Tänavune Kuuste kooli lõpuklass on mitmes mõttes eriline seltskond.
Kõigepealt muidugi sellepärast, et klassis pole ühtegi tüdrukut – puha poiste vägi! Ja seda kõik need viis aastat, mille jooksul on mul olnud au seda seltskonda kantseldada.
Kui kasutada selle kamba iseloomustamiseks mõnda alusteksti, siis võiks naljaga pooleks öelda, et viis aastat tagasi usaldati minu hoolde seitse pöialpoissi, kellest märkamatult on kasvanud seitse venda – nagu nood, keda soome kirjanik Aleksis Kivi on kujutanud.
Viimase teosega on sarnasust rohkem kui arvu osas – poiste isepäisus ja impulsiivsus ning kohatine tõrksus koolikorra suhtes oleks justkui põhjanaabrite kultusteose Vana-Kuuste variant. Kui neile tuli peale õige möllutuju, mis hoogsa puntratantsu ja külakuhjaga päädis, meenus allakirjutanule vahel mõnigi Jukola poiste pöörane ettevõtmine.
Riskantne oleks meie noormeeste ja Kivi vennakeste üksühene kõrvutamine, kuid teatud karakterite kattumist võib märgata. Küllap on meilgi oma terava keelega Eero, tasakaalukas ja mõistlik Aapo ning salapärase hingelaadiga Lauri. Rääkimata tugevatest ja kangekaelsetest Juhanist ja Tuomasest.
Ühiselt veedetud aega on hea meenutada
Kui juba sarnasuste otsimiseks läks, tuleb meelde ka Akira Kurosawa „Seitse samuraid“, kuid siinkohal ei oska ma küll muud paralleeli tuua, kui mõni ülemeelikuks muutunud leheriisumine, kus parema puudumisel rehavarred samuraimõõku asendasid.
Igal juhul on seitse maagiline ja paljutõotav number. Meie tänavused lõpetajad on seda väärt. Võimatu on unustada seda seltskonda, kes ühel hetkel võib sind vihast keema ajada, et siis mõni aeg hiljem kauni ja mehise lauluga südamepõhjani liigutada.
Jah, andekad on nad tõesti. Vaevalt on Eestimaal veel teist sellist klassi, mis oleks samal ajal suurepärane poisteansambel. Sander on aastaid kohusetundlikult puhkpilli harjutanud, ta lõpetas Tartu muusikakooli ja mängib nüüd Tartu esinduspuhkpilliorkestris. Keimo omandas trummimängu algtõed Tartu rockiklubis Rock&Roll. Romet ja Kaspar näppisid kitarre õpetaja Kersti juhendamisel.
Meie klassist leiame ka tõelise sporditähe. Ardi on omaealiste seas Tartumaa väledaim keskmaajooksja ja väga hea kaugushüppaja. Kuid nagu jumalikud talendid pahatihti, on ka Ardi nii nõudliku ja jonnaka loomuga, et ükski Tartu-kandi kergejõustikutreener pole tema usaldust veel ära teeninud. Kui seda kirjatükki loeb mõni eriti raudse närvi ja kõva kannatusega juhendaja, siis otsigu ta Ardi Tartu kutsehariduskeskusest üles ja proovigu teda taltsutada. Meid, eestlasi on ju vähe ja seepärast on iga anne hindamatu väärtusega.
Romet tundub esmapilgul vaikne ja tagasihoidlik noormees, kuid tabavate märkustega või teravmeelsete naljadega tekitab ta seltskonnas meeldivat elevust. Õppimises, eriti matemaatikas, oli Romet klassi priimus.
Kristo on mõnus ja muhe kaaslane, kelle suurimaks sõbraks on siiski arvuti. Tema vabad hetked mööduvad enamasti helendava ekraani taga. Ta on meie oma „inglane” – kui teised semud oma tempudega õpetaja Mare tuju rikkuda püüdsid, oli Kristo oma hea inglise keelega tema hingele tõeliseks palsamiks. Ühte trikki oskab Kristo ka. Veel hiljaaegu lõbustas ta meid klassiõhtutel sellega, et suutis end mõne hetkega näost vähkpunaseks muuta.
Alvari kireks on igasugused masinad – mopeedidest kombainini välja. Ta on väga rahul, kui leiab tänuliku kuulaja, kellele näiteks turbodiisel BMW sissepritset seletada. Kodutalus on poiss tihti mehe eest väljas – küll raskeid kartulikotte tassides, küll isaga traktorit parandades.
Jah, kiiresti möödusid need viis aastat.
Ühiselt veedetud aega on siiski hea meenutada – olgu see siis paadi- või jalgrattamatk, ühine kinoskäik või ekskursioon, jõulupidu või klassiõhtu, korvpallimöll ülikooli spordihallis.
Kindlasti jäi palju põnevat ka tegemata… Jäägu see järgmisteks kooliaastateks juba uues koolis, uute kaaslaste ja õpetajatega.
Kui mõned tähtsad jutud ununesidki rääkimata, siis vana klassijuhataja ootab teid ka edaspidi heameelega külla.
Klassijuhataja Kaido Mark