Kambja vallas pakub pere– ja noorsootöö teenust MTÜ Õnnemaa. Meie halduses on Ülenurme, Kambja ning Tõrvandi pere- ja noortekeskused ning Kuuste noortetuba.
Sellel õppeaastal ei ole olnud päris tavapärane olukord. Kuidas noortekeskuste ja koolide vahelist koostööd teha ja korraldada?
Kindlalt on teada, et üksteise tugi aitab ka keerulistes olukordades tulemusrikkaid eesmärke saavutada ja sellest lähtusimegi. Nii sündiski detsembrikuu alguseks Õnnemaa haldjate jõuluprogramm, mille eesmärk oli pakkuda Kambja valla lastele elamusi, toetada ja soosida nende vaimset ja füüsilist tervist kunsti, muusika ja mängude abil. Vaatamata koroonale sai tegevusi ikkagi turvaliselt läbi viia ning noored said kõiges osaleda. Noortele pakuti mitteformaalset õpet väljaspool koolikeskkonda.
Jõuluaeg on üllatuste aeg ja seoses sellega tuli mõte pakkuda noortele põnevust ja uudsust, kohtudes noorsootöötajatega hoopis teises keskkonnas.
Viisime Õnnemaa haldjate jõuluprogrammi läbi Eesti Põllumajandusmuuseumi õpikojas 1. – 10. detsembrini ning programmis osalesid Kambja valla koolide algklasside õpilased. Õnnemaa koostööpartner OÜ Stilisma muutis õpikoja imeliseks haldjamaaks, kus igal haldjal oli oma tuba ning sinna sisse pääseda ei olnudki nii lihtne. Noored kohtusid muusikahaldja (Kersti Leis), uudishimuhaldja (Liisi Ilves) ja koduhaldajaga (Siret Konsa). Muusikahaldaja juures sündis ühistants ja lustlik rütmipillide orkestrilugu, uudishimuhaldjas viis läbi lihtsad teaduskatsed, mida võivad kõik kodus järele teha, koduhaldja juures valmistasid noored endale ise valguslaternad, mille sisse pandi LED-küünlad, sooviti oma salasoov ja mängiti „Teemandi mängu“ ning programmi lõppedes oli muusikahaldja toas kuuse all osalejaid ootamas haldjamaa kingitus.
Palusime programmis kaasa lööma ka fotograaf Neeme Aria, kelle ülesandeks oli jäädvustada iga klassi osalemine ning lõpus tehti koos ühispilt.
Programmist said osa Kambja Ignatsi Jaagu kool, Kammeri kool, Kuuste Kool, Unipiha algkool ja Ülenurme gümnaasium.
Üks noormees soovis programmi lõpus haldjatele: „Rahu teile!“ See oli nii siiras ja hingeminev soov…
KERSTI LEIS,
MTÜ Õnnemaa juhataja ja haldjamaa programmijuht
Foto: Eha Jakobson
Õnnemaa viis Jõulumaale
Jõulud on see aeg, kus on võimalikud kõiksugused imed. Lapsepõlves saadud elamused jäävad saatma meid kogu elu. Seekord said Unipiha kooli lapsed kokku jõulumaal valguse haldajatega.
Punasest väravast läbi, üle õue – ja olemegi Jõulumaal, mille meile on võlunud MTÜ Õnnemaa. Seni nähtud Jõulumaadest täiesti erinev, kus valevvalges tegutsevad ainult kolm valget haldjat. Esimeses neist paneb haldjas lapsed pilli mängima ja tantsima – ilma sõnadeta, kasutades ainult kehakeelt ja žeste. Kõik toimib vaikuses, ilma kära-mürata, ainult muusika ja laste naer kostavad kaunilt kujundatud ruumis.
Trepist üles minnakse samuti vaikselt ja järgmine ruum avaneb alles siis, kui on ära tabatud õige koputamise rütm.
Uudishimulik teadushaldjas juhatab lapsed patjadele istuma ja üllatab meid kõigepealt sellega, et kukutab toore muna taldrikule asetatud papptorni pealt otse veeklaasi. Kuidas see küll võimalik on? Puhas füüsika… Kohe tulevad katsed õhupalliga. Kui õhupall täis puhuda ja seda kasvõi tule läheduses hoida, läheb see suure pauguga lõhki, sest õhk pallis paisub ning ega õhukesele kummile tuli ka meeldi. Kui aga õhupallile vesi sisse valada, siis see täis puhuda ja küünlatule peal kuumutada – kas te arvate, et läheb pauguga lõhki? Ei lähe! Sest vesi jahutab selle maha ja võtab ikka tükk aega, kui pall lõpuks katki läheb. Õhupalli nõelaga torkimisel on sama lugu – tavaliselt läheb see katki, aga teatud nipi kasutamisel ei lähe.
Kõik lapsed teadsid, et tule toitmiseks on vaja hapnikku, mida meie ümbritsevas õhus on tule jaoks piisavalt. Kui hapnik ära põleb, kustub ka tuli. Selles veendumiseks asetas haldjas küünlatopsile katte peale – ja varsti oligi tuli kustunud. On aga võimalik ka teistmoodi kustutamine – otse süsihappegaasiga (muuseas, seda tarkust kasutavad tuletõrjujad). Ja see on juba puhas keemia… Kõige lihtsam ja soodale äädikat peale valada, see hakkab mullitama ja sedasama gaasi tulele peale valades leek kustubki. Seda gaasi muidugi silmaga ei näe, seda peab lihtsalt teadma.
Täielik silmamoondus on muidugi, kuidas kolm pliiatsit vett täis kilekotist läbi torgata ja kõik jääb ümberringi kuivaks. Proovige järele!
Viimaks võlutakse haldja juustest välja elekter, millega saab taldrikul liigutada pipart, aga mitte soola. Kuidas küll?
Teekond jätkub valges tunnelis, kus kumav kera muudab oma värvi. Oleme jõudnud valgusehaldja juurde. Lumivalged ükssarvik, paabulind ja tilluke haldjaneiu lummavad sisenejaid. Valgushaldjas kingib lastele valguse, kuid enne seda tuleb valmis meisterdada latern. Mõnigi laps on hädas hõbedase lipsu sidumisega, kuid väikese abiga saadakse kõigega hakkama. Latern peidetakse turvaliselt nimelisse paberkotti, soovitakse jõuluks üks südamesoov ja juba kutsub valgusehaldjas meid mängima. Kristallimäng ja üksteisele otsavaatamise mäng pakuvad lastele rõõmu.
Juba tuttavas alumise korruse valges ruumis on jõulupuu alla ilmunud iga lapse jaoks Õnnemaa soovišokolaadid, mille küljes on üllatusena kaasas imetilluke haldjas, selle saab hiljem käevõru või ka nööbi külge amuletiks kinnitada.
Ühine pilt ja südamest tulevad tänusõnad jõulumaalastele – ning Unipiha lapsed on taas koduteel. Oli väga südantsoojendav ja ka tarkust lisav kokkusaamine haldjate Jõulumaal!
EHA JAKOBSON,
Unipiha kool
