Unipiha koolis on saanud juba traditsiooniks, et laste kõrval võtavad isadepäeva üritustest osa ka isad. Kui möödunud aastal käisid nad koos lastega teatris, siis sel korral oli kohtumispaigaks Tartu lennundusmuuseum.
Taavi (1. kl) kõnnib koos isa Ainiga ühe mudellennuki juurest teise juurde ning hüüatab õhinal vahetpidamata: „Isa, vaata! Isa, vaata!“ Isa vaatabki. Koos uudistatakse erinevaid sõjalennukite mudeleid ja ronitakse pärast mudellennukite majast lahkumist mööda sõjalennuki treppi kabiinide juurde. Seal imestatakse selle üle, kui pisikesed need on.
Suur reisilennuk, mis varem Moskva ja Peterburi vahet lendas, lummab kõiki lapsi. „Sellega oleks hea kuhugi lennata,“ ohkab nii mõnigi lennukiaknast välja vaadates.
Kui muuseumitädi meie järel värava kinni paneb, lausub ta mulle naerulsui: “See on tore, et nii paljud isad koos lastega tulla said.“ Ta hüüab trepist alla laskuvaile lastele: „Head koogisöömist koolimajas!“ Lehvitan talle tänutäheks käega.
Kui me enne isadepäeva klassitoas arutasime, mida toredat sel päeval ette võtta, oli üheks ettepanekuks ühine peitusemäng. Ega mul selle õnnestumisse erilist usku olnud, kuid… Oh imet!
Pärast lennundusmuuseumist tagasitulemist alustasidki isad kooli ümbruses koos lastega peituse mängimist. Algul peitsid nemad end laste eest ära. Seejärel, kui lapsed oli nad üles leidnud, olid isad otsijateks.
„Trihvaa“ selgeks õpetamine nii lihtsalt ei läinud.
Esmaspäeval kirjutamise tunnis isadepäeva üle arutledes ütleb Katriin (3. kl) pisut solvunult: „Meie pidime Lauraga (4. kl) neile „Trihvaad“ õpetama, aga nad ei saanud millestki aru.“
Seletasin neile, et isade õpetamine pole sugugi kerge töö. Kinniseotud silmadega isa oma puu juurde juhatades pidite teie olema nendele teejuhiks – vastutama selle eest, et nad kusagile end ära ei lööks ega pikali ei kukuks. Te saite suurepäraselt sellega hakkama. Proovisite ise olla selleks, kes juhib, nagu seda on teinud teie isad. Nemad omakorda said proovida „Trihvaad“ mängides lapseks tagasisaamist. Et see neil kohe hästi välja ei tulnud, sellest pole hullu midagi.
Pärast pooletunnist peitusemängu kooli õues jätkus isadepäev klassitoas väikese kontserdi, luuletuste lugemise, mõistatuste mõistatamise ja ühiste ringmängudega. Emade küpsetatud koogid ja pitsa maitsesid kõigile imehästi.
Eriliseks üllatuseks isadele oli kooli ümbrusesse laste peidetud kirjade ülesotsimine. Kui Martini (3. kl) isa, TÜ õppejõud Eero klassituppa tagasi jõudis, ütles ta rahulolevalt teistele: „Mõistatused lahendasin ära. Võidujooks pojaga jäi sõbralikku viiki.“
Ühises kohvilauas rääkisime isaks olemisest “Kõige rohkem vajavad lapsed seda, et isadel oleks nende jaoks aega,“ kordasin igihaljast tõde. “Kuulsite Triinu ja Janno (2. kl) luuletust?“
Triinu kuulas seda juttu pealt ning lausus: „Kui ma suureks saan, leiutan sellise masina, mis isade asemel tööle läheks. Siis saavad nemad meiega rohkem koos olla.“
Usun, et nii mõnigi isa, kuuldes selle tüdrukutirtsu juttu, hakkab ehk nende sõnade üle järele mõtlema.
„Ega sa ei peagi temaga midagi erilist tegema,“ seletasin enne lahkumist isale, kes kurtis, et majaehitamise kõrvalt ei jätku tal poja jaoks üldse aega. „Las ta annab sulle mõne tööriista, kruvi või naela kätte, aitab lauda kinni hoida. Talle on tähtis, et sina oled tema kõrval. Füüsiliselt. Tegeled temaga. Et te teete midagi koos. Et seda ühiselt oldud aega oleks teil võimalikult palju. Just tuleviku peale mõeldes on seda viimast eriti vaja. Lapsepõlves kogetud kindlustunne annab aluse kogu eluks.“
Lembit Jakobson