Detsembrikuu lehes kirjutasid oma elust ja töödest-tegemistest mitmed meie vallaga seotud inimesed, sealhulgas Eesti Põllumajandusmuuseumi (EPM) kauaaegne juht Merli Sild. Sellest kirjatükist sai hoogu mõte tutvustada põhjalikumalt meie valla ühe suurima, vabariikliku alluvusega asutuse ajalugu ning selle arengut kaasaegseks mäluasutuseks.
Aastal 1999 ilmus Ülenurme valla infolehes „Olevik“ järjeloona tol ajal veel EPMis, praegu Eesti Vabaõhumuuseumis teadur-kuraatorina töötava Elvi Nassari rohketel arhiivimaterjalidel põhinev kirjutis „Ülenurme mõis arhiiviallikates ja mälestustes“. Pidasime toimetuses nõu ning arvasime, et enam kui paarkümmend aastat tagasi ilmunud kirjatöö on põhjalik ja faktirohke ning praeguseks uute andmetega täiendatud ning seetõttu väärt uuesti avaldamist. Ei tekkinud ju Eesti Põllumajandusmuuseum Ülenurmes sugugi tühjale kohale, vaid siin oli omal ajal silmapaistval tasemel põllupidamise ja maamajandusega tegeldud ning siia muuseumi rajamine oli lõppkokkuvõttes täiesti ootuspärane ettevõtmine.
Järgnevates lehenumbrites pakume lugemisrõõmu koduloohuvilistele! Pikem plaan, nagu praegu tavaks öelda, on jõuda ajapikku teistegi valla ajalooväärtuste ja siitkandi suuremate tegijate tutvustamiseni.
MAIRE HENNO
Ülenurme mõisa aeg
16. sajandi lõpul ja 17. sajandi alguses oli välja kujunenud Lõuna-Eestile omane mõisatevõrk, mis oli mõnevõrra hõredam kui Põhja-Eestis. Keskset osa etendasid siin suurmõisad ja suur tähtsus oli ka kroonu maavaldusel. 17. sajand oli aeg, mil toimus mõisamajanduse ekstensiivne (kvantiteedi suurendamisele, mitte kvaliteedi parandamisele suunatud) areng koos mõisate laiendamisega. Tõukejõuks sai Lääne-Euroopa turul kasvav nõudlus leivavilja järele. Sel ajajärgul taastati sõdades kannatanud mõisaid, juurde tekkis ka uusi. Eriti aitas sellele protsessile kaasa Rootsi valitsuse helde läänipoliitika. Riigi maatagavarade kiire üleminek Rootsi suurnike kätte toimus kuningas Gustav Adolfi ja kuninganna Kristiina ajal. Lääne said Rootsi ohvitserid ja ametnikud, aga ka linnakaupmehed. Nii sai rootsi soost sõjaväelane Bernhard Bousselberg heldelt kuningannalt Ülenurme mõisa vastutasuks Tartus asuva kivimaja eest, mille kuningas Gustav II Adolf aga hiljem linnale kinkis.
Hulgaline läänistamine oli mõistetav ajal, mil riik oli rahapuuduses – ametnikele oli kergem tasuda, jagades neile lääne. Selle tulemusel olid kroonumaade varud vähenenud, aadlimaadelt võetavad maksud aga ei korvanud kasvavaid kulutusi. Tulemuseks oli riigitulude vähenemine. Rootsi riigipäeva 1680. aasta otsusega viidi läbi reduktsioon ehk varem riigile kuulunud ja aja jooksul läänistatud maade taastamine. Mõisad, mis nüüd kroonule sattusid, võeti riigivaradena arvele, inventeeriti ja määrati kindlaks maa väärtus, otsustamaks rendisumma edasist suurust. Rentnikeks jäid enamasti senised mõisaomanikud.
Seoses maa hindamisega mõisad kaardistati, see viidi läbi 1680. aastate lõpul ja 1690. aastatel. Uueks maksustamise üksuseks sai revisjoniadramaa, mis kujunes endisest adramaast mõnevõrra väiksemaks. Hulk tolleaegseid kaarte on säilinud tänaseni. Eesti Riigiarhiivis on tallel ka Ülenurme (saksapärase nimega Uellenorm) mõisa maade kirjeldus 1694. aastast, millest selgub, et mõisamaa oli jagatud nelja väärtuskategooriasse. Samas on märgitud ka eri maatükkide hind taalrites ja krossides. Huvipakkuv on ka Eesti Kirjandusmuuseumi kaardikogus säilitatav Ülenurme mõisa kaart 1684. aastast, koostajaks kindralkubermangu teenistuses olnud maamõõtja Johann Georg Schling. Kokku oli Ülenurme mõisal tollal 35 tiinu põllumaad, heinamaa suurus küündis 30 tiinuni. Küllalt suure ala hõlmasid võsastunud maad ja soomaad. Kaardile on peale mõisahoone märgitud ka talud omanike nimedega nagu Sutte Hannus, Muzle Hans ja Wannu Hindrich (Soda Hinrick). Ära on märgitud ka kõrts (kaardil nr 4).
Pärast Põhjasõda, Eesti sattudes Vene võimu alla, algas Rootsi riigi poolt redutseeritud mõisate tagastamine erakätesse. Niinimetatud restitutsiooni tulemusena tagastati ka Ülenurme mõis 1722. aastal Bousselbergide suguvõsale. Uueks omanikuks sai kapten Johann Dietrich Bousselberg. Seega oli mõis selle suguvõsa käes olnud ligi 100 aastat. Rootsipärasest nimekõlast tulenevalt kutsuti paika rahva hulgas Pusseperaks.
1732. a müüdi mõis Zweybergile ning 18. ja 19. sajandi jooksul vahetusid veel mitmed omanikud. 1856. aastal ostis mõisa krahv Valerian Cancrin. On oletatud, et tema ajal on ehitatud mõisa peahoone ja rajatud park. Paraku võib selles ehitusajas kahelda, kuna Eesti Riigiarhiivis leiduval küsitluslehel on maja ehitusaastaks märgitud 1888. Kui aastaarv paika peab, võib oletada, et mõisa peahoone pole ehitatud mitte Cancrini ajal, vaid selle ja mitmed majapidamishooned (aida, talli ja sepikoja) lasi ehitada omaaegne kuulus viljakaupmees Georg Riik. Senini käibiv oletus, et häärber on ehitatud Valerian Canrcrini ajal, on kaheldav, kuna krahv suri juba 1861. aastal.
Georg Riik sündis 27. septembril 1842. a Põltsamaa kihelkonnas Tapiku mõisas sealse sepa Matsi ja tema naise Kai kolmanda pojana. Kümmekond aastat hiljem kolis perekond Tartumaale Saadjärve mõisa. Noor Riik alustas piimarentnikuna, kuid läks hiljem üle viljaärile. Võimalik, et G. Riigile kuulus ka Peetri kiriku lähedal (praeguse Narva maantee ja Tuule tänava ääres) paiknenud Must veski, kuna 1871. a on ta avaldanud järgmise sisuga kuulutuse: Tarto Musta mölder müüb vana rukki seemet mahatellitud hinnaga (Eesti Postimees 12.5.1871). 29-aastaselt abiellus ta Marie Laanbeckiga. Peres sündis neli last: pojad Alfred, Richard ja Pavel (Paul) ning tütar Alma. Viljakaupmehena alustas Georg Riik tegevust 1870. aastatel.
Ostnud Kirepi mõisa kolm talu, rentis Georg Riik need välja. 1877. aastal ostis ta Tartu II Gildi kaupmehena 20 000 hõberubla eest Riia tänavale krundi kivist elumaja ja kõrvalhoonetega ning tõi sinna üle ka oma viljaäri kontori.
Vilja kvaliteedile pani Riik suurt rõhku. Näiteks avaldas ta 16. septembri 1881. aastal Eesti Postimehes kuulutuse, milles manitseb odrakasvatajaid vilja mitte üle kuivatama. Ta kirjutab: Peeterburi õllevabrikutest on see laitus tõstetud, et meie maa odrad Saksa-, Poola- ja Venemaa otradest palju halvemad on ja nimelt sellepärast, et meie odrad mitte parajalt, vaid üleliiga kuivatatud, kangeste tallatud ja kõvaste raudrullidega ehk veski läbi üvatud saavad, mis odrad küll rängemaks teeb, aga seeläbi oma idanemise jõudu ära kautavad. Sellepärast palun mina aulikka põllupidajaid, kes minule senni ajani oma kõrget usaldust on kinkinud, otre üksi kõva tuulamise läbi püüda rängemaks teha, see on et alus-odrad pääotradest saavad seletatud, ja kui siis veel mõni sabadega oder peaks hulgas olema, annab kindlat tunnistust, et odrad mitte rikutud ei ole ja luban mina sellepärast niisuguste ilma rikkumata otrade eest, kui nemad ka vähem peaks kaaluma, iga kord paremat hinda maksta.
1883. aasta septembris ostis viljakaupmees Riik Ülenurme mõisa, mille eest maksis 38 000 hõberubla. Linnalähedane väikemõis sai nüüd oma ajaloos esimest korda eesti soost mõisaomaniku. Kinnisvarad võimaldasid võtta krediiti, et ellu viia veelgi suuremaid plaane. Aastal 1885 rajas G. Riik Tiigi tänavale veski, laenu katteks pantis ta ka Ülenurme mõisa. Lõpuks oli tal oma viljaäri Riia tänavas, 12-hobujõuline veski Tiigi tänavas ning leivavabrik Uueturu tänavas. Kogunenud kapital võimaldas tal edendada ehitustegevust ka Ülenurme mõisas. Võimalik, et mõisahäärber sai valmis paar aastat enne ettevõtliku mõisaomaniku surma. G. Riik lahkus igavikuteele 1890. aasta 21. juunil, olles oma parimas meheeas ehk mõni kuu enne 48. eluaastat. Ado Grenzsteini ajaleht „Olevik“ kirjutab nekroloogis: Georg Riik oli see mees, kes meie põllusaagile uusi müügiturgusid avas ja hinda aitas ülal hoida. Ausus ja usaldus Riiki poolt äratas ka aupaklikkust suurtes ringkondades tema vastu. Ta alustas paarisaja rublaga, kuid jõudis paarisaja tuhandeni. Tegelik summa, mille ta jättis oma pärijatele, ulatus üle 400 000 rubla. „Postimehe“ järelehüüdes on aga Riiki nimetatud üheks Tartu hakkajamaks meheks ning kaupmeheks, kelle viljakauplemise mõju ulatus üle kogu Eesti- ja Põhja-Liivimaa.
ELVI NASSAR,
Eesti Vabaõhumuuseumi teadur-kuraator
