõuluprogrammis. 2006. aastal asutati Eesti Põllumajandusmuuseumi Edendamise Selts, et leida raha muuseumi tegevuse edendamiseks. 2006. aastal liitus muuseumi raamatukogu andmebaasiga URRAM. Koostöös Tartu restauraatorite klubiga korraldasime Ägli hoidlates asuvate museaalide puhastamise ja ruumide korrastamise talgud. Korrastati hoidlaid ja puhastati museaale ning jätkati restaureerimist.
Kogu muuseumi territooriumi arendamiseks algatatud detailplaneeringu raames telliti 2006. aastal muuseumi territooriumi rekonstrueerimise projekt OÜlt Artes Terrae, mille alusel rekonstrueeriti territoorium ja alustati hoonete renoveerimisprojektide tellimisega.
Aastal 2006 alustati põllumajandusministeeriumi ja Eesti Põllumajandusmuuseumi Edendamise seltsi projektitoetuse abil kogudes olevate fotode digitaliseerimist ning digitaalsete varukoopiate valmistamist videofilmidest. Theodor Pooli tütre Mall Pooli ja Piistaoja katsetalu direktori nõusolekul ja palvel võeti muuseumi fondi Theodor Pooli raamatute ja ajakirjade osaline kogu ning Piistaoja katsetalu dokumendikogu. Kevadel ehitati leivatarre uus leivaahi ja kamin (see pühitseti jüripäeval, 23. aprillil), kus alustati rukkileiva küpsetamist ja leivaprogrammide läbiviimist. Kuulutati välja õpilastööde kogumine teemal „Maakodu”, kuhu laekus 223 tööd. Kogutu põhjal koostati näitus, mis ringles koolides. Oluline oligi muuseumipedagoogiliste programmide käivitamine koostöös Tartumaa haridusosakonnaga.
Loomakasvatuse püsinäitust täiendati bakterioloogi ja piimanduslaboratooriumi asutaja professor Karl Happichi tegevust tutvustavate kogudega. Augustis alustati rukkimaarjapäeva ürituste sarja – nii algas koostöö Eesti Rukki Seltsiga. 30. juunil algatati Ülenurme mõisa- ja talupäevade traditsiooniliste ürituste iga-aastane sari. Muuseumitöötajatega kandsime seal ette Jaan Aitaja lavastatud Ülenurme mõisa ainest tutvustava instseneeringu „Ajaloo hallis hämaruses”, mis baseerus EPMi teaduri Elvi Nassari uurimusel.
Valmis töövihik „Ahjualuse leivaraamat“, mis toetas leivaprogrammide läbiviimist.
Alustati koostööd rahvusvaheliste näituste korraldamiseks. Muuseumis avati Ungari Sosto muuseumiküla toitumiskultuuri käsitlev näitus „Ungari – keelele ja meelele”. Jõuluprogrammis tutvustati Ungari jõulukombeid. Korraldati kaks teaduspäeva: rahvusvahelised konverentsid Jakob Johnsoni 200. sünniaastapäeva puhul ning „Sõlmpunkte Eesti maaelu arengus”.
2007. aastal renoveeriti siseministeeriumi hasartmängumaksunõukogu ja põllumajandusministeeriumi rahastuse abil õpikojaks muuseumi ekspositsioonihoone nr 2 ehk endine sepikoda. Hoone teisel korrusel muuseumiprogrammide korraldamiseks paigutati sinna 1950. aastatel koolides kasutusel olnud klassipingid, mis saadi Mooste ja Saatse vallavalitsuselt ning Kaagjärve koolist. Esimesel korrusel sisustati kanga- ja käsitöötuba ning hiljem ka paberi restaureerimise tööruum.
Õpilastele viidi läbi konkurss „Sammud esivanemate radadel“.
Koostöös põllumajandusministeeriumiga, Eesti Maaviljeluse Instituudi ja Eesti Maaülikooliga ilmus teaduskogumiku I köide „Eesti põllumajandus XX sajandil. Ülevaade Eesti põllumajanduse ajaloost omariikluse eel ja ajal. Aastad 1900-1940“, millele järgnes veel kaks köidet. Koostaja Arvo Sirendi.
Renoveeriti ekspositsioonihoone nr 5 ehk mesindusmaja. Paigaldati elektriküte, renoveeriti siseruumid. Esimesele korrusele paigutati raamatukogu lugemissaal, kujundati töötajale töökoht ning rajati mesinduse ajalugu tutvustav uus püsinäitus „Mesindus Eestis“. Teisele korrusele koliti peanäitusemajast raamatukogu fond.
Ungaris Sosto vabaõhumuuseumis avati koostöös Eesti Piimandusmuuseumi ja C. R. Jakobsoni talumuuseumiga maaharimist ja teraviljakasvatust kajastav näitus „Leib on talu peremees” ning karjakasvatust tutvustav näitus „Piim on talu perenaine“. Näituste valmimist koordineeris ja koostas osakonnajuhataja Mare Viiralt, projektijuht oli Merli Sild. Samas toimus ka rahvusvaheline toidumess, kus küpsetasime leiba ja tutvustasime eestlaste toitumistavasid.
Projektitoetusena taotlesin Sihtasutus Keskkonnainvesteeringute Keskuselt rahastust aastatel 2006 – 2010 looduskaitsealuse pargi rekonstrueerimiseks ning Kiusuoja süvendamiseks. Ehitasime pargi elemendina rotundi, mille avasime EPM 45. aastapäeval 2008. Rotundis-turismiinfokeskuses avasime kohviku ning näitused EPM arenguloost aastatel 1968-2008 ning keskkonnateemalise näituse „Aardla polder – ühe suurehituse lugu“. Kohvikus alustasime külastajate toitlustamisega ja suveniiride müügiga, mis toimis väga hästi.
2008. aastal sõlmisid Eesti Maaülikool ja Eesti Põllumajandusmuuseum koostöölepingu edendamaks teadustööd ja põllumajandusajaloo tutvustamist – algas maaülikooli tudengitele põllumajanduse ajaloo õpetamine muuseumis.
Renoveerisime Leivatare ja ehitasime juurdeehitusena sinna ka tualettruumid ning rajasime kaldtee toitlustuskohale ligipääsu hõlbustamiseks. Leivatares alustasime aktiivset õppeprogrammide korraldamist ja sinna juurde ka toitlustamist kõrvalasuvas turismiinfokeskuses.
2009. aastal alustasime projektitaotluse koostamist uue püsinäituse koostamiseks ja peanäitusemaja renoveerimiseks. 2010. aastal valmiski renoveeritud peanäitusemajas uus püsiekspositsioon „Eesti põllumajanduse ja maaelu areng läbi sajandite”, mis pälvis Eesti muuseumide aastaauhinna kategoorias „Parim uus või renoveeritud muuseum või uuendatud püsiekspositsioon” Muuseumiroti auhinna. Kuraator oli Mare Viiralt, projektijuht Merli Sild. Toetas EL Regionaalarengu Fond ja Eesti Kultuurkapital.
Sel aastal renoveeriti ekspositsioonihoone nr 3 – endine tõllakuur, millele oli uus katus paigaldatud juba mõni aasta varem. Renoveeriti hoone esimese ja teise korruse hoidlaruumid ja kogud paigutati hoidlasse. Renoveeritud ruumides avati käsitöömeister Aime Langi isikunäitus „Kuldne õlg ja põnev kasetoht meie elus”.
2011. aastal leidis samas hoones aset põhjalik renoveerimine saastekvoodi ülejäägi müügist ja põllumajandusministeeriumilt saadud raha toel. Paigaldati uus kütte-, elektri- ja ventilatsioonisüsteem, sisustati puutööõppeklass. Valmis juurdeehitus sepatöö- ja puutöökodade materjalide tarbeks. Hoone taasavati oktoobris, tööruumid said puidu- ja metallirestauraatorid. Alustati puidu restaureerimise ja puiduprogrammide läbiviimisega ning tööpraktika pakkumised olid ka erivajadusega inimestele.
Alustati kogumistööd Eesti iseseisvuse taastamise aegse põllumajandusreformiga seotud teemadel, seda jätkati ka edaspidi.
Aastail 2011–2012 renoveeriti saastekvoodiraha toel ja põllumajandusministeeriumi eelarvest ekspositsioonihoone nr 4 – linamaja. Hoonesse paigaldati maaküte ja ventilatsioonisüsteem, uuendati elektrisüsteem ja renoveeriti ning laiendati näituseruume.
2013. aastal avati uuendatud ekspositsioonid „Lina meie igapäevaelus“ ja „Linnukasvatus Eestis” ning tehnikafond (aurulokomobiilid, väljapanek naistraktoristide tegevusest jm). Näituste koostamist toetas Eesti Kultuurkapital. Hoonete renoveerimisel püüdsime muuta muuseumi ligipääsetavaks; hoone esimesele korrusele pääsevad ka liikumispuudega inimesed.
Aastatel 2011–2013 jätkus Ülenurme mõisa häärberi renoveerimine: vahetati välja kütte- ja elektrisüsteem, paigaldati ventilatsioonisüsteem, renoveeriti vee- ja kanalisatsioonisüsteem, vahetati põrandad, uuendati olmeruumid ja ruumide sisustus. 2013. aastal korraldati rahvusvaheline konverents „Põllumajanduse ja maaelu muuseumid kui maakultuuripärandi säilitajad ning nende roll rahvusvahelise turismi arendamisel”, tähistamaks Eesti Põllumajandusmuuseumi 45. aastapäeva. Muuseumi külalisteks olid Ülemaailmse Põllumajandusmuuseumide Assotsiatsiooni (AIMA) presiidiumi liikmed kaheksast erinevast riigist. Mind oli valitud AIMA presiidiumi liikmeks aastal 2008, kui osalesin Serbias AIMA kongressil ettekandega; AIMA presidendiks valiti mind 2013. aastal Teaduskeskuses AHHAA toimunud AIMA konverentsil. Alustada tuli 2017. aastal Eestis toimuva AIMA kongressi ettevalmistamisega.
2013. aastal renoveeriti mõisahäärber ja laut (viimane osaliselt). Lõplik lauda-ekspositsioonihoone nr 8 renoveerimine toimus aastal 2016.
Korraldasime põllumajandusreformi konverentsi ning 2014. aastal ilmus trükis „Maaelu ja elu maal muutuste tuules. Põllumajandusreform 20”. Muuseuminõukogu tunnistas siinkirjutaja teadusauhinna vääriliseks.
Ilmus muuseumi aastaraamat IV.
2014. aastal alustati õppeprogrammiga „Saame tuttavaks, hobune“, sest muuseumi talli asus elama Tori hobune Homeros ja lehm Mirdi, kellele lisandusid peagi lambad, kitsed ja ponid. Need olid tõmbenumbrid muuseumi külastatavuse kasvuks ja omatulu teenimiseks.
Ilmus töövihik „Linaraamat“.
Aastal 2015 alustasime Rukkiküüni renoveerimist ning uue püsinäituse koostamist. Küün renoveeritigi samal aastal muuseumi oma rahaga: valati uus põrand, vahetati palke ja tehti muid töid. Hoones asuvad lina- ja teraviljatöid tutvustavad töövahendid. Tegevust toetas Eesti Kultuurkapital.
Avasime rukkimaarjapäeval ekspositsiooni „Rukkiküün“ ja linakasvatust ning lina- ja rukkitöid tutvustavate käeliste tegevuste programmid. Kuraator oli Ellen Pärn, projektijuht Merli Sild.
2017. aastal korraldasime 9 – 16. maini toimunud AIMA XVIII rahvusvahelise kongressi CIMA „Traditsioonid ja muutused – jätkusuutlik tulevik”. Osalejaid oli 23 välisriigist. Konverentsi ajal, 10. mail avati ekspositsioonihoone nr 8 (laut) teisel korrusel fondihoidla „Avasta ja imesta” esimene etapp. Kuraator oli Kaarel Vissel, kunstnik Taisi Kadarik. Näituse koostamist rahastas Leader-programm. Avatud Fond „Avasta ja imesta“ pakub äratundmisrõõmu erinevatele sihtgruppidele. Eksponeeritud on majapidamine, sisustus, käsitöö ja toiduvalmistamine, õuealal on esitatud maaviljelus ja veovahendid. Keset ruumi asub mõisa ja talurahva toidutraditsioone tutvustav interaktiivne laud. Ruumis on võimalik korraldada ka töötube ja õppeprogramme, istudes ümber „kaetud“ laua.. Ruumi on võimalik kasutada ka seminaride ja konverentside korraldamiseks. Viimasena saabub külastaja aita, kus asub esemekogu avatud fondihoidla-ekspositsioon, see avati aastal 2018. Näitust ilmestavad erinevad temaatilised filmiklipid. Näituse kuraator oli koguhoidja-teadur Kaarel Vissel, projektijuht oli Merli Sild.
Muuseuminõukogu tunnustas tehtut ja teostajat Kaarel Visselit Muuseumiroti auhinnaga – muuseumikogu arendaja 2018.
2019. aasta novembris avasime koostöös Maaülikooliga näituse „Loomade tervis ja biotehnoloogiad“, mis annab ülevaate biotehnoloogiliste meetodite kasutamisest Eestis, mis algas 80 aastat tagasi (1939) esimese kunstlikult viljastatud vasika sünniga. Näituse koostajana panustas maaülikooli professor Ülle Jaakma, kes on olnud eestvedajate hulgas kõigi veise embrüotehnoloogiate arendamise juures Eestis, sealhulgas ka transgeense ja kloonveise loomine. Väljapaneku keskseks eksponaadiks on koostöös Eesti Maaülikooli teadlastega valminud interaktiivne sein, mis annab külastajale tervikliku ülevaate biotehnoloogiliste meetodite arenguloost, olemusest, kasutusvaldkondadest nii veterinaarias kui meditsiinis ning biotehnoloogiate kasutamise ja genoomi muutmisega seonduvatest eetilistest probleemidest. Kuraatorid olid Ülle Jaakma, Kaarel Vissel, Algo Rämmel, projektijuht Merli Sild.
Külastajal on võimalus tutvuda ka muuseumi kogus leiduvate Eestis veterinaaria õpetamiseks kasutatud ajalooliste õppevahendite, preparaatide ja kasutusel olnud riistastikuga ning saada ülevaade olulisematest Eestis levinud loomataudidest. Näituse eesmärgiks on anda ülevaade Eesti veterinaaria minevikust ja kaasajast. Enam kui kahe sajandi vältel on Tartu loomaarstiteadlased tegelnud nii loomahaiguste ravi, haiguspuhangute ära hoidmise ja tõrjega. Ühtlasi on näituse eesmärgiks meenutada külastajale, et inimeste kohus on tagada loomade heaolu.
Aastatel 2019 – 2020 viidi lõpule töökoda-garaaži renoveerimine, millest unistasime alates aastast 2007, taotledes rahastust erinevatest fondidest. Oluliselt paranesid restauraatorite töötingimused, mis teeb tublidele museaalide taastajatele kindlasti rõõmu. Projekteeritud sai ka uus restaureerimistöökoda koos kohvikuga, kuid ehitustööde alustamine on edasi lükkunud. Oma aega ootavad samuti lauda otsas asuvad silotornid, kuhu on planeeritud interaktiivsed näitused. Eesti Põllumajandusmuuseumi haldab AS Riigi Kinnisvara, mistõttu on muuseumi majandusmuresid lahendatud koostöös nendega.
Eesti Põllumajandusmuuseumis on traditsiooniks saanud korraldada aastate jooksul erinevaid suursündmusi nagu Viss, Tõuloom ja Sügisnäitus; tähistatakse jaanipäeva, rukkimaarjapäeva, lõikuspüha jne. Need on olnud rahvarohked ettevõtmised. Lisaks pakutakse osalejatele käelisi tegevusi ja teemaprogramme.
Rahvusvaheline koostöö on toimunud veel Peterburi leivamuuseumiga, see algas näituste vahetusega. Samalaadne koostöö toimus ka AIMA (Ülemaailmse Põllumajandusmuuseumide Assotsiatsioon) liikmetega – osalesimine Poolas restaureerimise konverentsidel. Rumeeniasse viisime 2011. aastal AIMA kongressile Eesti piirituse- ja viinakultuuri tutvustava näituse Moe Piiritusetehase baasil. Osalesime Itaalias Milano EXPO 2015 Eesti paviljonis toidutraditsioone tutvustavates töötubades, kus küpsetasime rukkileiba ja tutvustasime laiemalt EPMi ning Eesti pärandkultuuri. Arvukad messid, kus oleme osalenud, on olnud meie muuseumile traditsiooniks, mis on toonud muuseumi ka rahvusvahelist külastajaskonda.
Rekonstrueeritud hoonete kasutuselevõtuga avardusid muuseumis oluliselt eksponeerimisvõimalused ning uued näitused ja neid täiendavad muuseumiprogrammid panustasid kindlasti külastatavuse kasvule. Mainet täiendasid sisukad sündmused ja mitmekesised tegevused erinevatele sihtgruppidele. Lähtudes SA Eesti Maaelumuuseumid arengukavast aastateks 2019 – 2022 oli ja on muuseumi visiooniks areneda üleriigiliselt ja rahvusvaheliselt tunnustatud põllumajanduse ja maaelu tutvustavaks ning maakultuuri- ja turismikeskuseks, olles maaelu väärtustaja ja maine kujundaja. AIMA konverentsidel osalejad avaldasid tunnustust meie muuseumis põhjalikke teadmisi ja teadussaavuusi pakkuvate näituste ja programmide kohta. Kulutuste tegemisel lähtusime finantsjuhiga kuluefektiivsuse põhimõttest, püüdes vältida ebamõistlikke kulutusi ning leida lisavahendeid erinevatest fondidest, mis ka õnnestus.
Lähtusin asutust juhtides ja siin töötades professor Jüri Kuuma pärandist ja ideedest ning püüdsin hoida asutust põllumajandusteaduse ja maaelu väärtustamise kursil. Aitäh eeskuju ja heade nõuannete eest ka proua Elli Kuumale ja nende perele! Tänan siiralt oma kollektiivi, kellega mul oli hea koostöö, kuigi kiire töötempo ei andnud hõlpu… Aitäh meie koostööpartneritele ja klientidele – püüdsime olla teie jaoks alati avatud ja olemas! Tööd oli palju ja ajad olid pingelised, kuid tagasi vaadates teeb tehtu rõõmu ja südames võib tunda rahu. Oluline oli meeskonntöö.
Nüüd seda näitust enam pole, on vaid mälestus…
Kahjuks pean kurbusega tõdema, et alates 2021. aastast on toimunud ja toimumas Eesti Põllumajandusmuuseumis kui SA Eesti Maaelumuuseumid ühes üksuses vanarahva keeles jüripäev: vana heidetakse seljataha, sõlmitakse uusi lepinguid – nagu ikka jüripäeval… Likvideeritakse näitusi ja vabastatakse töötajaid, vaatamata sealjuures, et uut ei ole valmimas ja külastushooaeg on algamas. Likvideeritud on näitused „Mesindus Eestis“, „Linnukasvatus Eestis“. Kui traktorimudelite näitus on näituseruumides lõppenud, läheb likvideerimisele näitus „Lina meie igapäevaelus“, mis praeguseks juba ongi segamini paisatud. Likvideeritud on Aime Langi isikunäitus „Kuldne õlg ja kasetoht meie kodus“ – see oli autoril spetsiaalselt EPMi jaoks koostatud, et näidata looduse ilu ning kuldse viljakõrre ja kasetohu võimalusi. Kahju!
Õpikojast on kadunud 1950. aastate kooliklassides kasutusel olnud koolipingid – nüüd on seal tavaline igas koolis kasutatav mööbel, mis ei paku rõõmu ega ajaloolist äratundmist – istuda vanades lapsepõlve koolipinkides – ei lastele ega täiskasvanutele. Samuti ei ole enam jälgegi talutoast.
Kahju, et Muuseumirotiga autasustatud püsinäitus „Põllumajanduse ja maaelu areng läbi sajandite“ on segi paisatud ja muudetud süsteemituks. Põllumajandusteadlaste näituseosa on likvideeritud ning piimanduslabori asutaja bakterioloog professor Happicht on lükatud n.ö piimanõude hulka. Kahjuks ei väärtustata meie põllumajandusmuuseumis enam põllumajandusteadust ega selle ajalugu…
Vanarahvas ütleb: „Ära enne vana kaevu kinni aja, kui uus valmis on!“
Uut aga ei näe kusagilt, ehkki hooaeg on algamas. Nentigem, et püsiekspositsioonid ei olnud vananenud. Püsinäituste koostamine nõuab raha ja aega juba uurimistööd läbi viies ning seejärel näituste kontseptsiooni koostades. Soovisime täiendada mesindusnäitust uue infoga ja interaktiivsete võimalustega, kahjuks seda taotlust ei rahastatud. Teaduspõhised näitused ei vanane nii kiiresti ja on oluline teada, et põhjalikke põllumajandusteadust ja –ajalugu tutvustavaid teadusnäitusi Eesti teistes muuseumides ei ole. Eesti Põllumajandusmuuseum on põllumajanduse aja- ja arengulugu tutvustav maaelumuuseum, selle eesmärgiks on näituste, muuseumiprogrammide, käeliste tegevuste, trükiste ja teadusüritustega mineviku põllumajanduse kõrval tutvustada ka uusi suundi ja arenguid põllumajanduses ning selgitada põllumajanduse ja maaelu olulisust ühiskonnale laiemalt, väärtustades põllumajandusharidust ja –teadust, tehes koostööd erialateadusasutustega ning haridusasutustega, erinevate organisatsioonidega ja üksikisikutega.
Maaeluministeerium püstitas 2017. aastal ka sihtasutuse asutamisel omapoolse nägemuse, mida tuleb sihtasutuse üksustel arvestada muuseumite sisu- ja teadustegevusel: geneetilise ressursi ning ajaloo- ja kultuuripärandi säilitamine, tutvustamine avalikkusele; finantsvõimekuse suurendamine tasuliste teenuste arendamise näol; kaasata partnereid erasektorist, kohalike omavalitsuste ning teadus-, haridus ja kultuuriasutuste näol.
Oluline roll oli ja peakski olema koostöö põllumajandusteadlaste, -tootjate-, -ühingute, loomakasvatuse organisatsioonidega. Põllumajandusmuuseumi kui maaelumuuseumi roll on põliskultuuride hoidmine, väärtustamine, esivanemate oskuste edasiandmine Neid eesmärke silmas pidades kasvatasime kartulit, talirukist „Sangaste“ ja põllukultuure muuseumi põllul ja –aias. Kõige sellega arvestasime sihtasutuse arengukava koostamisel 2018. aastal.
Et uuenduste poole edasi liikuda, tuleb vana mäletada ja teada. Mäletamisega seonduv on paraku muutunud vähetähtsaks. Vikipeedia ja Google ei anna meile seda ajaloolist teadmist, mida peaks andma muuseum. Ei saa vaadata ainult tulevikku, tundmata minevikku. Muuseum ei ole ainult vahendaja, muuseumis on oluline teadustöö ja uurimustegevus. Muuseum on ka uute teadmiste looja, kus saame uue loomisel kasutada alusuuringuid, et pakkuda oma külastajale uusi teadmisi ja elamusi: näitusi, muuseumiprogramme, trükiseid, sündmusi. Muuseumid on kohtumispaik ning meie eesmärgiks on luua kohtumispaik mõtlevale inimesele.
Süda valutab tublide töötajate pärast, kellele on langenud vaimne pinge. Info puudus ja ebasõbralik käitumine ei loo usalduslikku suhet ega koostöövalmidust. Palun austage oma töötajaid ja inimesi ka siis, kui nad on iseärasustega – õppige neid tundma ja tundke huvi, milline on nende panus põllumajandusmuuseumi arengusse, mida nad on teinud ja saavutanud – seda ei ole ometi vähe! Töötaja on muuseumi raudvara ning külastaja meie koostööpartner. Hoiame neid!
Vaatamata kõigele olen endiselt südamega maaleumuuseumides. Soovin sõbralikkust, vastastikust austust ja lugupidamist ning tarkust käituda meeskonnaga vastutustundlikult ja austusega – nagu vanarahva tarkus ütleb…
Edu ja ikka head ning mõistmist soovides
MERLI SILD,
EPM direktor aastast 2005,
SA Eesti Maaelumuuseumid juhatuse liige 2018 – 2020
