Täna on seenekülvi ja meelõikuse püha
Täna tasub maitsta värsket mett, leiba ja kaalikat ning uurida ilmamärke.
24.08. on viimane rukkiemapäev, mida rahvakalendris tuntakse ka kui meelõikuse-, seenekülvi, rohu- ja pärdipäeva. Tegemist on viimase rukkikülvi tähtpäeva ja esimese sügispäevaga, mil põllutööd ei tehta ja pannakse tähele ilma märke.
Sarnaselt eelmiste rukkiema päevadega (10.08., 15.08.) on nüüdki soovitatud külvata kolm päeva enne ja kolm päeva pärast püha. Nõnda moodustub seitsmepäevane külvinädal, mille keskele jääb emapäev, mil põllule ei minda. Emapäeval on põld püha. Muhus on otsesõnu keelatud siis isegi põllul kõndimine. Keelatud on ka mürinat tekitav rehepeks ja reheparte liigutamine.
Varasemal ajal, kui tarupuust lõigati mett vaid korra suvel, tehti seda sageli viimase rukkiema päeva paiku. Sellest ka päeva üks nimesid – meelõikuspäev. Siitpeale söövat mesilased rohkem mett ära, kui juurde toovad.
Lastele on kõneldud, et rukkiema viimase püha öösel ratsutab metsas kolmejalgsel hobusel hall vanamees ja külvab seeni ehk härjaliha. Paari päeva pärast tasuks siis korviga vaatama minna.
“Pärt annab viimase viha humalakäbale”, öeldakse Muhus. Pärast emapäeva käbad korjatakse, kuivatatakse ja pannakse õlle tarvis tallele.
Palju on kõneldud pärtlirajudest. Jõhvis teatakse, et ilmad on rajused kaks nädalat enne või pärast viimast rukkiema päeva. Kui varased vihmad ja tormid jäävad tulemata, on kuiva raju oodata kaks nädalat pärast emapäeva.
Kui vaadata ilmaendeid ja muid loona märke, mis viimase rukkiema päevaga seotud, võiks seda tinglikult pidada saartel suve ja mujal sügise emapäevaks. Emmastes on seda otsesõnu nimetatud esimeseks sügispäevaks. Selle päeva ilm loob sügise ilma – hea loob hea ja halb halva.
Küpseks on saanud pähklid ning seened vohavad. Pääsukesed löövad parvedesse ja saabuda võivad esimesed hallad. Ussid ja karud jäävad uimaseks.
Saaremaal on emapäeva paiku tehtud lehisi – lehtpuuvihtu. Saare-, vahtra-, kase- või muust lehtpuust vihad seati suurtesse kubudesse nagu õled. Lehisid tehti vanas kuus, et lambad neid paremini sööksid. Ühele lambale kulus talvega umbes 200 kubu.
Emapäeval niidetakse lambaid, sest siis saab pikema villa. Tapetakse oinaid ja sikkusid.
Vaivarast pärineb huvitav teade kaalikate maitsmisest:
On vana komme proovida pärtlipäeval kaalikaid. See komme on pärit ajast, mil viljakasvataja-vaim tuli ühe pere juurde ja käskis ikka pärtlipäeval kaalikaid maitsta, sest siis saavad need head magusad.
Kaalikas teadagi jõudis meie toidulauale üsna hiljuti ja tõrjus ühes kartuliga kõrvale naeri. Aga olgu ta naeris või kaalikas, viimasel rukkiema päeval võib seda ikka maitsta.
©2009 Maavalla Koda
Foto: ©2009 Arne Ader