Päästeameti peadirektori käskkirjaga hakkab alates tänasest, 4. aprillist kehtima siseveekogudel üle-eestiline jääle mineku keeld. Keelu eesmärk on ennetada veeõnnetusi, säästa inimelusid ning kutsuda inimesi turvaliselt käituma.
„Lähipäevadeks lubatakse ilma olulist soojenemist, mis tähendab, et siseveekogude jää on muutumas väga hapraks ja ei kanna enam inimest. Kindlasti ärge jätke veekogude läheduses tähelepanuta oma lapsi ja lemmikloomi. Loomad ja lapsed ei taju hapra jääga seotud ohtusid ja võivad läbi õrna jää vette vajuda ning iseseisvalt sealt enam välja tulla ei suuda,“ rääkis Päästeameti ennetustöö osakonna ekspert Mikko Virkala. „Varasemad kogemused näitavad, et kevadel jää sulamisega esineb eeskätt probleeme kaluritega, kes päästjate keeldu eirama kipuvad. Käesoleval aastal on kalastamise käigus hukkunud 2 inimest,“ lisas Virkala.
Päästeamet tuletab meelde, et eirates jääle mineku keeldu ja päästjate korraldust jäält lahkuda, on võimalus päästjatel kutsuda sündmuskohale politsei, kes algatab vastava väärteomenetluse.
Kevadel sulab jää päevapealt
Põhjamaa elanikena ei piirdu meie teadmised jääst kuubikutega joogiklaasis. Eestlase jaoks on tavaline, et talvel tekib järvedele ja käredamate külmakraadidega ka jõgedele, paks jääkiht. Meile ei ole võõrad ja mõistetamatud olud, kus sel perioodil saab mandrilt saarele autoga sõita sõna otseses mõttes üle vee. Euroopa teistes piirkondades elavate rahvaste jaoks pole see sugugi sama lihtsasti arusaadav. Mul oli kokkupuude vahetusüliõpilasega Portugalist, kes tegi talvel iga nädal pilte Emajõest ja pani neid üles sotsiaalmeediasse, kus tema kaasmaalased imestasid, et jõgi võib üldse jääga kattuda. Küsiti: „Kas see on tõesti võimalik!?“
Jääga seotud tegevused on olnud osa meie kultuurist, kuid siingi muutuvad ajaga arusaamad ja harjumused. Tänapäeval jääle kalastamiseks suunduvatest inimestest enamikule on see harrastus, stressimaandus ja vajalik puhkus, mida nad mujalt ei saa. Kahjuks riskitakse sellel eesmärgil sulavale jääle minnes mõni kord eluga. Uisutamisega stressi maandavad inimesed ei pea aga uisutamiseks enam veekogu jääle minema, vaid saavad enamasti liuelda kõvale maale rajatud liuväljadel. Usun, et iga lapsevanema meel on rahulikum, kui tema laps on harjunud uisutamas käima turvalisel maapealsel platsil, kus jää sulamine elusid ei ohusta.
Jõgedel on jää praeguseks läinud või nõnda õhuke, et sellele minemine on kindlalt eluohtlik. Järvede, kanalite ja tiikidegi jää sulab intensiivse päikesevalguse ja plusskraadidega tempokalt. Kevadilmadega on juhtunud, et hommikul piisavalt tugevaks hinnatud jääst vajub päeval kalamees läbi – jääolud võivad muutuda tundidega. Kuigi jalgsi liikumiseks peetakse turvaliseks 10 sentimeetri paksust jääkatet, siis ei pruugi see reegel kevadel enam kehtida. Jääle koguneb sulavesi, mis lisab koormust ning soojenev vesi sulatab jääd alt poolt. Jää ei teki veekogule ühtlaselt ja ei sula ühtlaselt ning „pehmemas“ kohas võib liigagi ootamatult läbi vajuda. Jää muutub kiiremini nõrgaks rohke veetaimestikuga aladel, madalikel, jääaluse vooluveega kohtades ning jääd läbivate pragude läheduses.
Turvalist kevadet!
Riivo Mölter
Lõuna päästekeskuse ennetusbüroo nõunik
