Teekond Ülenurme mõisast põllumajandusmuuseumini…

1140
Vahi Põllutöökooli uus õppehoone. 1930. aastad. Eesti Maaelumuuseumid SA kogu.

Ülenurme mõis arhiiviallikates ja mälestustes

Peeter Muna ettevõtmise üks ebaedu põhjusi võis peituda tema otsingulises ja kõigele uuele avatud natuuris. Helene Muna on meenutanud: „Minu mehel ei olnud kunagi ideedest puudus ja tavaliselt sattus ta nendest ise vaimustusse ja sageli need tal ka õnnestusid tegelikus elus. /…/ Papi sattus alati ruttu vaimustusse uue idee puhul.“ Teisalt oli aga ebaõnnestumise põhjuseks ka halbade nõuandjate usaldamine. Nii on märgitud, et just sakslasest insener Tomson olevat Muna veennud algselt tagasihoidlikuna planeeritud elektrijaama asemel ehitama suurt ja ajakohast, mis ei annaks üksnes valgust, vaid ka energiat tööstustele (Ulila surmakrampides. Vaba Maa, 4. august 1925). Kolmanda põhjusena võib nimetada Vabadussõja järel tekkinud majanduslikku situatsiooni, kus paberraha käibe suurenedes kerkisid ka hinnad, ahvatledes ettevõtlikke inimesi katsetama aladel, millest neil puudusid paraku teadmised ja kogemused.

Suured paberraha tagavarad tingisid olukorra, kus pangad andsid nõrkade tagatistega laene – kujunes arvamus, et tööstuse võib asutada igaüks. Lühiajalised kiirlaenud tingisid uued laenud, samas kui püsiväärtuslike ehitiste või tööstusmasinate ostmiseks oli pikemaajalist laenu raske saada. Soodsa turukonjunktuuri kadudes läksid mitmed ettevõtted pankrotti. Seega ei olnud Peeter Muna äriline ebaõnnestumine tollases ajastupildis harukordne, pigem vaimustus ta üha uutest ideedest – nagu talle omane.

Sarnaselt P. Munale alustas talle tundmatus majandusvaldkonnas ettevõtlust tema lang Jaan Raamot. Mari Raamoti mälestustes on märgitud, et abikaasa Jaan paigutas oma rahareservi laevandusse, pankrotistus aga mõne aasta pärast (vt Mari Raamot „Minu mälestused“ 1962, lk 270-273). Katse päästa Ulila mõis võõrandamisest ning rajada sinna elektrijaam kujunes Peeter Munalegi lõppkokkuvõttes ebaõnnestunud ürituseks.

Samas avaldus Peeter Muna viljakas tegevus mitmeti. Siinkohal tasuks käsitleda tema tegevust põllumajandusliku hariduse edendamisel. 20. sajandi esimesel kümnendil oli karjamajanduse edenemine koos karjakontrollühisuste loomisega tinginud vajaduse haritud assistentide järele. Põhja-Liivimaal oli üheks koolituste korraldajaks Tartu Eesti Põllumeeste Selts (TEPS), kes märtsis 1912 asus Liivimaa kuberneri loal ja põllutöö ning maakorralduse peavalitsuse 600-rublasel toetusel korraldama kontrollassistentide kursust. Kuna seltsil puudus tollal veel nn praktikamajand, kandis Peeter Muna TEPSi juhatuse liikmena hoolt koolituse toimumiskoha eest, võimaldades kasutada selleks oma Ülenurme mõisa. Kursus kestis 10. aprillist 9. juunini.

Vahi põllutöökooli õpilasi ja õpetajaid. 1920. aastad. Eesti Ajaloomuuseumi kogu.

Kursus algas 18 õpilasega, arv täienes 20-ni. Osaleda said kihelkonna- või ministeeriumikooli üldhariduse omandanud, põllutöö või karjakasvatuskooli lõpetanud või pikemad põllutöökursused läbinud noored. Kursustel omandati teadmisi karjakasvatuses, söötmises, söödakasvatuses, kontrollraamatupidamises, piimatundmises ja loomade tervishoius. Kursuslased tutvusid mõisa majapidamises sookultuuri- ja juurviljakasvatusalaste saavutustega, omandades eelkõige kogemusi 180-pealise lüpsikarja eest hoolitsemisel. Ülenurme mõis oli koolile heaks praktikabaasiks, kuhu viidi noori tegeliku põllupidamisega tutvuma. Näiteks korraldati 1916. aastal 36 noorele põllumajanduskursuslasele – enamuses talupidajate pojad ja tütred – ekskursioon Ülenurme mõisasse.

Lühemaajalisi põllutöö-, karja- ja aiapidamise kursusi oli TEPS korraldanud juba 1908. aastast Vahi renditalus, kuna põllumajanduskooli avamiseks ei andnud tsaarivalitsus luba. 1912. aastal, kui seltsil ebaõnnestus kooli Vana Nõo mõisasse loomise katse, võeti nõuks omandada Tartu lähedal kursuste läbiviimiseks päris oma põllumajanduslik õppetalu.

Pärast kahe talundi vahel valimist (kaalumisel olid Kulli talu Viljandi maantee ääres ja Märja talu Ropkas) otsustati P. Muna soovitusel ja agronoom A. Kalmu põhjalikele majanduskalkulatsioonidele tuginedes osta siiski Vahi talu. Ostuhind oli küll kõrge (seltsil tuli ostmiseks võtta ka võlgu), kuid talu eeliseks pidas Ülenurme mõisaomanik suurt viljapuu- ja köögiviljaaeda. Selts omandas talu 1913. aasta märtsis, eesmärgiks oli pakkuda tulevastele põllumajandusõppuritele eeskujulikus majapidamises põllu-, karja- ja aiapidamiseks vajalikke teadmisi ja oskusi.

Vahi Põllutöökooli kursus 1916. aastal. Eesti Maaelumuuseumid SA kogu.

Juba sama aasta sügisel otsustati muuta külvikorda ning pandi eelkõige rõhku söödajuurvilja kasvatusele. Mõne aastaga kasvas põllumajanduslikest lühikursustest välja eestikeelne Vahi põllu- ja aiatöökool (1918) ning teised „Vahi koolid“: Vahi põllutöökool (1918-1944), Vahi kontrollassistentide kool (1927-1931) ning Vahi aianduse ja mesinduse kool (1927-1944). Kooli õppetalund oli 1930. aastateks jõudnud üsna arvestatavale järjele. Kuna taluhooned jäid koolile kitsaks, ehitati 1926. aastal riigi toel uus koolimaja, mis kahjuks 1944. aastal hävis.

Vähem on teada Peeter Muna ettevõtmistest Tartu linnas. Üks selliseid oli 1920. aastate algul tegutsenud kammi- ja nööbitööstus, mis paiknes aadressil Maarjamõisa (hilisem Kuperjanovi) tänav nr 27 ja mille ta oli 1923. aastal ostnud A. Pedelilt. Tööstus töötas elektrijõul, vabrikus oli kokku 12 masinat ning seal oli 9 töölist. Soomest sisse veetud materjalist, kalaliidist, valmistati lisaks kammidele veel sulepäid, paberossipitse, apteegikühvleid, brodereerimispulki jm. Tööstust juhtis kammitööstuse valdkonnas kogenud spetsialist, eriharidusega keemik Klara Veidemann. Tööstuse toodang oli muljetavaldav: päevas valmistati 600 kammi, ühes kuus seega ligi 3000-4000. 1925. aastal läks ettevõte üle firmale Sally Gense & Benjamin Braschinski ja sai nimeks Dorpater Kammfabrik. 1926. aastast kandis see Tartu Kammivabriku nime

ELVI NASSAR,
Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator


Teekond Ülenurme mõisast põllumajanduse muuseumini…

Kino maale
EelmineKaasav haridus ja riiklik hariduspoliitika
JärgmineTaevaseid ja maapealseid elamusi