Reedel jõudis päike oma suvisesse pessa. Viiel päeval järjest – 19. – 23.06. on päevad ühepikkused. Päikene tõuseb kell 04.07 ja loojub 22.33. Need on aasta kõige pikemad päevad, eriline ja püha aeg, mille kohta esivanemad on öelnud suured päevad.
Pühapäeval 21.06 kell 8.45 algas kalendrisuvi ja oli arvestuslik pööripäev. Loonas aga toimub pööre ka päriselt ja isegi kaks korda. 19.06. lõpeb põhjapoolkeral pool aastat kestnud päevade pikenemine ja 24.06. algab pool aastat kestev päevade lühenemine.
Maarahva suurte päevade tähendus ja tavad seonduvad otseselt loonas toimuvaga. Sõna päev tähistab maakeeli ka päikest. Suured päevad tähendavad korraga nii suurt ja tähtsat aega kui seda, et päike on keskpäeval kõige kõrgemal, kõige vägevam ja valgem.
Päike täidab sel ajal kõik elava, eriti aga taimed, erilise väega. See on parim aeg kasevihtade, ravimtaimede, heina ja võluväega leedokaste kogumiseks. Otse loomulikult on see ka parim aeg loona üleva väe pühitsemiseks.
Pajud eestlased ilmselt ei teagi, et esivanemate kombel leedo – ehk jaanitule äärde kogunedes järgivad nad iidset maausulist tava. Suured päevad on jõulude kõrval meie põlise rahvakalendri kõige tähtsam püha.
Kuigi suured päevad on nii tähenduselt kui tavadelt põliselt omad, kannab see praegu juudi Johannesest pärinevat jaanipäeva nime. Katoliku kirik üritas kunagi põlisrahvaste tähtpäevi ristiusustada, pühendades need oma pühakutele. Toonast üritust meenutavad nüüd veel vaid võõrapärased pühadenimed ja loodususuliste pühi järgiv kirikukalender.
Meeldejääva õppetunni osaliseks sain läinud sügisel Muhumaal pühapaiku uurides. Küsides põliseid jaanitule asukohti, sain kahel korral tõreleda. “Mis jaanituli! See on nõukogudeagne mood. Meie oleme ikka leedutuld teinud” pahandasid vanainimesed mitmes peres.
Kuigi jaanipäev ja jaanituli on paljude eestlaste jaoks tuttavad, on need ikkagi väevõimuga peale surutud võõrnimed, mis varjutavad omi. Põliste nimede juurde tagasipöördumiseks pole hilja. Kes soovib, võib jaanipüha asemel öelda suured päevad, päevapesa, päevakäänak või vanade muhulaste kombel hoopis leedupäev.
Meie rahvas on kalliks pidanud kogu suvise päevapesa aega, kuid tähistanud suure pidulikkuse ja rõõmuga vaid ühte õhtut – 23.06. Hallidest aegadest peale oleme oodanud leedoõhtut, rõõmsa ootusärevusega. Sellega seotud põliseid uskumusi ja tavasid on hea meilgi teada.
Saun
Meie rahva tava on, et pühadeks tuleb puhtaks kasida nii kodu kui inimesed. Kui leedolaupäeva õhtul on piduroad valmis, toad koristatud, tuleks seada sammud sauna poole. Enne leedotulele minekut peab saunaleilis puhtaks saama nii inimese keha kui hing. Lõhnav kaseviht, millesse põimitud värskelt nopitud ravimtaimi, lisab saunamõnu ja toob tervist. Tervist ja elujõudu annavad ka peale sauna koju toodud leedokased.
Tuli
Tulele minek, tule tegemine ja tule ääres olemine on leedopüha kõige tähtsam asi. 23.06. õhtul süüdataval leedotulel ja selle suitsul on eriliselt puhastav ja tervistav jõud. Et sellest osa saada, tuleks mõned vanad tarkuseterad kõrva taha panna.
Mõnel pool tehakse tuld varjulises paigas ja oma pere ringis. teisal tehakse tuli kõrgele mäele või upitatakse üles lausa tõrvatünn. Paikkonniti on tavad erinevad. Muhumaal on kuhjatud lõkkeks kadakatest kõrge leedutoern ja rõõmustada selle juures. Mujal saartel ja rannikul on leedutulle kantud vana paat.
Lõke tuleks teha sinna, kus seda on tehtud põlvest-põlve. Kui ise ei tea õiget kohta, saab nõu ehk vanematelt ja targematelt küsida. On ju ka tuletegemine ise vana tarkus.
Tulele on hea jalgsi minna. Mida pikem maa on sinna kõnnitud, seda tervemad on järgmisel aastal jalad. Igaüks võtku tule jaoks kaasa kasvõi ühe rao. See on inimese esmane and ühisesse ettevõtmisse. Ja otse loomulikult ei tohiks tuld kokku kuhjata rämpsust, vaid üksnes puidust.
Tule peaks süütama pere, küla või sõpruskonna väärikaim inimene ehk inimesed. Peale süütamist käiakse kolm korda päripäeva ümber lõkke. Kui ühisest käimisest ei tule midagi välja, võib seda teha väga hästi märkamatult üksipäinis. Sama kehtib ka toidu- ja joogianni jätmise kohta.
Söömaaeg
Viin ja muu kangem kraam ei sobi leedotule äärde, küll aga õlu ja kali. Meie rahva pühadetoitude hulka kuuluvad eelkõige piimasaadustest valmistatud road ja kodused küpsetised.
Esimene osa kõigest toidust ja joogist – leedokahi – pannakse urikivile või tulle. Toidujääke ei viida koju ega jäeta vedelema, vaid visatakse lõkkesse või siis maetakse maha.
Leedo on kiigepüha
Iga laps teab, et kiikumine on mõnus ja teeb tuju heaks. Nüüd on ka suured inimesed teaduslikult tõestanud, et just nii see ongi. Kiikumisel vallandub ajus heaolutunnet põhjustav aine – dopamiin. Heaolutunne aitab aga inimesel nii kasvada kui terveneda.
Veel poole sajandi eest mäletati, et haige inimene tuleb pühadel kiigele viia. Vanarahvas on teadnud, et kiikumine teeb keha ja ihu kergeks, tervistab, muudab inimese tugevamaks ja edendab viljakasvu.
Küllap igas peres ja igas kandis on kombed isemoodi, Hallistes ja Karksis aga on talitatud nii: „Õhtul tehti tuli ja aeti elajad ja lambad kolm korda ümber tule jaaniheinu ees kandes, mille järel heinad loomadele ette anti. Pärast seda käis perenaine söögiga ees, pere ja lapsed järel, kolm korda ümber tule, pani söögi maha, võttis söögi juurest salaja ohvrikivi jauks ära, ilma et teised seda tohtisivad näha – seda püha saladust ei julgenudki teised tähele panna –, viis ohvrikivi peale ja ütles: “Maa ema, sa andsid mulle, nüüd toon ma sulle, võta vastu, mis ma su käest saanud olen!” Selle järel istusivad kõik tule äärde, sõivad, jõivad, olivad rõõmsad ja laulsivad.“
Hinda kallist aega
On veel üks soovitus, mida polegi ehk nii kerge järgida. Püüdke see püha veeta ilma elektrimuusikata. Kõnelege, laulge, kiikuge, mängige vanu mänge ja kui oskate, mängige ise pilli. Leedoöö on vaid üürike imeline hetk meid ümbritsevas loonas ja meis enestes. Kasutage võimalust ja kuulatage maa, vee, lindude ja tule hääli. Kuulatage oma südant. Kuulake, mis on öelda teie lähedastel ja kaaslastel ja tundke üksteise seltskonnast rõõmu.
Kõik mis suurtel päevadel ette võetakse, saab kaasa elujõust tulvil hõrgu väe. Kindlasti need lapsedki, kes sünnivad üheksa kuu pärast kevadise pööriaja paiku ja kelle elule on pandud alus rõõmsa südame ja kaine peaga.
Suured päevad lõpevad 24.06., mil päev tuleb pesast välja ja käänab oma igapäevase teekonna taevalael lühemaks. Aeg hakkab liikuma pimeduse ja jõulude poole. See on tavakohane päev esivanemate kalmude külastamiseks.
Rõõmsat ja kosutavat leedoaega!
maavald.ee