Edda Lints, Marju Orion, Hele-Mall Klaassepp, Anne Palumets ja Eha Alliksaar kuuluvad nende särtsakate sädeinimeste hulka, kes väsimatu innuga kutsuvad Vana-Kuuste kandi rahvast sealse mõisakooli saalis korraldatavatele peoõhtutele.
Esimene pidu kestis varahommikuni
See oli aastal 1997, kui alustasime Vana-Kuustes külapidudega. Ju idanes see mõte mul peas juba varemgi, sest kui vaatasin kõrvalt Kambja valla keskuses toimuvat, siis leidsin, et ka Vana-Kuustes võiks olla rahvale pidusid. Miks meie kant kehvem on? Ei ole ju! Kui rääkisin sellest mõttest teistele koduküla inimestele, olid nemad samuti nõus.
Järgmiseks tekkis küsimus, kust peokorraldamiseks raha saada. Siiani on mul alles vallavanem Ivar Tedremale koostatud kiri, kus palusin rahalist toetust peoõhtuks. Vastus meile oli jaatav. Öeldakse ju, et küsija suu peale ei lööda. Praegu seda kirja lugedes tuleb hinge eriline rahutus, ma nagu elaksin selle eluetapi uuesti läbi. Mõtlen sellelegi, millise väikse summaga tookord hakkama saime.
Esimene külapidu toimus 5. detsembril 1997. Ootusärevus oli suur, sest me ei teadnud, kui palju rahvast peole tuleb. Kulutused olid juba tehtud, lauad olid võileibade ja muu suupärasega kaetud ning pillimehed ootevalmis. Kõik sujus hästi, rahvast oli palju ning tantsu keerutati hommikutundideni.
Nii läks see pall veerema ja on jõudnud veereda 20 aastat. Oleme püüdnud valida igale peoõhtule stiili, et asi oleks rahvale põnevam. Pidudele on hoogu juurde andnud seltskondlikud mängud ning võistlused. Mõttetegevust on virgutanud viktoriinid. Külarahvale oleme pakkunud lusti ja rõõmu 29 korral. Suur tänu kõigile abilistele, kelleta poleks saanud need peoõhtud toimuda! Samuti tänan Kuuste kooli ja Kambja Vallavalitsust mõistva suhtumise ja igakülgse abi eest.
Edda
Kes korra on käinud, see tuleb taas
Kui nüüd meenutama hakata, siis esimesel külapeol mind vist veel polnud, aga järgmisel korral kaasas Edda ka mind sellesse vahvasse ettevõtmisse.
On meeles, et alguses kestsid peod ikka väga pikalt. Kui ansambel kella kahe paiku öösel lõpetas, pandi makimuusika mängima ning tants ja trall jätkus peaaegu hommikuni.
Need, kes on korra Kuuste külapeol käinud, tahavad alati uuesti tulla. See on nii seetõttu, et meie pidudel pole kunagi igav: kui ei ole parajasti tantsuaeg, toimuvad vahvad võistlused ja mängud.
Toredaks muudab koosolemise seegi, et iga kord on kuulutusel ka kirjas, millisele stiilile vastavalt tuleb tulla. Eriti toredana on meelde jäänud naistepäevapidu, kus pidu aitas juhatada naisraudteelane Kersti ning kõik naised said kingiks punase nelgi ja pildi autahvil.
Kõik see on sündinud ainult tänu sellele, et meil Vana-Kuuste külas on vahva ja teotahteline Edda, kes suudab läbi halli argipäeva jääda särtsakaks ja seda särtsu teistelegi jagada.
Marju
Haldjate, inglite ja …. koiliblikate kokkusaamine
Kohviklubi korraldava tiimiga on alati vahva koos saali korda seada ja dekoreerida. Eriti mahukas oli merepeo ettevalmistus. Stiilitruud said naistepäevapidu ja mustlasõhtu.
Unustamatu oli aga haldjate ja inglite kokkusaamine ühel jõulueelsel peol. Selle õhtu üllatuseks oli meie südaöine tantsuke. Seljas õhulised tiivad ja peos helendavad sukavardad, tundsime end staaridena, kui meid tagasi plaksutati! Rõõmu ja elevust ei pisendanud sugugi ühe lõbusa peokülalise repliik „Kost nood koiliblikad välja tullid?“.
Hele-Mall
Inimesed naudivad pidu ja lustlikke kaaslasi
Esimene
Peo algus oli välja kuulutatud kella seitsmeks. Sel ajal oli saalis kaks inimest. Kell kaheksa lisandusid veel mõned. Korraldajad olid üsna murelikud – ega vist peost asja saa, kui külalisi napib. Õhtu edenedes sai saal rahvast täis ja pidulised jäid rahule.
Kui aga mõnel järgmisel korral pidid hilisemad tulijad lisatoole otsima ja end kellegi lauanurga juurde sokutama, hakkasid ka peolised varakult kohale tulema ja laudugi varem kinni panema.
Meri on, meri jääb, meri olema peab…
Mereteemalise peo ettevalmistamisel olid kõvasti vaeva näinud nii külalised kostüüme valmistades kui ka naisseltsi rahvas saali kaunistades. Lae all rippusid signaallipud, seintel võrgud ja merelained.
Naistepäev kolhoosis
Majja sisenenud kaunid krimpleenkleitides seltsimehed naised jäädvustati kohe autahvlipildile. Saal oli kaunistatud lillede ja innustavate loosungitega. Kõnepulti ilmusid üksteise järel kolhoosi esimees ja külla tulnud naistöökangelane. Nad esinesid päevakohaste kõnedega, mis käsitlesid meie suurepäraseid töövõite viisaastakuplaanide ennetähtaegsel täitmisel.
Ei hõbedat-kulda ei leidu me maal…
Küll aga jätkus hõbedasi-kuldseid kleite-lipsekingi ja muid riietusdetaile peokülaliste seljas. Ja laudkondadevaheline lauluvõistlus ei tahtnud lõppeda – repertuaarivaliku ainus tingimus oli, et laulu tekstis esineks sõna „kuld“, „hõbe“ või „raha“. Ja sellest unistada ja laulda juba osatakse. Põllepidu, kübarapidu, täpipidu, värvilise sukasoki pidu… Ei ole ükski meie kuitahes imelik üleskutse jäänud vastuseta ja enamik peokülalisi on kuulutusel märgitud stiilis riietunud. Iseäranis palju ilmus kohale ingleid ja kuradeid – küllap meeldib inimestele end parema või ka halvemana näidata. Peamine on aga see, et inimestele meeldib nautida pidu ja lustlikke kaaslasi.
Anne
Kohviõhtud kui tükike ajaloost
Mõned meenutushetked kohviõhtutest, mis on olnud nii meeldivad kui ka negatiivselt üllatavad.
Hetk algusaastatest: kell läheneb seitsmele õhtul, saal on valmis vastu võtma külalisi, aga mitte kedagi ei ole veel. Lohutame üksteist, et meie oleme ju kohal ja pidutseme ikkagi. Viisteist minutit hiljem on ka külalised tulnud ja pidu läheb käima.
Mustlased Kuustes – miks nad siin on? Eks ikka kohviõhtul oma värvikirevate seelikutega ja kõige ehtsamate mustlaslauludega. See on üks näide teemapidudest, mis samuti on osa kohviõhtute traditsioonist.
Saali kaunistamine on tore ettevõtmine, kuid kui see nõuab akrobaatilisi oskusi pikal redelil turnides, siis on ka natuke kõhe. Konks saali laes aga lausa nõuab, et midagi sinna meeleolu tõstmiseks tuleks riputada. Eriti kaunis on, kui seal on jõulupärg.
Kui muusik lahkub peolt enne kokkulepitud aega, on seegi omamoodi kogemus. Kuid pidu ei jäänud tol korral seisma, jätkasime kooli raadiomaki kaasabil.
Kohviõhtutel karaoket jälgides võib küll küsida, kas keegi on vale elukutse valinud. Meie külas on nii andekaid inimesi (mõnikord aitas vist vägijoogi tarbimine), kelle esitused võiks suurema publiku ees marulise aplausi välja teenida.
Alati on rõõm näha peol nooremaid inimesi, eriti neid, kes 20 aastat tagasi pidid oma vanuse tõttu veel koju jääma.
Toidulaudade toomisel keldris asuvast sööklast peosaali on olnud abis suuremad koolipoisid. Õhtu lõppedes peab aga lauad tagasi viima. See on olnud meie suurim ja ka natuke koomiline katsumus, kui naised oma kõpskingade ja peoseelikutega laudu keldrisse toimetavad. Viimastel aastatel on meil olnud abivägi peolistest, kes kiirkorras lauad trepist alla toimetavad. Aitäh teile!
Julgelt võib öelda, et oleme traditsiooniliste kohviõhtutega tükike ajaloost. Loodame seda ka järgmised 20 aastat teha!
Eha
