Kui sügiskuu alguses tutvusid Unipiha kooli lapsed nisulõikusega, siis kuu lõpus käidi uudistamas
Hellenurme vesiveskit. Ikka selleks, et saada aru, kuidas jõuab meie lauale leib, sai, tangud, manna. Kui sügiskuu alguses tutvusid Unipiha kooli lapsed nisulõikusega, siis kuu lõpus käidi uudistamas
Hellenurme vesiveskit. Ikka selleks, et saada aru, kuidas jõuab meie lauale leib, sai, tangud, manna.
Veel on väge
Kui buss Hellenurme vesiveski juures peatub ja lapsed tammi juurde pääsevad, lähevad nad justkui arust ära. Langeva vee võimas kohin, vahutordid Elva jõe pinnal panevad neid jooksma edasi-tagasi tammi ja kose vahet.
Elisabeth (1. kl) vaatab pärani silmi koske ja hüüab teistele: “See on täiega järsk mägi.“ Temale kilkab vastu Loona (2. kl): “Vahutort sõidab allavett! Vahutort sõidab allavett!“ Teisedki tormavad seda vaatama.
Vaatame Ehaga mõnda aega seda elevust pealt. „Kasvõi ainuüksi sellepärast tasus siia tulla,“ mõtleme endamisi.
Kui tulevad mölder Harri ja veskiemand Mae, jätavad lapsed kose sinnapaika ja hakkavad neile kõikvõimalikke küsimusi esitama. „Kas veskitöö on raske?“ pärib Triinu (3. kl). Mölder muheleb ja küsib omakorda temalt: „Kas õpilase töö on raske?“ „Ei ole, kui kõik on õpitud ja oskad,“ vastab Triinu südilt. Mölder kuulab teda ja vastab siis: “Noh, sa vastasid enda esitatud küsimusele nüüd juba ise.“
Edasi järgnevad küsimused veski ajaloo ja ehitamise kohta. Millal ja kui kaua veskit ehitati? Kes mõtles veskile nime? Kas hiired käivad ka veskis?
Kikitan kõrvu, kui Jaspar (4. kl) uurib: “Mis on veski eesmärk?“ Ka sellele küsimusele tuleb mölder Harrilt selge ja täpne vastus: „Vanasti tuldi veskile hobustega. Ikka selleks, et teha tangu, kruupi, mannat, leiva- ja saiajahu oma perele, odrajahu loomadele. Oma 10 hobust oli vahel järjekorras. Elavas järjekorras tuli oodata mitu päeva. Eriti enne jõule. Praegu lähed poodi ega teagi, kust leib ja jahu poeriiulitele tulevad. “
Veskis töötab kõik vee jõul
Enne veskisse sisenemist tuletab veskiemand Mae pisut karmil hääletoonil lastele meelde, kuidas hoones ohutult ringi käia: “Siin on väga palju rappuvaid ja kolisevaid masinaid, rihmu, hammastattaid. Keegi ei topi kusagile oma sõrmi ega kätt.“
Veskis töötab kõik vee jõul. Isegi tõstuk, mis nisukoti ülakorrusele vinnab. Kuna ülejäänud masinate tööd näha pole, tõstuki oma aga küll, avaldab see poistele suurt muljet.
„Kes tuleb appi?“ küsib mölder. „Täna on meil plaanis mannat teha.“ Janno (3. kl) aitab koti käru peale panna, lükkab selle siis tõstukile ja tõuseb mööda treppi ülakorrusele. Teised teevad üksteise järel sedasama.
Veski töötab vaikselt tühikäigul. “Pane puhastusmasinale rihm peale, ma lähen alla ja keeran jõudu juurde,“ ütleb veskiemand möldrile. Natukese aja pärast tõuseb veskis müra nii valjuks, et enam ei saa ilma häält tõstmata rääkida. Nisukott jõuab samuti kohale.
Enne terade kolusse kallamist selgitab Harri: “Nüüd läheb see nisu puhastamisele. Prügi, mis vilja sees on, viiakse transportööridega seitsmesse eri kohta. Puhastamine toimub läbi kolme korruse. Alles seejärel läheb vili valtside vahele purustamisele. Nende vahelt käib nisu mitu korda läbi.“
1938. aastast pärineva mannamasina juures on osa mannat maha rappunud. Martin (4. kl) teeb sõrme märjaks ja torkab selle manna sisse. Veskiemand näeb seda ja küsib: „Kas on mannavahu maitse?“ „On küll!“ kinnitab Martin.
Kui kõik masinad on üle vaadatud, seletus nende töötamise kohta saadud, viib Mae meid suurte veskikivide juurde.
„Nendega jahvatame me ainult rukist,“ jutustab ta. „Veskikivide abil saadakse täisterajahu. Nii on seda tehtud aastatuhandeid.”
Lapsed libistavad peoga üle kareda graniidipinna, katsuvad kivisse raiutud sooni, mida mööda terad kivide vahele pääsevad ega suuda kuidagi ette kujutada, et veskijärve vesi need kivimürakad pöörlema paneb.
Kas siin kummitab?
Veski on juba kord selline koht, kus lastele kummitusemõtted pähe tükivad. Irisele (4. kl) ei anna kummitamine kuidagi rahu. Kui teised on möldrist pisut eemal, küsib ta sosinal: “Kas siin kummitab ka?“ Harri on hetke vait ja lausub siis muheledes: “Sina ära karda. Ta on minu moodi vanamees ja häätahtlik. Tema tahab sulle vaid vingerpussi mängida. Seepärast öeldaksegi: “Tont seda teab.“”
Irise uudishimu aga ei ole veel rahuldatud. “Kas tont käib veskis päeval, öösel või varahommikul?“ pärib ta edasi. „No vaatame, kas ta on siin?“ Mölder avab tööriistade panipaiga ukse ja laseb Irisel ringi vaadata. Uudistame mõlemad ruumi, kuid peale jahuste tööriistade ei näe midagi. „Eks ikka öösel! Tont kardab valgust,“ kohmab mölder viimaks ja läheb vaatama, kuidas mannamasin töötab.
Kui me vesiveski ja tema emanda ning möldriga lõpuks hüvasti jätame, on veskil töö veel pooleli. Nisu, millest sel päeval mannat tehakse, liigub alles erinevate sõelte vahel. Vee jõud ning vägi, mille lummuses me mitu tundi olime, mis neljakordse veski mürisema ja kolisema paneb, jääb bussi liikuma hakates meie selja taha.
Lembit Jakobson