AVASTUSRETK: Unipiha kooli lapsed nelja meele kaasabil sügist otsimas. Foto: Eha Jakobson
|
 |
Unipiha kooli seekordne sügismatk toimus ühel päikesepaistelisel septembripäeval nelja meele kaasabil.
Nendeks olid nägemis-, kuulmis-, maitsmis- ja kompimismeel. Tahtsime teada, kuidas meie erinevad meeled võtavad vastu sügist.
Teele asudes tundsime maas jahedat hommikust kastet. Heinamaalt ja puude alt tungis vägisi ninna kõdunevate lehtede ning kuluheina lõhn. Tee ääres nägime punast kurereha ja kuldkollaseid vahtraid. Õitses üksik hiline võilill. Kuulsime, kuidas hauguvad koerad, kraaksuvad varesed, vuliseb oja.
Metsatukas kuusevaigu lõhna sisse hingates saime aru, et oleme kuusikus. Kännu otsa komistades pehmendas aga kukkumist niiske sammal.
„Oh! Mis see on?“ hõikasin ma järsku. Vaatasin ja sain aru, et leidsin jälje, nimelt põdra jälje.
Kutsusin kõiki seda vaatama. Järsku lõi tuulest sahisema kuluhein. Kuulasime veidi aega seda.
Palumäel tegime lõket ja sõime kaasavõetud võileibadest oma kõhud täis.
Pärast läksime alla järve äärde. “Põrr! Külm!“ hõikas Janno, kui oli käe vette pistnud. Mõtlesin: “Külm jah! Suvi on lõppenud. Enam järve ujuma ei saa minna.“
Kui soe mõnus päike välja tuli, oli kõikidel hea meel. Päikese üle rõõmustasid ka tihane ja harakas. Metsas ringi uidates nägime veel kuuseriisikaid, üksikut rohutirtsu, mahajäetud väikese linnu pesa.
Varsti läks õige palavaks, kuid õiget matkalist see ei kimbuta.
Koolimajja jõudes ootas meid ees soe ja maitsev lõunasöök. Putru mekkides ja piima juues mõtlesin: “Ära väsitas küll, aga tore oli!“ Klassis tuletasime uuesti meelde, kuidas me nelja meele abil sügist tundma õppisime ning panime selle töölehele kirja.
Indrek Kuusk,
Unipiha algkooli 4. klassi õpilane