Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama 2006. aasta augustipäevast, kui käisime Pärnumaa ettevõtlike naiste tegemistega tutvumas ja tagasiteel arutasime, kust leida ruumid, et ka ise oma tegevust laiendada. Meil olid isegi olemas kangasteljed, mis juba hulk aega ülespanekut ootasid – aga kuhu? Järsku turgatas Ludmillal pähe mõte kooli tühjalt seisvast keldrist. Üheksakümnendatel oli mõisaaegse triiphoone alusmüürile ehitatud kelder, kus kool sai hoida õpilaste abiga kasvatatud kartuleid ja juurvilja. Aga elu edenes ja koolisöökla varustamine samuti, nii et tore maakivimüüridega hoone jäi tühjaks.
Naised keldrisse
Juba järgmisel päeval sai nõu peetud kooli direktori Rein Härmoja, vallavanema Ivar Tedrema ja majandusjuhi Enno Soodlaga – meile anti roheline tuli!
Keldris polnud elektrit, aga sellest me ei heitunud – naistele ei käi miski üle jõu. Oktoobris hakkasime kaablikraavi kaevama. Ei olnud meil kasutada mingit tehnikat ja ega olnud seal palju ruumigi muu kui labida ja kangiga tegutseda, kaevata oli aga mitukümmend meetrit. Kõvad labidanaised olid Hele-Mall, Eha, Edda ja Anne. Ainult suuremate kivide kättesaamiseks läks meesjõudu vaja. Novembri keskpaigaks oli keldris elekter, lambid laes, radikad seinas ja uks ees. Jõulu eel pidasime juba esimese piduliku koosoleku oma toas.
Järgmisel kevadel sai valla toetusel põrand plaaditud, suvel vundament isoleeritud ja soojustatud. Ise rookisime seinad lubjakihist puhtaks – nähtavale tuli maakivimüür ja väärikad punased tellised. Maja ümbrusest koristasime prahi ja silusime pinnast. Lisaks eelpoolnimetatutele tulid veel appi Marju, Milvi ja Valve.
Kuidas meist sai selts?
12. augustil 2007. aastal tegime oma kooskäimise ametlikuks – asutatud sai MTÜ Vana-Kuuste naisselts. Asutajaliikmeteks olid Edda Lints (valiti esinaiseks), Hele-Mall Klaassepp, Eha Alliksaar, Milvi Padjus, Marju Orion, Ludmilla Arujõe, Anne Palumets ja Elli Kuum, kelle kaudu tekkis meil järjepidevus ennesõjaaegse samanimelise seltsiga.
Ka nüüd ei tekkinud selts tühjalt kohalt – juba 1997. aastast korraldasime külarahvale kevadel ja sügisel peoõhtuid, eestvedajateks ikka needsamad naised ja kõige rohkem Edda. Aja jooksul oli meil väga isevärki pidusid – teemaks meri, kübarad, põlled, hõbe-kuld, mummud, maskid, karvased ja sulelised, mustlased, päkapikud ja haldjad, kolhoosi naistepäevapidu. Külas käis hulk põnevaid esinejaid, tantsuks mängisid vahvad bändid. Kiita tuleb kohalikke inimesi – löödi kõvasti tantsu, kõigist mängudest-võistlustest võtsid laudkonnad agaralt osa ja enamus peolisi tuli kohale väljakuulutatud teemale vastavas kostüümis või aksessuaaridega. Tore, et nüüd jätkavad pidude korraldamise traditsiooni tegusad mehed Kuuste meesseltsist.
2007. aasta detsembrist oleme koostöös kooliga tähistanud teist adventi – ootusesõnumi on toonud Kambja kirikuõpetaja, esinenud Kuuste naiskoor ja koolilapsed, sageli ka vahvad muusikud mujalt, on küpsetatud piparkooke, meie poolt on olnud käsitöö näitus-müük. Koolisaal on olnud noori ja vanu jõuluootajaid täis. Esimest korda üle aastate ei lubanud koroonaviirus eelmisel aastal traditsioonil jätkuda.
Suvel oleme pidanud perepäevi võistluste, mängude, kontsertide ja laadaga, korraldanud õpitubasid, koolitusi, nunnunäitusi, talguid, koos kooliga võõrustanud külalisi Unustatud mõisate päevadel. Seltsirahvaga oleme käinud Tartu maanaiste liidu ettevõtmistel, külas teistel seltsidel, käsitöötegijatel, etendustel. Kooli saalis käivad naised kaks korda nädalas võimlemas.
Aga mis sai majast edasi?
Kelder jääb keldriks – põrand oli niiske, valgust vähe ja rõskust palju. Peagi tekkis võimalus kasutada Euroopa Liidust tulevaid rahasid. Kirjutasime projekti, vald aitas omaosalusega ja 2008. aasta sügisel läks ehitus lahti. Enam ei mäleta, kes arvas, et mis need naised ikka keldris kükitavad – tuleb teine korrus peale ehitada. Projekteerijal tuli mõte teha maja külge ka rõdu. Nüüd oleme pargile avaneva miljonivaatega ülimalt rahul.
Esimesel sügisel sai majakarp valmis, siis oli ka raha otsas. Jälle projekt ja töö jätkus. Sisetöid tehti 2010. aastal ja avamispidu pidasime 11. veebruaril 2011. aastal. Selleks ajaks olid meil juba kangasteljed üles pandud ja nii said kõik avamispäeva külalised vallavanemast ja riigikogu liikmest lasteaialasteni kududa oma triibu meie esimesse kaltsuvaipa. Praegu kaunistab see kaunis kirev vaip meie toa seina.
Planeeritud paljude külalistega vahva sünnipäevapeo asemel kogunesime omainimestega ja tähistasime distantsi hoides maja tähtpäeva.
Kuidas elab seltsimaja praegu?
Praeguseks on seltsimajas püsti ka teised kangasteljed ja valmivad üha uued vaibad. Juba mitmendat aastat käib igal nädalal koos savitöötuba. Kui algul viisime kõik tööd Kambjasse põletusse, siis nüüd on pidevalt käigus meie oma keraamikaahi. Kord nädalas kogunevad kudumis- ja heegeldamishuvilised oma töid üksteisele näitama, nõu saama ja andma. Külalisjuhendajaid praegu piirangute tõttu töötubasid tegema ei saa kutsuda.
Alumisel korrusel on vahelduva eduga kogunenud kohalikud noored, kodutütred pidanud oma koosolekuid, möödunud suvel koolimaja remondi ajal asus seal Kuuste raamatukogu. Nüüd aga valmistub seal tegutsemiseks MTÜ Õnnemaa Kuuste noortetuba. Koroonapiirangu aega ära kasutades alustati remonti, et end paremini sisse seada. Ootame nendega sisukat koostööd.
Loodame, et suveks piirangud lõpevad ja saame koos koolirahva ja Kuuste meesseltsiga tähistada Kuuste mõisa esmamainimise 500. aastapäeva. Siis on kõik oodatud külla ka meie õdusasse seltsimajja.
ANNE PALUMETS,
Vana-Kuuste naisseltsi liige
