On üks esimesi kevade moodi päevi, kaunis ja kaua oodatud. Tuul ja mõjuvõimas kevadpäike on õues tublisti kuivendustöid teinud, aeg rehaga hekitagust harimistööd ette võtta!
Riisudes on hea mõtiskella, päike on mõnus ja riisutud hekialune näeb kenam välja, tõstab tuju.
Mõtlen. Auto sõidab sahinal mööda ja autost lehvitatakse ning naeratatakse. Ülenurme on mu kodu, mu kogukond! Igal kevadel venivad riisumised üha pikemaks, sest tuttavaid möödujaid on üha enam ja nendega on tore suhelda. Inimesed arvavad ja räägivad. Haldusreformist, näiteks. Kurdavad. Tegelikult on see sel sügis-talv-kevadisel ajal pikalt põletav teema olnud. Mõtlen oma kauaaegse kodukandi peale. Lapsepõlvetanumad on küll teise kanti jäänud, aga kui omal ajal bussiga Ülenurmest läbi sai sõidetud, tundsin iga kord tõmmet. Unistustel võib olla ikka tõsine tahe täide minna!
Lapsed olid meil veel väiksed, kui Ülenurme külanõukogust sai esimene vald Tartumaal. Ülenurme vald. Olin vana-aja–noor–inimene ega osanud siis sellest valdade värgist suurt midagi arvata ega uhkust tunda. Olin näinud sovetlikke järjest paisuvaid suurmajandeid ja nende hääbumistki, ise pärinesin keskmise suuruse ja jõukusega sovhoosist ning elu seal tundus ilus, tegus ja turvaline, sest sellel oli minu jaoks oma tähendus: noorus, vanemad, sõbrad, kodu. Elu oli ilus, sest noorena ongi kõik ilus!
Mõtlen valla nime peale. Kambja nimel pole häda midagi – seegi on osake mu lapsepõlvest, sest sealtkaudu sai ju tihti Tartusse sõidetud ja Tartugi on mulle alati meeldinud. Aga elama tulime Ülenurmele, siia ehitasime kodu. Tööle tulin juba valda, Ülenurme valda. Majadega oli siis kitsas – kellel oli maamaja või talukoht, need tahtsidki ehk korterisse, et muretum. Soe tuli radikatesse, kuum ja külm vesi voolas kraanist ning kadus hiljem kanalisatsiooni ja see kõik ei maksnudki kes teab mis palju. Aga paljud tahtsid siiski oma majasse, omaette kodusse. Majasid oli vähe, uusi veel vähem, ehkki majand oli olnud Tartumaa jõukamaid ja siin käis vilgas kaasaegsete hoonete ehitus.
Valla sündides soikus ka ehitus. Kerge see valla-algus polnud, nüüd olen sellega ehk isegi rohkem kursis. Toonane vallavanem ütles oma avalikel esinemistel alatihti: „Vald on vaene, me ei saa endale seda-või-toda lubada.“ Niisugust aktiivset detailplaneeringute algatamist ja elanike juurevoolu, nagu vallavõimu vahetumise järel tekkima hakkas, ei osanud siis ettegi kujutada. Noori tragisid peresid tuli juurde, elu hakkas edenema ja jõudsa sammuga jõukamaks kujunema. Ülenurmest hakati tasapisi teises võtmes rääkima, valda hakati eeskujuks tooma ning eks kadestajaid ning kaikaloopijaidki leidus. Kuskandis neist siis puudust peaks olema! Aastate pärast hakati Tartumaal esimesena tekkinud valda üha rohkem nimetama jõukamate omavalitsuste hulgas, koguni vabariigi kõige rikkamate hulka hakkasime kuuluma. Rahvast tuli väledasti juurde, lasteaiad ja koolid jäid järjest kitsaks. Hoogsal arengul oli varjukülgi, eks neid pikema või lühema aja jooksul ka lahendada võeti. Ülenurme esimene vallavanem oli oma valitsemisajal tavatsenud ametiga kaasnevates tava- ja valimispöördumistes ikka rõhutada, et kõik teevad tegutsedes vigu ja parandavad neid. Kuldsed ja meeles hoidmist väärivad sõnad, kehtivad tegelikult kõigi ja kõige kohta.
Ülenurme vald tegi oma tegutsemisega endale ise nime, mida teati üha laiemalt. Meil siin pole paraku juhtunud seda õnne, et kaugetel aegadel kuulsaid tegijaid oleks siin elanud või surnud või… Vähe siis pole saanud selle üle kahetsust tunda, kui meid külastavatele kaugemalt tulnuile ühtegi monumenti ega isegi mõne kuulsa eestlase kalmuküngast ette näidata polnud, mille poolest näiteks Alatskivi kultuurilugu on suisa jõukas kohe! Oleme kohe linna külje all, pole meil oma kirikutki. Kõik oma patud ja rõõmurõkatused oleme pidanud linna sakraalehitistesse andekspalumiseks või pühitsemiseks kaasa võtma… Oleme küll ja siiralt imetlenud Kambja rahva söakust, kui nad võssa kasvanud varemetest taas pühakoja püstitasid. Sellised väärtused on vääramatu tõde – kellel on, sellel on ning au ja kiitus, kui seda tõsiselt väärtustada võetakse. Ja kellel pole – no kuidas saab seda praegustele asukatele ette heita…?
Rehitsen ja sokutan lehehunniku hulka selle järjekordse mornivõitu mõtte.
Mõtlen tagasi selle peale, kui Tallinnas valdade sundliitmise asjus (nüüdseks juba endise) minister Aabi juures käisime. Püüdsime rääkida, et me saame hakkama. Kambja saab hakkama ja Ülenurme saab hakkama. Ministrihärra kõige enam korratud väide tookord oli: „Mina ei saa midagi teha.“ Ega tehtudki midagi. Ega kuulatudki kedagi. Või õigemini – tehti ära ja kogu demokraatia. Loogikauperpallina pandi suuremale koguni väiksema nimi. Hiina vanasõna ütleb, et pole vahet, mis värvi kass on, peaasi, et hiiri püüab. Saati on maailma ajaloos olnud ajad, kus nimi, au ja aated olid ülim väärtus. Nime hoiti kui aaret, au haavamise pärast peeti duelle, aadete pärast sündisid sõjad. Au oli nõnda püha, et kaardimaksuvõla katteks müüdi mõisaid, ehkki paberit-pitsatit võla tõestamiseks polnud. Sõna maksis, au oli üle kõige!
Rehitsen ja mõtlen loogikast. Nimede loogikast. Tartumaal ennekõike.
Ega see nimepanek kerge ole niikuinii. Vahi kui palju lastele pannakse kolm-neli nime jutti, ilmselt ei suuda vanemad ühte teisele eelistada, ilusat on nii palju. Armsaim argument valdade nimetamisel oli justkui, et paneme kihelkonna järgi vallale nime ja siis saab õige. Aga Võnnu vald kui kunagine kihelkonnakeskus lakkas ju olemast? Naabervald sai oma nime hoopis väikse küla, kunagise rüütlimõisa järgi? Kuhu on kadunud Kodavere, Äksi, Maarja-Magdaleena, Tartu-Maarja, Puhja, Rõngu, Rannu kui kihelkonnad? Ainsana säilitasid kihelkonna nime Nõo ja Kambja, kusjuures Kambja kihelkonda kuulusid omal ajal hoopis (täpsustasin hiljem Google`i abil) Kammeri, Päidla, Suure-Kambja, Vana-Prangli, Vastse-Prangli, Veski, Haaslava vald. Ülenurme asub üleüldse mitme kihelkonna servade peal. On see meie süü?
No ei, kohe üldse ei taha ju kedagi süüdistada. Veel vähem tahaks kellegagi riidu minna. Meedias ilmunud kirjutistes sisaldunud väited, nagu oleksid nüüd Kambja ja Ülenurme elanikud ja ametnikud tülis puha, tekitab tegelikult lausa tuska. No ei ole ju! Endalgi mul mitmeid uusi toredaid tuttavaid tekkinud või siis on saatus uuesti kokku viinud kunagise oma küla tüdrukuga või koguni klassiõega. Pahaks ei oska panna, kui kogukonna liige armsaks saanu kaitseks soliidselt sõna võtab. Kurjaks ei tohiks küll keegi minna seepärast… Kogukond on oluline, sellesse kuulumine ja selle huvides tegutsemine kiiduväärt, mõistetav ja määrav.
Sahistan lehtedes ja kougin heki alt järjekordse katkise kiirtoidukarbi lagedale. Mõtlen selle peale, kui paljudelt olen kuulnud, et nime ümber toimuv on pikale veninud ja tüütuks muutunud.
Mõtlen lähimälestusele, millist masendust, mõistmatust kahes vallas kogesime ning kui palju vihaseid ütlemisi kuuldus, kui kõrgelt-kaugelt deklareeriti, et nüüdsest olgu Kambja. Ühiskondlik mälu on üürike ja üksjagu manipuleeritav – toonane reaktsioon ja vallakodanike käredad käsud nimi tagasi nõuda on nüüd paljudel ununenud, eluga on edasi mindud, käega löödud ja mõtteviisi muudetud. Mugavustsooni kuulub küllap seegi, et kui oli aeg öelda hääletamisel oma arvamus, siis kellel polnud aega või kellel läks meelest… Poleks ju keegi kurjaks saanud, kui oleks hääl ikkagi antud, kas siis poolt või vastu. Kõige masendavam on ükskõiksus, teadupärast…
Rehitsen ja mõtlen: kui paljut olen ise elus teinud selle pärast, et olen kellelegi lubanud? Ega see elu kergemaks ole teinud, aga raskem oleks kindlasti, kui poleks püüdnudki lubadust täita. Nimi läks nagu lipsti, aga tagasi nõutamine on pikk ja keeruline ja rohkete seadustega raamitud protseduur.
Lükkan lehed, oksad ja kirevad maiustuste pakendid hunnikusse ja mõtlen ratsionaalsusele. Haldusreform tehti, et kulusid kokku hoida. Nõnda ju räägiti. Kui palju silte-viitasid-tahvleid-kaarte jne tuleb ümber teha? Valdade vapid-lipud? Asutuste igasugused blanketid? Kui mitmetele ametnikele kui palju koondamis- ja muid tasusid maksti, seda rehkendagu majandusinimesed. Mina mõtlen selle tabeli peale, mida vallalehes ilmutamiseks toimetasin. Suur tabel uute nimedega, uued lepingud ja värgid, kohutav ajakulu igasuguste konkursside korraldamise, ümberorganiseerumiste ja läbirääkimiste ja tutvumiskõneluste ning –kohtumiste tarvis… Mitu uut ametikohta tuli juurde moodustada, sest bürokraatlikke tegemisi tuli paisunud haldusüksuses lademes juurde. Mõnes vallas olla kuuldavasti veel hullemini läinud. See ei ole koht kahjurõõmu tunda, see ei tekita usaldust kaugete otsustajate suhtes, pigem ikka mõistmatust ja masendust. Nagu sünnitusmajade sulgeminegi. Sünnitusmaja, kus ise ilmavalgust nägin, pühitakse maa pealt… Teema puudutab isiklikult ja ühiskondlikult – kui ainult suurlinnades on sünnis sündida, kes siis maale põlistaludesse elama riskivad jääda?
Kraapsan viimased rehatäied hämarduvas õhtus hunnikusse ja lõpetan tänaseks. Tuulevaikne ööhakatus on täis kirbet lõkkesuitsu – võimalik, et nendesse põlevatesse lehehunnikutesse on kokku riisutud mõnedki nirud mõtted ja siis tikust tuli külge tsusatud.
Jätan oma tusasevõitu targutused koos oksa- ja leherisuga aia taha hunnikutesse, võtan kaasa helgemad hetked lustlikest kohtumistest ja sooja tunde möödujate hõigatud lõbusatest nööklausetest ja pagen jõudsalt jahenevast õhtust sooja sauna. Leililämmi ja dušimõnu uhuvad viimasedki niruvõitu mõtteräbalad.
Järgmisel päeval topime kokkuriisutu suurtesse kottidesse – oma pool tosinat kopsakat kotitäit saab põletamiseks passivat, lisaks plast, mis prügikasti läheb. Naabrid lubavad meiegi leherisul nende maa peal süüdatud lõkkes tuhaks põleda. Viskan pilgu tiheneva pilvemassiga kaetud taevasse keerduva suitsusamba poole ja mõtlen: „Ja las põledagi sääl selle kevade esimeses tõsisemas lõkkes kõik need kehvemad mõtted, ja las saavadki kõik nirumad heietused suitsuks, mille vahepeal tasasel sabinal sadama hakanud esimene kevadvihm leplikult taas kenaks ja puhtaks loputab.“
Saabunud hommikul oli taevas taas pilvitu ja sooja kevadpäikest täis. Aiatagune oli kasitum, mõtted olid ära mõeldud ja puhastustulestki läbi käinud, lähimaailm seal sees elavate inimestega oli justkui etemaks ja helgemaks saanud, sest ma ise olin märganud oma kehvemad mõtted puhastustulest läbi lasta.
Kerge vihmasabin ja päikesesoe on kodukandis äratanud esimese malbe kevadroheluse.
MAIRE HENNO
