Pärast sõjaväeteenistust tulin varsti Kambjasse, see oli 1981. aasta augustis. Võtsin siit naise. Algul olin sovhoosis elektrik, kuid kui direktoriks tuli Ivar Tedrema, pani ta mind korraldama seda, et farmides tehnika ja seadmed töötaksid ning oleks võimalik lehmi lüpsta. Ütles, et minu puhul saab olla kindel, et see töö on tehtud.
Kui sovhoos laiali läks, jätkasin osaühingu Oomiste all, tegin elektri ja puiduga seotud töid. Palju tuli käia vallaasutustes ja ka mujal teenusena tellitud töid tegemas. Et firma peab kasumit teenima, tõstis see küsitavat hinda. Vallamajast tuli otsus, et mind on kasulikum otse tööle võtta. Kui vallad ühendati, jätkasin oma tööd aga osaühingus Olme.
Kui Kambjas avati uus koolimaja, kujunes selline olukord, et mul tuli hakata andma tehnoloogiaõpetuse tunde. Sedasi on olnud-läinud viisteist aastat. Praegu õpetan juba mitu aastat ka Kuuste kooli õpilasi, kes tuuakse minu juurde Kambjasse tundidesse.
Kui ainult tööl käia, siis ei ole elul mõtet. Sporti tehes sai nooremana Kambja sovhoosi eest võisteldud nagu pöörane. Komsomolirakukeses tekkis meil omal ajal idee, et lagunenud kiriku müüride vahele saaks teha pallimängude platsi. Mõtteks see jäigi… Hiljem, kui kirikut taastati, sain selles töös abis käia. Nüüd on endal ka hea meenutada, et oli võimalus sellises erakordses ettevõtmises osaleda, kasulik olla…
Igasuguseid muidki ettevõtmisi on olnud aastate jooksul päris palju. Ma sain kaasa aidata Vabadussõja ausamba taaspüstitamisele ja vabadussõdalaste monumendi valmimisele. Kihelkonnapäevade, kohalike laulupidude ja muude suurte avalike sündmuste ettevalmistamise ja läbiviimise ajal olen saanud täita sageli erinevaid ülesandeid.
Kui ma oma konkreetsetest vaba aja tegevustest räägin, siis pikka aega osalesin Kambja näiteringis ja senini kuulun siinsesse laulukoori.
Kui meie vallale ja vallarahvale mõelda, siis pärast ühendamist läheb juba neljas aasta, kuid ringi vaadates ei jää märkamata, et kaks liidetud piirkonda ja seal elavad inimesed hoiavad ikka veel eraldi, suhtlemist ja kokkupuuteid on vähe. Sellesse probleemi tuleks kindlasti suhtuda murelikult, sest see ei tohi nõnda kestma jääda.
Praegune olukord on päris palju sarnane sellega, mis tekitati Kambja sovhoosi ajal, kui naabruses asuvaid majandeid kord liideti, siis jälle lahutati. Kui Kambja külanõukogust sai 1991. aastal jälle vald, jäid sovhooside-kolhooside ajal tekitatud pinged veel pikaks ajaks püsima ning neid oli keeruline lahendada või kaotada. Kõik inimestega seotud muudatused nõuavad aega.
Naljaga pooleks ütlen, et Ülenurme ja Kambja vald olid omavahel kindlalt ühendatud juba ammu enne haldusreformi. Kella kahe paiku Tartu bussijaamast väljunud liinibuss sõitis mõnda aega ringi Ülenurme valla teedel, tiirutas seejärel Kambja valla külades, sisenes korraks ka Haaslava valla maa-alale, kuid jõudis peagi tagasi Ülenurme valda ning suundus Linnavere peatuse kaudu Tartusse. Ülenurme ja Kambja vallas elanud inimeste ühine sõiduaeg selles liinibussis ei olnud pikk, kuid nad puutusid rohkem kokku, kui praegu ühes vallas elades.
Viiruse tõttu ei saa praegu suurt midagi korraldada, kuid juba nüüd tuleks plaani pidada, millised peaksid olema need sündmused ja traditsioonid, mis tooksid nii erinevaid piirkondi kokku, kui viiksid inimesi valla erinevate piirkondadega tutvuma.
Eelmisel talvel, kui mõned Kambja kooli 8. klassi noormehed valmistasid loovtööna suvelillealuseid, mida haljasaladele paigutada, otsustasime, et osa neist jääb Kambjat kaunistama ja osa leiab asupaiga meie valla teistes asulates. Üks meie valmistatud lillealus oli näiteks Tõrvandisse sissesõidul. Seega nägid nii Kambja inimesed Tõrvandisse tulles kui ka Tõrvandi elanikud Kambjast läbi sõites neile juba tuttaval kujul lilleilu. Neist Kambja koolipoiste valmistatud lillealustest kujunes ühisosa täiesti erinevate asulatele.
Mina loodan, et igal Kambja vallas elaval inimesel on 2021. aasta jooksul nõnda palju vaba aega, et minna kasvõi pooleks päevaks koduvalla territooriumil tutvuma mõne sellise paikkonnaga, kuhu seni ei ole sattunud või mis vajaks põhjalikumat tutvumist. Kui igal aastal koduvallas uusi radu avastada, peaksid saama ajapikku tuttavaks nii erinevad paigad kui ka seal elavad inimesed.
Ma soovin meie kõigile inimestele head tahet ja tugevat tervist, et neil oleks võimalik suure uudishimuga alustada või jätkata oma koduvallaga tutvumist. Õnnelikku aastat kõigile!
