Hoogne ehitustegevus ja ulatuslikud maaparandustööd
Kohe pärast mõisa omandamist alustas Peeter Muna hoonete ehitust ja ulatuslikke maaparandustöid. Ülenurme drenaažiplaanid olid tõenäoliselt Georg Riigi pärijatel lastud koosada juba aastatel 1903-1904, maaparandustööd oli plaanis lõpetada 1911. aastaks. Kultuurtehniliste juhiste järgi oli kavas kuivendada mõisa põlde ja karjamaid ning kultuuristada soomaid. Põldu oli kavas kuivendada 530 vakamaad (1 Riia vakamaa = 0,37 ha) ja rohumaad 635 vakamaad.
1910. aasta 4. juulil käisid Ülenurme mõisa majapidamisega tutvumas Tartu Eesti põllumeeste seltsi (TEPS) liikmed. Kuna ka Peeter Muna ise kuulus nimetatud seltsi, peeti Ülenurmel ühtlasi ka seltsi peakoosolek. Kohale olid tulnud esimees Jaan Tõnisson ja põllumajandusdoktor, TEPSi kaubandusosakonna juhataja ja Põllutöölehe asutaja Aleksander Eisenschmidt. Pärast koosolekut toimus ringkäik tutvumaks mõisas toime pandud sookultuuristamise tulemustega. Tutvumiskäiku juhatas Muna koos mõisavalitseja A. Kevendiga. Selgus, et soo ühe vakamaa suuruse ala kuivendamiseks oli kulunud keskmiselt 40 rubla. Nõuandjatena kasutati maaparanduse eriteadlasi ja igal aastal töötas Ülenurmel 60-100 Saaremaa „kraavihalli“. A. Eisenschmidt hindas tehtud kulutusi siiski küllaltki kõrgeks. Tema arvates saanuks väikepõllupidaja oma tööjõudu kasutades hakkama poole odavamalt, ehk 18-20 rublaga vakamaa kohta. Kokkuvõttes leiti siiski, et härra Muna tehtud töö äratas vaatajates tungi ka oma kodus sarnase tööga pääle hakata, sest saaki ta kindlasti tõotab.
1911. aasta 3. juulil toimus TEPSi koosolek taas Ülenurmel, kus mõisavalitseja Kevend esines sõnavõtuga Ülenurme mõisa maaparandustöödest, tutvustades ühtlasi ka kogu majapidamist. Ülenurme mõisas kogetu innustas nii mõndki talumeest eeskuju järgima ja sooparandustöid alustama. Ajalehes Postimees anti teada, et möödaläinud suvel nägi üks noor taluomanik Ülenurme mõisas Tartu põllumeesteseltsi koosolekul selle mõisa eeskujulikku sooparandust ja selle kasusid: tema eestvõttel hakati Kõrenduse küla juures kraavisid lõikama, nüüd on ligi 500 sülda sügavat kraavi valmis, süllast makseti 35-50 kop (Postimees, 7.11. 1911).
Torutamis- ja muude maaparandustöödega jõuti Ülenurmel lõpule 1914. aastaks. Seitsme aasta jooksul muudeti hulk mõisamaad vilja-kandvateks põllu- ja heinamaadeks. Maaparanduse tulemusel suurenes kõlvikute pind: kui ostes oli mõisal üle 200 ha põldu, siis juurde harituna kasvas see 70 ha võrra. Kultuuristati ka 200 ha sood. Kui Tartu Eesti põllumeeste seltsi liikmed neli aastat hiljem, 1914. aasta juunis P. Muna mõisa turbatootmise ja sooparandusega tutvumas käisid, avaldanud neile muljet 70 vakamaale külvatud esimese aasta rukis, mis otse haruldaselt lopsakas on ja rikkalikku saaki tõotab anda.
Ühtekokku oli Ülenurme mõisa ehitustele ja maaparandustöödele kulunud 350 000 kuldrubla.
Mõisa eeskujulik majapidamine äratas huvi lähemal ja kaugemal. Näiteks külastasid Ülenurmet Riia Polütehnikumi õpilased koos professor Buscmanniga ja ka mitmed Vene põllutöökoolide ekskursioonid. Mõisamajapidamise saavutustega saatis keiserlik põllutöödepartemang tutvuma ka Venemaa nelja kubermangu maa-agronoomid, kes olid käinud ka Soome põllumajanduse korralduses ülevaadet saamas.
Moodne laut ja tulemuslik loomakasvatus
Kultuuristatud heinamaade rohkus võimaldas üha enam rõhku panna tõukarja suurendamisele, paraku oli vana laut piimatootmise edendamist silmas pidades juba ajale jalgu jäänud. Uue karjalauda ehituse mõte kujunes mõisaomanik Munal juba 1908. aastal. Suur maakividest karjalaut mahutavusega 214 looma valmis 1913. aastal. Hoonel oli telliskividest õhkvooder ning raudbetoonlagi. Ülenurme mõisa vastvalminud veiselauda välis- ja sisevaadetest on Liivimaa üldkasuliku ja ökonoomilise sotsieteedi fondis (EAA.1185.1.940) säilinud kaks fotot, mis käesoleva artikli illustratsioonidena ära trükitud.
Lauda sisseseade oli oma aja kohta moodne: selles oli veevärk ja automaatjooginõud lehmadele, põrandas rööpad vagonettidele põhuküünist sööda sisse- ja sõnniku väljakärutamiseks, talitajatel oli kohustus kanda valgeid põllesid ja pearätte. Puhaslaudas oli mitu piimatöötlemist hõlbustavat kõrvalruumi nagu jahutitega piimakelder, aurukatla- ja nõudepesuruum, jahu- ja toortoiduhoidlad. Aurujõul töötava veepumbaga suunati vesi ka elumajja, valitsejamajja, tööhobuste talli ja lauta. Moodsa lauda ehitamiseks oli Muna käinud eeskuju otsimas Soomest. 1912. aasta läheb ajalukku sellega, et Põhja-Liivimaa põllumeeste keskseltsi korraldusel peeti seal Eesti esimesed kontrollassistentide kursused, kus tulevastele meessoost piimandusasjatundjatele muuhulgas ka õigeid lüpsivõtteid õpetati.
Loomapidamist oli Muna alustanud juba Vana-Kuustes, kus juustutootmisest järelejäänud lõssiga nuumati sigu. Soetatud oli eeskujulik tõukari. Muna ise oli tegev mitmetes tõuseltsides. Oma loomadega esines Ülenurme mõisa omanik mitmetel TEPSi näitustel. Näiteks 1906. aasta näitusel sai ta oma tõupullile esimese auhinna, aga kõrgeid autasusid oli ta saanud ka mõisa karja eest. Mõisas peeti angleri ja friisi tõugu piimakarja. Lisaks piimakarjale oli mõisas ka rohkesti hobuseid. Mõisa uhkuseks oli neli sõiduhobust, neist kaks musta täkku olevat Muna toonud lausa Peterburist. Mõisamajapidamisele kohaselt olid eraldi tallid töö- ja sõiduhobustele, viimaste jaoks oli palgatud kutsar ja eraldi tallipoiss.
ELVI NASSAR,
Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator
Järgneb …
