Sel jõuluvaheajale järgneval esimesel koolipäevahommikul tuli kaugele maha jäänud lapsepõlv kuidagi eriti kirkalt meelde. Koidueelne külm hämarus edenes tasapisi päeva suunas, tuul tuias tuisutüdrukute seelikusabade kallal ja lennutas neid vallatul meelel kuusehekkide vahel. Riigilipp Tõrvandi koolihoone ees lipumastis plagises tuules ja trikoloori kolm kaunist värvi olid öösinise taeva taustal laternate valguses selgesti eristatavad. Oli 8. jaanuar ja aastanumbriks oli just äsjasaanud 2018.
Majaesine suur plats oli rongkäiguks rivistunud koolirahvast täis, rõõmus jutuvadin kostis kaugele. Juba läkski ettevõtmine konkreetsemaks ja pidulikumaks – aastaid koolihoone ees lehvinud riigilipp langetati, vallavolikogu esimees Heiki Sarapuu ning Ülenurme Gümnaasiumi algklasside õppealajuhataja Merje Aavik lappasid selle lugupidava hoolikusega kenasti kokku. Sellest sai märguanne kõigile: siin on nüüd sellega kõik, hakkame minema!
Pimedate ja tühjade ning tundus, et üksjagu jahmunud aknasilmadega jäi vana koolihoone Tõrvandisse oma kauaaegsele sädistavale perele järele vaatama… 23 ühiselt veedetud aastat olidki otsa saanud ja koolilapsed noorusliku uljusega ja tagasi vaatamata läinud… Tõesti-tõesti – see peaaegu veerandsada aastat, mil toonasest vanast kontorihoonest kohandati algkoolimaja, mis mõeldud abiks ja täienduseks kitsaks jäänud keskkoolile ja kuhu mahtusid lahedasti viie esimese klassi lapsed… Tõesti ongi need aastad linnulennul kulgenud ja ajalooks saanud. Lapsed tulid siia 1995. aasta jaanuaris ja kui nad nüüd läksid, on jällegi jaanuar. Sinna vahepeale on jäänud 23 värvikirevat ja muljeterohket haridusaastat.
Sopiline maja ei jää siiski kuigi kauaks tühjaks ja üksi– Ülenurme lasteaia suur kompleks läheb peagi remonti ja Tõrvandi kauaaegsest koolimajast saab ajutine asenduskodu hoopis lasteaiaperele. Oh seda kilkamist, mis siis Tõrvandist kostma hakkab, kui kahe kõrvuti asuva lasteaia mudilaspered koos askeldama saavad!
Aga selles loos kõneks oleval esmaspäeva hommikul olid Tõrvandi lasteaednikud lehvitamas ja häid soove kaasa hõikamas oma kauaaegsetele koolinaabritele.
Kõigepealt elevalt leegitsev tõrvik, siis talvetuules lehvivad riigilipp ja Ülenurme Gümnaasiumi lipp, nende taga algkooliosa pärisperenaine Merje Aavik kokkulapatud ja nüüd juba ajaloohõngulise riigilipuga, huvijuht Marit Rauk oma pisipoja Mattiasega kui kehastunud tulevikuvisioon hariduselu järjepidevusest ja siis pikas-pikas rivis oma pool tuhat koolitegelast. Kenasti klasside kaupa gruppides – ikka paarkümmend pisemat pirakate ranitsatega ja mõned kõrgemakasvulised igale grupile toeks ning seltsiks. „Ei tea, kuidas ma uues klassis istuma saan, kas ikka esimesse pinki?“ tabab kõrv mureseguse küsimuse. „No eks uues klassiruumis selgub,“kostub täiskasvanu hääl vastuseks. Ja kohe rahustavamalt:„Sina vast ikka saad esimesse pinki, sest sinul on ju prillid!“
Hommikune ülenurmelikult tihe ja natuke närviline autodevool oli selleks ajaks juba hõrenema hakanud. Esimesel ristmikul andis parempööret ootav autojuhtkatkematut lasterivi märgates sealsamas loobumisvõidu ning tegi otsustavalt hoopis vasakpöörde. Gümnaasiumihoone ees ülekäigurajal peatas vahepeal Tõrvandist Ülenurmele jõudnud direktor Olev Saluveerise oma käega autoliikluse ning elevil, ent siiskikenasti distsiplineeritud lasteoja esimeste klasside ots oligi juba uue haridushoone juurde jõudnud. Viiendad klassid sammusid sedaaegu alles kuskil Tõrvandi läheduses.
Peaaegu tiir ümber nüüdseks siis veelgi kogukamaks kosunud koolikompleksi ja juba jõudiski rongkäigupea uue kooliosa sissekäigu juurde. Selleks ajaks, kui viimased tulijad saabusid, oli ilm õues üsna valgeks jõudnud minna. Tillukest päikeseteragi nähti sel päeval suursündmust piilumas!
Klaasuste ette tõmmatud sinise lindi katkilõikamiseks said käärid enda kätte kooli direktor Olev Saluveerja vallavolikogu esimees Heiki Sarapuu, kes ka samas koolis lapsi õpetab. „Nõnda on voolamas laulu ilus tulineoja,“ meenus luuletaja Kristjan Jaak Petersoni luulekujund, kui lastesumm häälekalt sumisedes koolimajja sisenes. Suures aatriumis seistes tundsin, kuidas jalatallad mõnusasti soojaks läksid – põrandaküte hellitas õues kergelt külmetama kippunud päkkasid.
Kogu vadin vaibus nagu võlukepi viipest, kui päevakõige akadeemilisem osa aatriumis pihta hakkas. Krislin Sallo lauldud kauni laululoo järel sai sõna koolidirektor, kes pajatas põhjalikumalt vastse ehitise hüvedest. Vana koolihoone armsat kodusust ning uue kaasaegset põnevust tunnustavate sõnade saatel andis Heiki Sarapuu kooli muuseumile üle Tõrvandist kaasa võetud trikoloori. „Tundke uhkust, et teie olete need kõige-kõige esimesed selles uues ja uhkes koolimajas, ja hoidke oma maja!“ oli õpetaja Sarapuu sisendusjõuline sõnum.
Ühiselt lauldi veel koolihümni – ja taas oli kui võluvitsa viipest aatrium korraga tühi. Kõik õpetajad olid võtnud oma lapsukesed ja juba nad olidki koduklassidesse laiali jaotunud. Tavapärane koolielu oli saanud suurepärase ergastava impulsi, koolielu voolusäng oli positiivselt teisenenud, päevhaaval kulgev hariduseandmine ja omandamine jätkub.
* * *
Kui uudislikkus oli tsipake vaibuda jõudnud ja igapäevaelu koolis kindlalt ja sujuvalt kulgema hakanud, rääkisime kooli juhtidega esmastest muljetest. Nii Merje Aavik kui Olev Saluveer väljendasid suurt heameelt: uus on hea ja kõik on hästi! Esimesel koolipäeval oli olnud ehk kerge ärevustunne söögivahetundide pärast. Tuli ju tuhatkond sööjat toitlustada köögis, mida täisvõimsusel ja reaalajas poleks kuidagi olnud võimalik eelnevalt katsetada. Siiski sujus kõik tõrgeteta, neli söögivahetundi andsid kõigile võimaluse kõht kenasti täis süüa ja iga päev saavad soovijad ka puhvetist kõhutäidet varuda. Ehmatavat ühest kodupesast teise kolimise tunnet koolipere ei tajunud, kinnitas õppealajuhataja Merje, sest enne kolimist oli uues majaosas palju askeldamist ja seetõttu valusat vanast lahtilõikamise tunnet ei tekkinudki. Vaheaja viimastel päevadel, vahetult enne kolimist, sirasid suure koolihoone siseõues paikneva algkoolikorpuse akendes tuled hiliste öötundideni välja.
Eks olnud see märk sellest, et püüdlikult sätiti enne uute asukate tulekut kõik võimalikult hästi paika. Uue ehitise kohta on kõige kokkuvõtlikum öelda, et mida vastsem, seda kaasaegsem. Alates sellest, et nutiseadmetega harjunud pealetuleva põlvkonna tarvis on klassides nutitahvlid. Õdusates koridorides on mõeldud pisiasjadeni sellele, et kõigil oleks hea ja asjalik olla. Isegi sellele on mõeldud, et spinnerite ja muude vidinatega mängijatel need vigurilised mänguasjad põrandale ei pudeneks – mängulaudade servad on sellemõttega pisut kõrgemad meisterdatud.
Kuivõrd koolihoones on sundventilatsioon, siis ei avata klassides aknaid ning vanematel pole vajadust muretseda laste turvalisuse pärast. Columbia kivistpuhta vuugiga laotud seinad on nägusad ning sisekujunduses kasutatud heledad toonid loovad mõnusalt helge mulje. Hoone ümber on mängimise ja õuesõppimise võimalused, avar jalgrattaparkla. Mitmedki plussid ja toredad võimalused ilmnevad kindlasti veel siis, kui kevad kätte jõuab. Kooli töötajate hulgast on kuulda olnud kergendatud ohkeid, et enam ei pea kahe majavahel seerimisele aega kulutama.
Esimestel koolipäevadel tekitas ümbruskonna tänavatel mõnevõrra segadust juba ette palju kardetud ja kirutudki teema – liikluskorraldus. Uudsesse olukorda sattunud lapsevanemad olid ehk veel pisut ähmis ning mõnigi neist üritas pärast oma kalli koorma kohaletoimetamist kas parklas või Silmapiiri tänava lõpus tagasipööret teha. Parklas on selle kauaaegsematel kasutajatel välja kujunenud oma praktiliselt tõrgeteta kulgev ringliiklus ja tasapisi on see toimima hakanud. Silmapiiri tänavast on kooli juurest lahkujatel kavalam kulgeda kas siis Päevalille või Kasteheina tänavakaudu Kaasiku tänavale, sealt siis juba kas Ülenurme suunduda või Kurepalu tee kaudu linna poole liikuda. Kuuldavasti ongi liiklus kenasti sujuvaks rahunenud ja kardetud transpordialane maailmalõpp on sedapuhkutulemata jäänud.
Kooliperelgi on algusest peale mõned reeglid paika pandud ja lapsed on need suuremate probleemideta omaks võtnud: aatriumis, kus seisavad riigilipp ja koolilipp, ei joosta ega mürgeldata. Seetõttu langeb ära vajadus muretseda, et libedana tunduvatel trepiastmetel võib keegi kukkuda ja viga saada. Kõikvõimalikele ohtudele on suurima püüdlikkusega mõeldud, kõik suguseid riske on püütud maksimaalselt vältida. Kool ja koolirahvas on meie kõigi tulevikukindlustus, selle arenguks tehtud investeeringud on asjalikult kulutatud väärtus.
MAIRE HENNO
