5. jaanuaril sai Meta Freiberg 100-aastaseks. Nagu lapselaps Eveli me jutuajamise käigus mitu korda vanaema juhtmõtet kordas – elada tahaks ikka aina edasi, nõnda et küllap kuuleme tragist Külitse vanaprouast veel tulevikuski. Hoolimata pikast eluteest, mis ajastukohastest raskustestki palistatud, saab Meta kõigega üsna ise hakkama – teeb ise süüa ja käib saunas, võtab ise oma vererõhurohud ja kantseldab kohusetundlikult pere kolme kassi. Neid karvasabasid on peres kogu aeg olnud, mitmedki neist kellegi toodud ja siia maha poetatud… Siis on Meta küll kurb olnud: „Kes küll niimoodi teeb?“ Aga loomakesed on siin oma hooliva kodu leidnud, üles kasvatatud, hoitud ja hellitatud. Loomaarmastaja on Meta ise ja seda on ta ka oma lähedastele õpetanud.
Meta on pärit Palamuselt ning selle kandi kuulsaks kirjutanud Oskar Lutsuga on neil üsna lähedased sugulussidemed. Heal järjel kodutalu ja selles elanud suure pere saatuse rikkus 1949. aasta küüditamine. Ei pääsenud Novosibirskisse saatmisest Meta ega tema maikuus sündinud pisitütar… Kümme aastat elu külmal maal – siis oleks Meta koos tütre ja vahepeal sündinud pojaga tohtinud koju tulla, aga ta ootas ka ülejäänud pereliikmete vabastamise ära ning maikuus 1959 tuldi koos tagasi. Kodutallu tagasiminek ei tulnud kõne allagi, isegi Eesti piirides elada ei lubatud. Aga nõnda läks, et Tartumaale nad tagasi pääsesid ja Meta sai Lukele farmitööliseks. 1971. aastal hakati koos kaasaga Külitsesse maja ehitama ning selles kodus elab Meta praegugi ning saab iseendaga praktiliselt kõrvalise abita kenasti hakkama. Vererõhurohtu ta nüüd küll juba võtab, aga haiglasse pole tal pika elu jooksul õieti asja olnudki. Kõrvad ei kuule küll enam päris hästi ja kuuldeaparaadi peab mõnikord ikka toeks võtma ning lehelugemisel on luubist abi, aga uudiste vastu on Metal huvi ning nendega hoiab ta ennast kursis. Veel hiljaaegu vaatas ta telerist mõnuga laulu- ja tantsusaateidki. Sapikivid tegid kunagi häda, silmanägemise parandmiseks on tulnud tohtrite juures käia ja üks kuri gripitabandus on ka olnud, aga muidu on sel pikal eluteel tervisega kõik hästi olnud. Vahel ta natukene ehk kurdab kehvema enesetunde üle, aga siis, kui talle meelde tuletada, et täiskuu parasjagu taevas, tõmbab aga selja sirgu, ütleb täismõõtudes taevakeha poole mõne krõbedama sõna ja juba lähebki enesetunne jällegi etemaks. Meta kannab kaelas küüslauguküüntest vanikut ja arvata on, et need omakasvatutud väetaimed on teda hädade eest hoidnud, aga küllap rohkemgi rahulikult ja tasakaalukalt ning ikka sõbralikult suheldes elatud ajad. Ühtki halli karva pole tema juuste hulgas, mõistus on terane ning mälu kadestamisväärne. Kõiksuguseid majapidamistöid on majanditöödele lisaks kodus kogu aeg tehtud, rohkesti aedvilja ja lilli kasvatatud… Nalja viskab Meta mõnuga, naerab ise ja naerutab teisi.
Kui väljas veel nii salalikult libe poleks, siis küllap käiks ta praegugi õues – ahju ja pliidi tarvis tõi ta veel hiljaaegu puidki tuppa! Ning aiandusega meeldib talle endiselt tegelda – tomatiseemned pistab väärikas eas aia- ja loomasõber ikka ise mulda, pikeerib, kastab ja hoolitseb ning taimekesed edenevad alati jõudsasti ning annavad hea saagi. Kasvuhoonekuumuses tegutsemise on tema lähedased nüüd küll juba välistanud, aga Meta askeldab võimalusel ikkagi ka õues.
Lapselaps Eveli on Vanale, nagu teda omade ringis kutsutakse, alati toeks ning poeg ja tütar käivad pidevalt emale seltsi pakkumas, nõnda et üksinda ei pea ta kunagi olema. Meta ei kurda ega kurjusta naljalt kellegagi, kodulembese inimesena meeldib talle oma pesas olla, igavus ehk ainult pidi vahel teemaks tulema. Empaatiat ja hoolivust on temas omajagu ja omade jaoks on ta varmasti olemas olnud. Eveli meenutab, kuidas Vana teda omal ajal Külitse peatusse bussi peale saatis, bussisõiduraha labakindasse valmis pandud… Nad on omavahel alati suurepäraselt sobinud.
2015. aastal peeti Külitses Ülenurme valla traditsioonilist ja arvult juba viiendat perepäeva ning traditsiooniliselt tunnustati ka sel päeval selle kandi väärikaimas eas elanikke. Tookord sai tunnustuse ka Meta Freiberg, ta oli ise kohal seda vastu võtmas ning see oli tema jaoks pere sõnul väga tähtis. Tänavuse aasta alguses jõudsid Külitsesse presidendi Alar Karise tervitused väärikale juubilarile ning see rõõmustas Metat väga. Kindel on, et Metale pakub ümbritsev elu huvi ja elada talle meeldib. Ikka tervist ja jätkuvalt erksat meelt ning rohkesti elurõõmu igaks päevaks me tragile juubilarile!
MAIRE HENNO
