Iga kevad tähendab koolides eksamite ja tasemetööde kõrval ka kiiret aega 8. ja 11. klasside õpilastele – lõpetada ja kaitsta tuleb oma loovtöö või uurimus. Pandeemia võis küll mõnel töö valmimise pisut keerukamaks teha, aga kes varakult alustas, see sõltus peamiselt iseenda tahtest ja töö planeerimisest.
Kambja kooli loovtööde kaitsmise komisjoni liikmena võtsin kõik kirjatööd ette ja lugesin põhjalikult läbi. Kuna varasemast on mul nii juhendamise kui komisjonis töötamise kogemus, tahaksin kambjalastega jagada oma mõtteid. Loovtööde lugemise käigus üllatusin, märkasin muutusi ja sain ahhaa-elamusi.
Kuna meie koolis on käsitööoskusi heal järjel lihvitud juba aastaid ja ruumid-vahendid olemas, siis tehakse ka alati praktilisi töid. Nii valmisid Mikol seekord puidust taburet, Heleril suured mängunupud ja Jaagupil mänguvankrid. Suur osa valminust kingiti lasteaiale. Tundub, et järjest enam oskavad noored lugu pidada heategevusest – nii nad veendunult ka kirjutavad. Üks puutöötegija oli tütarlaps, kes nimetas kõige suuremaks õppimisteemaks treimist. Kristelil lähtus kleidi õmblemine küll isiklikust vajadusest, aga enda peal tulebki ju suurema töö tegemine enne ära proovida. Kui õnnestub – julgeb teistelegi teha. Osati väärtustada ka taaskasutust: puidutöödes läks „kaubaks“ varasem ehitusmaterjal, nii näiteks tegi Joosep torujuppidest endale vajamineva seinalambi, Jakob aga kasutas õpitud oskusi oma toa viimistlemisel ja mööbli kokkupanekul. Kõik tegijad jäid oma tööga rahule.
Loomulikult õpiti lisaks ohutustehnikat. Tundub, et aastatega on vähenenud kudumite ja õmblustööde tegemine.
Ühest praktilisest tööst tahaksin kohe eraldi kirjutada. See on küll tavapärane, et üks teismeline võtab ette ja remondib ja/või tuunib vana mootorratast, aga nii plaanipäraselt ja täiskasvanulikult asju ajades pole seda varem tehtud. Karl-Martinil tuli esiteks anda rattamarkidest põhjalik ülevaade ja kindlaks teha, mida täpselt vaja on. Töö algas igakuiste konkreetsete plaanidega – nii metoodiliselt töötavad vähesed. Siis oli vaja „juppe“ hankida ja tarnijatega inglise keeles vestelda. Tuli ette ka tarneraskusi, nagu ikka elus võib juhtuda. Ettevõtmisega kaasnes detailne eelarve ja eesmärk läbida ka tehniline ülevaatus. See sai täidetud. Loomulikult pidi noormees kursis olema või end kurssi viima vastava seadusandlusega. Kokkuvõttes mitte lihtsalt praktiline käsitöö, vaid ettevõtlus koos kõige sinna juurde kuuluvaga! Üllatusmoment oli ka töö aruandes: juhendaja (antud töö puhul isa) analüüsis põhjalikult tegijat ja tegevust ning märkis muuhulgas, et paranesid ka noormehe isikuomadused.
Oleme harjunud, et poisid õpivad koolis kokandust ja järjest rohkem mehi askeldab köögis. Nii sai seekordki lugeda, kuidas Henri keedab-küpsetab, lõpuks pildistab ja salvestab tulemuse ka blogisse. Kõnekaim oli lause, kus noormees põhjendas oma tegevust: tahan teada, m i d a ma söön.
Aga kalapüügivahendeid ja kalastamisvõimalusi tutvustava töö autor oli hoopiski neiu. Keitit lihtsalt huvitab kalapüük!
Loomulikult oli ka nii-öelda puhtnaiselikke teemasid. (Vabandust, kui kedagi mu sooline eristamine häirib!) Näiteks süvenes Sandra meigikunsti. Asja põhjalikumalt uurinud ja praktilist tööd harjutanud tütarlaps jõudis targa tulemuseni: ta sai teada, kas talle niisugune amet sobib või mitte. Ka loomadega seotud töid on tüdrukud aeg-ajalt teinud ja varjupaikasid abistanud. Sel aastal küsitleti õpetajaid ja kooli töötajaid nende lemmikloomade kohta. Ikka kassid-koerad, aga selgus, et ühe õpetaja kodus elavad hoopiski teod. Agnes sai ka teadmise, et loomad aitavad muuhulgas õpiraskusi ületada. Töö autor võttis eesmärgiks koolimajas ka fotonäitus üles panna.
Oli veel üks loomateemaline töö. Airon-Saimon mitte ainult ei uurinud põtrade elu, vaid käis ka meestega (sh oma juhendajaga) põdrajahil ja tegi endale selgeks jahipidamiseeskirjad. Kindlasti sai ta looduses käies hindamatud kogemused. Loovtöö lähtus isiklikust huvist – nii see peakski ju olema. Samal põhjusel sündis Laura-Lotta loovtööna raamatuke. Omaloominguga tegelemise kõrval otsustas ta lisaks uurida, kuidas käib ühe raamatu väljaandmine. Sündis põhjalik uurimus kogu protsessist – idee tekkest sobivas köites ja kujunduses raamatuni. Nüüd on tütarlapsel selge pilt, mida teha, kui ühel päeval teda Pegasus sõitma kutsub.
Suurest huvist sündis veel kaks tööd. Meelis uuris sportautode ajalugu. Selle töö väärtuseks pean kindlasti võõrkeeleoskuse täiendamist, sest uurimismaterjali tuli tõlkida. Rasmuse peres elavad suured rallifännid. Kui vanem vend tutvustas meile varem Marko Märtinit, siis nüüd sai lugeda, milline on kaardilugejate töö. Nemad jäävad ju pisut sõitjate varju ja seepärast on mul heameel, et noormees just sellise teema valis. Olnuks ju palju lihtsam näiteks Ott Tänakust info kokku korjata ja kirja panna… Autor seletab lahti märksõnad, mida juhi kõrval olijad kasutavad, ja tutvustab erinevaid kaardilugejaid. Tööst saab teada, et tegemist on neil meestel märksa rohkem, kui välja paistab.
Kui varasemalt on olnud koostöötamist ja ürituste korraldamisi, siis see klass paistis minu meelest silma põhimõttega „Kuidas elu tegelikult käib ja mida mul/meil selleks vaja on“. Loovtöö tegemine ja selle tutvustamine (loe: kaitsmine) annab väärt elukogemusi niikuinii.
TIINA TIIDEBERG,
Kambja kooli õpetaja
(kirjutatud kaks päeva enne kaitsmisi)
