1919. a 10. oktoobril vastu võetud maaseadusega viidi Eestis läbi maareform. Riigistati suuromandused, loodi riigi tagavaramaa ja uusi talukohti. Sundvõõrandati 1065 mõisat koos üle 1,9 miljoni hektari maaga, samuti mõisate tööstusettevõtteid – viinavabrikuid, meiereisid, savi- ja kivitööstusi, veskeid jne. Mõisamaade jagamine toimus mitme aasta jooksul. 1923. aastal määrati põllutööministeeriumi korraldusel planeerimisele 126 mõisat, Tartumaalt kuulus sellesse nimistusse 9 mõisat, lisaks Ülenurme mõisale veel Roela, Vidriku (Vidrike), Vastse-Kuuste, Kaarepere, Tammiste, Kärde, Kärkna ja Veibri. Kuna maasoovijaid oli Tartumaal palju (1099 isikut), jagati lisaks 9 mõisale veel ka 4 mõisa osa ja 9 vabakrunti, millest kujundati kokku 494 krunti.
Oma esikmõisa, Ülenurme mõisa võõrandamine ei möödunud P. Munale valutult – oli ta ju sellesse aastate jooksul panustanud hulga tööd, vaeva ja raha. Juunis 1920 koostatud mõisamaade kontrollkomisjoni aktist selgub, et Munale kuuluva mõisamaa üldpind koos talumaade ja kandikohtaga ulatus 504 hektarini: mõisamaad oli 193,5 hektarit, talumaid kokku 268 ja kandikohtade maid 43,6 hektarit. Ligi 504 hektarist moodustas 236 hektarit põllumaa. Mõisas võeti arvele elus ja eluta inventar ning 18. septembril 1920 on allkirjastatud kahepoolne kohustus, milles endist mõisaomanikku kohustatakse inventari hoidma ja rendilepingu lõppemisel Põllutööministeeriumile üle andma. Dokumendile oli Muna lisanud märkuse, et on nõus nimekirja kantud vara eest vastutama üksnes vara ühe kolmandiku osas, kuna 10 hobust oli ta ostnud alles sama aasta kevadel, 121 veisest aga kuulus 2/3 osa talumaa ja 1/3 mõisamaa külge.
2. mail 1924 ilmusid Ülenurme mõisasse vara hindama riigimaade ülema asetäitja jt ametnikud. Vara hinna aluseks võeti 1924. aasta hinnad. Vastavalt sellele maksid hobused 740, veised 1330 ning eluta inventar 150 rubla – kokku 2220 rubla, mis ümber arvutatult tegi 101 400 marka. 1925. a jaanuaris saatis Muna Põllutööministeeriumi maakorralduse peavalitsusele palve maksta välja mõisa inventari võõrandamise eest makstud summa. Arvatavasti oli kiirustamise põhjuseks elektriosaühisuse ebatulusast tegevusest tekkinud võlad, teisalt aga kiirustasid mitmed mõisaomanikud, kuna nn kahjutasu ei makstud välja sularahas, vaid pikaajalistes (kuni 10 aastat) võlakustutusobligatsioonides, mis püüti võimalikult kiiresti sularaha vastu vahetada.
Ülenurme mõisa maa planeeriti 1924. aastal. Mõisast eraldati peale tavaliste asunike kruntide veel 50-hektariline mõisasüda autasumaana kõrgemale ohvitserile, selle kõrvale pisut väiksema krundiga hooneteta ohvitseritalu ning kolmandana 39-hektariline eriotstarbeline talu. Kuni 50 hektari suurused eriotstarbelised talud olid Tartumaal kavandatud veel Roela mõisa (karja- ja seemnevilja kasvatus), Tammiste mõisa (karjakasvatus) ning kuni 20-hektariline talu Kaarepere mõisa. 1923. aastal Põllutööministeeriumi koostatud kavast ilmneb, et Ülenurmele oli kavandatud ligi 50-hektariline talu karjakasvatuse ja seakasvatuse otstarbel ning kõrgema sõjaväelase jaoks üks 50 ha suurune normaaltalu. Seetõttu oli Ülenurme mõisa maal vähem asundustalude krunte kui mujal (Ülenurme sovhoosi kroonika andmetel kokku 17) ning ka põllu- ja karjapidamiseks vajalikud mõisahooned olid jäetud eriotstarbelise talu rajamise tõttu võõrandamata. Viimane asjaolu põhjustas pahameelt Vana-Kuuste vallas, kuna maasoovijaid oli väga palju. Nii näiteks on 1928. aastal väiketalupidaja, 7-liikmelise perekonna pea Herman Steinberg palunud endale maaeraldust sellest eriotstarbelise talu krundist.
Selleks, et mõisasüdamest eraldatud nn ohvitseritalule ei asuks elama võõrad, pakkus Peeter Muna oma väimehele Viktor Puskarile (vanima tütre Hildgardi mees) võtta hooned ja talumaa enda kasutusse. Nii lootis ta fiktiivselt säilitada oma valdused. Kuna V. Puskar oli Vabadussõjas kolonelina ja 2. diviisi ülemana võidelnud ja pärast seda olnud 1924. aastani Ülenurme ja Ulila Turbaühisuse juht, oli tal tekkinudki kavatsus talupidajaks hakata. Vaatamata esialgsele vastupuiklemisele võttis ta äiale kuulunud mõisasüdame maa 1925. aastal üle, kuid mitte vormiliselt, vaid ka tegelikult, asudes – naisevanemate üllatuseks – seda oskuslikult majandama. Helene Muna on meenutanud (kirjaviis muutmata): „Puskar, vabanedes Ulila [elektrijaama] direktori ülesannetest, arvas et mõisa süda kuulub temale sisuliselt ja mitte fiktiivselt, nagu meie sellest aru saime. Küllap Puskaril oli õigus, sest ta oleks ju võinud ka mõne teise mõisa südame saada.“
Mõisa südant poolitavast kraavist ühele poole jäid Peeter Muna, teisele poole väimehe valdused. Puskari talundi maadele jäi mõisa elamu (häärber) koos pargiga, sõiduhobuste tallid, suur kiviait jt hooned; oma valduse suurendamiseks ostis ta juurde naabrusest reservkapten Jakob Mäharile kuulunud krundi. Vana mõisaomaniku 39-hektarilise eriotstarbelise talu krundile jäid kahekordne valitsejamaja (ehitatud 1912), veise- ja sealaudad, sepa- ja puutöökoda ning küünid. Harjumuspäraselt härrastemajas elama harjunud vanapaaril ja nende noorematel tütardel tuli elamine üle kolida valitsejamajja, mis vähemasti vanahärrale endale tükk aega harjumatult mõjunud. Proua Helene Muna on olukorda kirjeldanud oma mälestustes (kirjaviis muutmata): „ Nüüd kolisime meie endise valitseja maija elama. Maja oli palju väiksem kui endised ja toad olid pisikesed. Papi oli oma kirjutus toas ja tahtis kõrvalt toast oma kummutist midagi võtta. Mõtted olid tal mujal ja ta oli juba kolm tuba läbi käinud, kui äkki märkas oma eksitust ja lausus: „Kurat võtku, ei saa paari sammu astuda, siis oled juba teises maja otsas“.“
ELVI NASSAR,
Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator
