See ei ole uudis enam kellelegi, et aasta 2020 oligi teisti. Kui kevadel elu päris pausile pandi, ei osanud algul kuidagi reageerida, kas nutta või naerda. Pikapeale sai selgeks, et peabki oma elukorraldust muutma. Koolielus muutus see, et tunnid kolisid arvutisse ning peagi muutus see tavapäraseks. Teatavasti ei ole kool ainult ainetunnid, vaid õppekava täiendavad erinevad üritused, mis hakkasid nüüd ära jääma. Lõpuklassid ei saanud oma viimase koolikella aktust, küll aga 9. klasside lõpetajatele tegime 8. klassi õpilaste abiga aktuse veebis, mida kõik asjaosalised vaadata said.
Õnneks juunikuus olukord pisut leevenes ning lõpuaktused toimusid, ehkki pisut teisiti. Pidi arvestama 2 + 2 reeglit, seega ei saanud suurt rahvamassi kooli aulasse mahutada. Pidime arvestama asjaoludega, mida aasta tagasi poleks osanud uneski näha. Nüüd oli aga tõelisus see, et tuli arvestada sellega, kes ja kui kaugel tohib üksteisest istuda või seista. Kokkuvõttes võitsid kõik – põhikooli lõpuaktusi toimus kolm ja iga klass sai endale piisavalt tähelepanu. Lõputunnistuse said nii gümnaasiumi kui ka põhikooli lõpetajad kätte aulas ning aktus toimus õues koolimaja ees, kus oli piisavalt ruumi aktust eemalt vaadata-kuulata.
Suvel sai juba pisut vabamalt hingata, kuid saabus sügis ja viirus oli jälle tagasi, küll vaikselt ja hiilides, aga peagi ka käegakatsutavalt. Septembri lõpul toimuma pidanud kooliolümpiamängud lükkasime edasi järgmise aasta septembrisse.
Kui kooli aastapäevakontserdi valmistasime ette veebis, siis lootus oli, et jõulukontsert-teenistus toimub päriselt. Kuid kahjuks pidime ka selle tühistama, sest viirus oli tagasi ja valitsus andis ranged soovitused suuremad jõulupeod ja üritused ära jätta. Mõlgutasime mõtteid, et saaksime mingil kujul ikkagi jõulupeo teha, sest ega jõulud ju ära jää. Kui olukord hullemaks läks ja valitsus hakkas uusi piiranguid kehtestama, oli üsna selge, et ka jõulupeod sel aastal koolis toimuda ei saa. Algul oli tühi tunne, siis kurbus. Mõtlesin, et täpselt 20 aastat tagasi alustasin huvijuhina koolis just jõulupeo korraldamisega ja nüüd, 20 aastat hiljem jõulupidu ei toimu ja see ongi reaalsus.
Vaatamata sellele, et palju tegemisi ära jäi, toimus koolis aasta jooksul hulganisti üritusi ja projekte õpilaste eestvõttel. Jaanuarikuus korraldasid 11. klassi tüdrukud Kambja valla heategevuslikku tantsuvõistlust, millest kogutud tulu läks Liikumispuudega Laste Toetusfondile. Veebruaris toimus 8. klassi tüdrukute eestvõtmisel lühifilmide festival. Mõlema sündmuse korraldajad said tunnustuse osaliseks sügisel toimunud ettevõtlike noorte projektikonkursil.
Novembrikuus korraldas Ülenurme gümnaasium maakondliku luulekonkursi, mis toimus veebi vahendusel.
Uuel aastal ootab ees palju üritusi. Mõned neist toimuvad ilmselt veebis, kuid loodetavasti saame varsti nautida üritusi-projekte otse ja vahetult.
Ongi käes aasta lõpp ja tehakse kokkuvõtteid, millega see aasta meelde jääb… ME KÕIK TEAME VASTUST. Aga võime ka õppida sellest aastast, et aeg andis meile võimaluse natuke enda sisse vaadata ja mõtiskleda, mis on oluline ja tähtis. Nii mõnigi meist kaotas sel aastal lähedase või siis keegi tunneb kedagi, kes elas selle hirmsa viiruse üle ning nüüd taastub sellest – neile oli see väga raske aasta.
Minu pühadesoov on, et saaksime koos oma lähedastega tähistada tähtpäevi ja rõõmustada selle üle, mis meil on.
Head uut aastat kõigile!
MARIT RAUK,
Ülenurme gümnaasiumi huvijuht
