Ülenurme pärast Peeter Muna
Pärandi jagamine
Kahe Munale kuulunud talu, Tohu ja Ülenurme 1-A suurus küündis ligi 85 hektarini. Ülenurme talu oli hinnatud 10 000, Tohu 4000 kroonile. Munast järele jäänud vallasvara väärtus oli hinnatud 3000 kroonile. Näib, nagu jäänuks kunagisest mõisaomanikust järele igati arvestatav pärandus. Paraku aga ületasid võlad varade väärtuse enam kui kakskümmend viis korda. Pikalaenu Pangale algselt 36 000-kroonine võlg kasvas akordtingimuste täitmata jätmise tõttu lõpuks hiigelsummani, lausa 445 000 kroonini. Väikseima võlasumma (1500 krooni) moodustasid ravi- ja matusekulud. Pank pöördus nõudega pärijate poole: loobugu nood Ulila rabast Tartu linna kasuks, kes oli omandanud juba ka Ulila elektrijaama. Vastutasuks lubati Ülenurme talu obligatsioonidega enam mitte koormata. Pärast tehingu teostumist ei teinud pank enam ka takistusi Muna pärandi jagamisel.
llmar Raamot oli aidanud oma äiapapal Pikalaenu Panga nõudel võlgade pärast oksjonile määratud Ülenurme talu päästa. Tohu talu, mis mõisteti pärast kohtuprotsesse tütar Hildegardile, sai Muna vastastikusel kokkuleppel tagasi. Sellest talu said endile Raamotid, kuna Ilmar Raamotil oli Vabadussõjas osalemise eest õigus saada autasumaad. Seepeale olevat Peeter Muna oma väimehelt pahuralt aru pärinud, et kas see tõesti tahab tema tütrest asunikunaist teha. Noor pere soovis rajada oma kodu, väimees saigi talle õiguslikult kuuluva maa. Tohu talule lisaks rajati ja kujundati välja eeskujulik Raja suurtalu (pikemalt sellest vaata eelmises loos).
Peeter Muna pärand läks võrdsetes osades jagamisele Muna lese ja laste vahel. Helene Muna jäi elama Ülenurme tallu koos tütre Elgaga. Aasta pärast isa surma abiellus neiu talus majandusjuhiks („valitsejaks“) olnud agronoomiaüliõpilase Mathias (Madis) Könniga. Lesk Helene jagas tema nimel olnud talud pere vanemate tütarde Hildegardi ja Leida vahel ning ostis Tartusse Tähe tänavale kaks maja. Tütar Hella ja poeg Endel said päranduseks raha. 1938. aastal jagati pärijate vahel sõlmitud lepinguga Ülenurme talu. Vastastikusel kokkuleppel loobusid Helene, poeg Endel (keda esindas ema Helene) ja tütred Leida, Hella ning Elga oma mõttelistest osadest Hildegard Puskari ja Mahtias Könni kasuks. Ülenurme talu maadest eraldati Puskarite kasuks ligi 36 ha suurune maatükk, millest moodustati (ilmselt isa mälestuseks) Peetri-nimeline kinnistu. Elga sai päranduseks Ülenurme mõisaosa koos hoonetega, mille majandamine käis talle üle jõu. 1939. a septembris suri lapsest saati südamehaigust põdenud Elga vaid 31-aastasena, talu suur majapidamine jäi tema mehe Mathiase õlule.
Muna vanema tütre Hildegardi ja tema abikaasa Viktor Puskari kätte koondusid suured valdused. Juba 1925. aastal oli kolonel saanud autasumaana Ülenurme mõisast eraldatud talukoha Ülenurme nr 2 (hilisem Farmi) suurusega ligi 53 hektarit, millele lisandus ka Peetri kinnistu. 1939. aasta suvel korraldatud põllumajandusloenduse andmetel olid Muna järeltulijate käes tõelised suurtalud: Ülenurmel Viktor ja Hildegard Puskaril Farmi (114 ha) ja Peetri talu (39,96), Mathias ja Elga Könnil Ülenurme ja veel paar talu (140,7) ja teisel pool raudteed, praeguses Tõrvandis, Ilmar ja Leida Raamotil Raja (105,6) ning Tohu (44) talu.
Talude natsionaliseerimine
Kommunistide võimuletulek 1940. aastal tähendas peagi maade ja majade võõrandamisi ning arreteerimisi. Hildegard oli sunnitud Ülenurmelt lahkuma ja lapsega end ema linnakorteris varjama, kuna tema mees arreteeriti. Üheaegselt Viktor Puskariga vahistati ka teine väimees, Mattias Könn. 1940. aasta sügisel algas M. Könni, V. Puskari ja I. Raamoti talude võõrandamine. Eesti NSV Rahvakomissaride nõukogu otsusega 3. oktoobrist 1940, mida täiendasid veel põllutöö rahvakomissari korraldus ja riigimõisate eeskiri, moodustati Ülenurme mõisast eraldatud majapidamiste üle võtmise komisjon. Sinna olid kaasatud Mathias Könni esindajana Rosalie Könn (tema ema?) ja V. Puskari esindajana abikaasa Hildegard.
tema kõrval Helene Muna. 1940.
Arvele võeti nii elus kui eluta inventar. 1940. aasta 30. novembril algas Ülenurme ja teiste talude maade ja majapidamise ülevõtmine koos elus ja eluta inventariga. Sovhoosi loomiseks võeti ära 131 veist ja 18 hobust. Riigistati Mathias Könni valdusesse kuulunud talud kogupindalaga 140, 78 ha: Ülenurme nr 1, Sorgsepa nr 5 ja Sorgsepa Uulits nr 6. Viktor Puskari kokku ligi 114-hektarilisest maavaldusest riigistati talud Peetri nr 2, Farmi nr A-2 ja Veski nr A-6. 2.-10. detsembrini toimus Raja talu ülevõtmine, komisjoni oli kaastatud ka majapidamise valdajana Ilmar Raamot. Ühtekokku võeti Peeter Muna järeltulijate käest sovhoosi loomiseks ära üle 352,2 hektari maad. Endised omanikud sunniti välja kolima, nõukogulike ümberkorralduste käigus loodi oktoobris 1940 Ülenurmele sovhoos.
Ilmar Raamot on talu riigistamist meenutanud nii: 1. detsembril 1940 ilmus rajale Adolf Mölder. Ta teatas lühidalt, et Raja on riigistatud ja tema on määratud Ülenurme riikliku majapidamise juhatajaks. /…/ Mölder esines asjalikult ja lühidalt. Käskis anda võtmed enda kätte. Seletas siis tööliste olukorda, andis võtmed ühe töölise kätte ja teatas, et neil ei tule nüüdsest peale Raamotilt enam vastu võtta mingeid korraldusi ja tuleb valvel olla, et Rajalt midagi ei kõrvaldataks. Mölder näis tundvat ennast tähtsa mehena ja olevat rahul, et kõik läks nii libedalt. Ta lahkus. Nagu juba mainitud, olin ma Mölderit Rajale oodanud, ja nii olin ka mina asjalik. Ära võeti tõukari, vili ja kõik muud põllusaadused. Ilmar oli sunnitud kolima oma pere Tartusse, elama asuti ema Mari Raamoti korteris.
Esialgu kujundati Ülenurmele Nõo sovhoosi osakond, iseseisev Ülenurme sovhoos loodi pärast sõda. Esimeseks direktoriks sai Adolf Mölder. Sovhoosi administratiivhoone paiknes kuni 1970. aastate alguseni endises mõisa valitsejamajas, hiljem rekonstrueeriti selleks otstarbeks mõisa häärber. Saksa okupatsiooni ajal tegutses Ülenurmel riigimõis, mõisa laudas oli saksa sõjaväe hobuste laatsaret. Sõjas sai Ülenurme talund ja loomad kõvasti kannatada, väidetavalt olevat pärast sõda kunagine uhke kari kahanenud 10 viletsa lehma, 3 vasika ja ühe vana hobuseni.
Lahkumine kodumaalt
Poeg Endel oli lahkunud Eestist juba 1928. aastal Lõuna-Aafrikasse. Pärast lühemat aega Eestis viibimist abiellus ta Viljandi neiu Senta Treffneriga. Kuna Peeter Muna oli Saksamaa inflatsiooniaega ära kasutades ostnud Berliini maja, oli pojal elamispind olemas. Kuid Musta mandri kutse oli nii tugev, et Endel müüs maja ja enne 1930. a lõppu lahkus noorpaar Lõuna-Aafrikasse. Muna poeg tegutses seal aastaid, pidades Durbani lähedal foto-, hiljem kinnisvaraäri. Endel abiellus Aafrikas teistkordselt, kokku oli tal 6 last. Ta suri 1973. aastal enam kordagi Euroopat nägemata.
Helene Munal ja tütarde peredel õnnestus Hitleri üleskutset kaasmaalaste ümberasumisest järgides jõuda 1941. veebruaris Saksamaale. Vanaproua Muna oli leeritatud ja laulatatud Tartu Maarja kiriku saksa koguduses, tütardel läks korda hankida võltsitud leeritunnistused, et „tõestada“ oma Saksa päritolu. Ümberasumise ajal oli kolonel Puskar veel vangis, hiljem õnnestus temalgi perekonnale järgneda – ta olevat sakslaste poolt ümber vahetatud vangistatud kommunisti vastu Saksamaal.
Saksamaa põgenikelaagris õnnestus Muna järeltulijatel säilitada Eesti kodakondsus (kõigil ei õnnestunudki), mistõttu vanaproua naasis 1942. aastal koos Hildegardi perega Eestisse. Elada sai Helene Tartus kunagi talle kuulunud maja ühes toas, tütrepere kolis sugulaste juurde Viljandisse (hiljem koliti Tartusse ema juurde). Kodumaal avastati Viktor Puskaril maovähk. Vaatamata operatsioonile suri ta 1943. aastal 54-aastase mehena. Raamoti pere aga jäi esialgu Saksamaale, pereisa Ilmar ise tuli kodumaale tagasi juba Saksa vägede koosseisus.
Mari Raamot oma 1962. a ilmunud mälestusteraamatus on meenutanud 1941. a lahkumise traagikat seoses oma 8-aastase lapselapsega: Vahepeal olid kõik reisipaunad koondatud eeskotta ja ootame iga silmapilk veoki ilmumist. /…/ Tõnis seisis seljaga meie poole ukse kõrval ja näis, et ta vaikselt omaette nutab. Korraga pöördus ta meie poole ja ütles kindlalt: „Ema, ma ei sõida kaasa, ma ei saa kodumaalt lahkuda, ma ei ole teda veel tundmagi õppinud.” Ema oli ehmunud ja pöördus, ise meeleliigutust alla surudes, Tõnise poole: „Kallis Tõnis, kuidas sa siis nüüd, kui kõik oleme otsustanud koos minna, tahad meist maha jääda? Ega see ole ju igaveseks äraminek, meie tuleme ju kord jälle tagasi, siis oled sa juba suurem ja mõistad kodumaad veelgi enam hinnata.“
1944. a lahkumine oli juba lõplik paljudele eestlastele, nii ka Munadele. Suure põgenemise käigus õnnestus Helene Munal ja järeltulijate peredel pääseda taas Saksamaale. Pärast mitmeid aastaid põgenikelaagris viibimist rännati välja Ameerika Ühendriikidesse. Sinna suundusid Raamotid ja vanaproua Muna koos tütar Hildegardi ja tütrepoja Viktoriga (pereisa Viktor Puskar oli surnud juba 1943. aastal). Vanaduses kolis Hildegard elama Dumonti oma poja pere juurde.
Raamotid kolisid USAsse 1950. aastal. Esialgu töötasid nad lihttöölistena ühes Põhja-Carolina farmis, hiljem kolisid New Yorki. Lõplikult jäädi pidama Cresskill’is (New Yersey osariik). Ilmar töötas Vaba Eesti Komitees kuni 1972. aastani. Nende kaks poega õppisid inseneeriat, neist noorem, Jaan oli innustunud arvutiteadusest.
Tütar Hella Pirni pere suundus Saksamaalt Austriasse, sealt edasi aga Lõuna-Aafrikasse, elades 10 aastat vend Endli läheduses. Hiljem suundusid nemadki USA-sse. Juhan Pirn oli Eestis töötanud Viljandi ringkonnakohtus. Nende pojast Reinust sai võõrsil arhitekt.
Suure suguvõsa liikmetest sai ainsana hukka Mathias Könn, kes jäi 1940. aastal arreteerimise järel kadunuks. Muna lesk Helene Pauline elas Dumontis New Jersey osariigis kõrge vanuseni: ta suri 1975. aastal mõni päev enne oma 95. sünnipäeva.
Muna tütrepoeg Viktor Puskar juunior lõpetas Columbia ülikooli mäeteaduste insenerina. 1957. aastal abiellus ta Viljandist pärit neiuga. Koos abikaasa Theaga naasesid nad hiljem Eestisse, kuna said tagasi nende vanematele kuulunud vara. 1990. aastatel elasid nad vaheldumisi Ülenurme mõisas ja USA-s. Hiljem müüsid nad Ülenurme mõisa häärberi põllumajandusmuuseumile.
ELVI NASSAR,
Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator
