Pikka liugu – pikka kiudu!
Teisipäeval tuleb seada sammud liumäele ja panna hernesupp tulele. 24.02. on liugupäev. Maakeeles nimetatakse seda päeva veel pudrupäevaks, seajala-seitsepühaks või sea uuriluu söömise päevaks. Liugupäev ja sellele järgnev tuhkapäev on kokku kihlakud. Võõramõjuline rahvakalender tunneb liugupäeva aga hoopis saksa või rootsi keelest laenatud vastlate nime all.
Liugupäeval on järgnevale kevadele ja suvele suur mõju. Sellel päeval tehtavad taiad ja täidetavad kombed mõjutavad eelolevat aega kas heas või halvas suunas.
Liugu- ja tuhkapäeval tuleks võimalikult vara tõusta ja õhtul varakult ilma tuld üles võtmata magama minna. Tangupuder, rasvased herne- ja oaroad ning sealiha annavad tublisti rammu, eriti kui süüa päeva jooksul 7 või 9 korda.
Esivanemate ja hõimurahvaste kombel tuleks kindlasti liugu lasta. Olgu liug lastud mäel, lauskmaal või sõidetud hoopis hobusega – see toob õnne.
Liugu võib lasta ükskõik kus: mäel, mere- või jõejääl, ehitatud liurajal, isegi aidakatuselt. Selleks sobivad ka liukivid, mida leidub mitmel pool. Istumise alla kõlbab ükskõik mis. Näiteks tagurpidi pink või kuuseoks. Siledal maal lastakse jalgliugu või tehakse pikem liusõit saaniga.
Liugupäeva ja kohati ka tuhkapäeva liulaskmine annab linale pika kiu. Et liulaskmise mõju oleks suurem, on kohati püütud liugu lasta enne päevatõusu. Liu ajaks on pandud põue ka linapeo ehk inaseemned või istumise alla linakott. Liu laskmise ajal hüütud sõnad “pikka liugu – pikka kiudu” jms peavad suurendama taia jõudu. Et kaitsta linapõldu haiguste eest, on liumäel sõidetud läbi lina- või õletule. Liulaskmine tegevat jaladki kergeks.
Liumäel käinud linaseemned saavad erilise jõu ja need segatakse aidas ülejäänud seemne hulka.
Liumäele on võetud kaasa ka seakonte või isegi poolik seapea, et loomad paremini õnnestuksid.
Liugupäeva on peetud naiste pühaks. Naistetööd, eriti ketramine, on keelatud. Paelte punumine ja võrgu kudumine on liugupäeval aga soovitavad. Naised käivad hulgakesi kõrtsis ja ajavad omaette naiste asju. Setomaalgi peetakse kihlakute ajal sarnaseid baabapraaznikuid.
Kihlakutoidud on tangupuder, seajalad- ja pea, herned ja oad. Mida rasvasem toit, seda parem. Tuhkapäeval tuleks küpsetada ka ülepannikooke.
Kihlakute nimi pärineb vadja maarahvalt. Vadjakeelne tšihlago arvatakse olevat samast sõnatüvest, kui kihl, kihlama ja kihelkond. Vastel on üsna nooruke laensõna.
Liugupäeval on käidud kõrtsides mokalaata pidamas – suviseid töölisi kauplemas. Kui kaubad koos, on joodud liigud ja antud ka käsiraha, ehk kihlad. Liivi ehk Kuramaa rannamehed on aga liugupäeval kaubelnud endale kalapaati paarimeest. Sealgi on kauba peale joodud liikusid.
Nagu mitmel varasemalgi aastal, on liugupäeva ajaga tänavu taas segadust. Liugupäev peaks edendava pühana jääma noore kuu esimesele teisipäevale. Kuna aga maarahva kalender on aegade jooksul seotud juudi ja teiste kaugete rahvaste kalendrite põhjal loodud kirikukalendriga, satub see mõnikord sobimatult vanale kuule või kuuloomise ajale. Tänavu ongi kihlakud taas erakordselt vana kuu lõpus kuu loomise eel.
Kes tahab, et kihlakuliug oleks kindlasti mõjus, võib seda korrata järgmisel teisipäeval 03.03., kui noor kuu taevas. maavald.ee