Praegune olukord on uus meile kõigile. Uutmoodi oludesse on kaasatud kõik: lapsed, lapsevanemad, õpetajad, kooli- ja lasteaiapidajad ning terve kogukond. Kuidas käituda, kuidas olla, kuhu minna ja mida teha? Palju küsimusi, ja vastused ei kipu kohe tulema. Arusaadav, et sellises olukorras on esialgu raske orienteeruda, eelkõige just koolilastel, kes on saanud nüüd vastutuse kodus oma teadmisi omandada, loomulikult õpetaja abiga ja haridusasutusega koostöös. Kuid õppimise vastutus, oma aja planeerimine ja sellega toimetulek on nüüd suurem. Kohustused, millega lapsed peavad hakkama saama, on justkui suuremad ja keerulisemad. Sõna „kohustus” ise on minu meelest juba natuke ebameeldiva loomuga sõna. Taani pereterapeut ja lastekasvatusteemaliste raamatute autor Jesper Juulil on tuline õigus, kui ta on öelnud oma raamatutes, et koolikohustuse asemel peaks olema õigus haridusele. Pelgalt sõnal on suur jõud: kuidas seda öelda, kuidas teistele edasi anda. Samas, nagu ka J. Juul ütleb, pole ühtegi last, kes õppida ei tahaks. Ikka nad tahavad oma vanematele rõõmu valmistada oma hästi õppimisega. Kuigi ka see võib lapses tekitada stressi – õppida kellegi teise jaoks. Õige ju oleks, et inimene õpib endale, elab enda elu, kindlustab enda saavutused. Seda ütleb ju ka nüüdisaegne õpikäsitus, et õppija õpib endale, ise reflekteerib ja toetab oma õppimist. Siia konteksti mõiste „kohustus” ei mahu. Pigem sisemine tahtmine ja eneseareng, mis viivad heade tulemusteni. Ja kui nüüd mõelda selles valguses, siis on ju hetkeolukord just soosiv – õpetab lastele, kuidas olla ennastjuhtivad õppijad, kes õpivad oma aega planeerima, juhivad oma õpinguid ja reflekteerides selle käigus, kuidas teatud asju teha paremini ja produktiivsemalt. See, kuidas me asju lastele ütleme ja teatavaks teeme, on ülioluline. Kuidas leida positiivset igast olukorrast ja see enda kasuks pöörata, on suur oskus.
Sama kehtib ka lasteaias, kus meil on tegevused, mille kaudu me omandame erinevaid oskusi ja teadmisi. Teeme kõike mänguliselt ja laste huvist lähtuvalt, samas järgides teatavaid üldreegleid, millest ei saa üle ega ümber. Samuti õpetab lastele palju keskkond, mis kasvatab paremini, kui mis iganes muu ja seda õppijale teadvustamata. Siinkohal tulevad ka mängu lapsevanemad, põhilised eeskujud lapsele. Seda eriti eelkoolieas, kus põhiline õpetamine ei ole akadeemiline, vaid olulised on just sotsiaalsed oskused. Ka õpetaja roll on olla eeskuju, kuid positiivne. Austus õpetaja vastu peab säilima, kuid seda siiski ilma hirmuta. Austus ja hirm ei pea käima käsikäes, selliselt ei ole õppijale õppimine produktiivne.
Kuid kõige selle juures – mida tunneb lapsevanem? Ka temal on pinge: olla lapsele hea vanem, teha nii, et lapsest saaks kohusetundlik täiskasvanu. Lapsevanemal pea kohal lasub samuti tohutu vastutus. Mina kui lapsevanem olen tegelikult samas paadis. Teinekord on ju tunne, et tahaks, et laps rohkem pingutaks, siis jälle näen, et ta tegelikult pingutab ja on samas päris pinges sellest survest. Vanemana tekib siis arusaam, et olen ise ehk selle stressi tekitanud ja laps õpib ja pingutabki selle pärast, et mulle heameelt teha. Samas on tal ka sõpradepoolne surve, tahtmine kaaslasega sama või paremgi tulemus saada. Minu meelest on see muidugi inimlik, et lapsel selline tunne tekib, aga samas on see jällegi õppijale liigne stress. Lisaks veel kooli- ehk õpetajapoolne surve – olla kogu aeg parem. Suure tõenäosusega peab neid asju analüüsima indiviidipõhiselt, õppija eesmärke ja soove silmas pidades. Sellisel juhul haakuks see taaskord suurepäraselt nüüdisaegse õpikäsituse teooriaga, kus igale lapsele lähenetakse võimalusel individuaalselt ja eesmärgid seatakse vastavalt tema võimetele. Sellisel juhul ei tekiks kindlasti ka nii palju stressi. Siin on muidugi tähtsal kohal selgitamine, sest inimlik on, et laps hakkab siiski end kaaslasega võrdlema. Sellisel juhul on vaja suurt koostööd kool-lapsevanem-õppija. Antud juhul saan ma olla vanemana väga rahul, sest koostöö kooliga sujub kenasti. Arvan, et kõige paremad õpetajad on meil ikkagi eeskujud. Positiivsed ja ka negatiivsed, kuid viimase puhul peab olema õppijal keegi, kes seletab, miks ja mis see oli. Kuidas saaks paremini ja miks nii juhtus. Avatult suhtlemine ja rääkimine on suur osa lapse arengus ja ka täiskasvanu elus paremini hakkama saamisel. Sellega kaasneb ka tolerantsus ja empaatilisus, sotsiaalsed oskused, mis on meie elus, edukuses ja paremaks inimeseks saamise loos tähtsamail kohal.
Suur tänu lapsevanemana Ülenurme gümnaasiumile ja Ülenurme muusikakoolile, kes on olnud koostöös, suhtudes minu laste arengusse lugupidavalt ja koostööaltilt, pidades silmas nende individuaalsust. Suur tänu lasteaia õpetajana Oravakeste rühma vanematele ja kolleegidele Kambja lasteaiast, kes on head eeskujud lastele ja koostöös.
MARGIT SALUOTSA,
kahe tütre ema ja Kambja lasteaia juhtivõpetaja