Lahinguplaani haudumas: Tarvilikku sõjanõu jagab libabolševikele legendaarne Nadežda Krupskaja Kersti Kivirüüdi kehastuses. Foto: Anne Palumets
|
 |
Üles tähendatud spiritistlikul seansil pendelmeetodi abil. Sm Saldejumpsiga (Sm S) vestles Kuuste kooli ajalooõpetaja Kersti Kivirüüt (K. K)
K. K: Härra Saldejumps, tänan, et Te ilmutasite end.
Sm S: Ptüi! Kuule, buržui, mine “härrata” oma fašistist vanaisa. Mina olen sulle seltsimees Saldejumps! Selge!
K. K: Vabandust, seltsimees Saldejumps. Aga kui juba jutuks tuli – kui põrgusse tagasi lähete, siis ehk saadaksite vanaisale minu poolt tervitused.
Sm S: Sellele sakslaste peninukile ei ole mingeid tervitusi vaja! Kas selleks kutsusidki mind vä?
K. K: Tegelikult mitte. Ma sooviksin Teie kommentaare Reola lahingu taaslavastusele.
Sm S: Mida siin kommentaarida, kui buržuid jälle võitsid! Ptüi… (Lätikeelsed roppused, mis ei kannata trükimusta.)
K. K: Aga siiski…. Huvitav oleks ju teada, mis tunne oli taaslavastust pealt vaadata ini…vabandust, vaimul, kes omal ajal Reola lahingust päriselt osa võttis.
Sm S: Noh… ladna… Ega bolševikud kade rahvas ei ole, eks ma siis räägi… Vot soojendasime end seltsimeeste Uljanovi ja Trotskiga põrgutule paistel, suitsetasime mahorkat ja tagusime tamkat, kui äkki kuulsime midagi, mis hinge hellaks tegi. Keegi üürgas ülal lauda “Mööda mägiteid ja orge…”. Uljanov ütles, et mine sina, sm. Saldejumps, vaata, kas sellel buržuide vabariigil juba ots käes ja meie omad jälle võimul? Noh, võtsingi suuna üles asja kontrollima… Sellega seoses üks küsimus: miks te, buržuid, hea ja korraliku põrguvärava kinni müürisite?
K. K: Ah see seif vanas inglise keele klassis. Ehitasime sinna lasteaia ja seif jäi jalgu.
Sm S: Ah et teile, buržuidele, lasteaeda vaja? Aga meie, vanad sõjamehed, peame nüüd WC-torusid kaudu maa peal käima… Eh teid, buržuisid… Noh, hea küll…, kui maa peale jõudsin, tormasin kohe saali – ja mida ma nägin – Nadežda Krupskaja oli taas lihaks saanud. Seisis ta seal lahingurüüs noorte bolševikke keskel, silmad põlesid võitlusjanust peas, lahingutest valusad jäljed näos ning laulis julgel häälel vanu sõjalaule.
K. K: Ee… tegelikult olin see mina… mul oli grimm…
Sm S: Ära ülbitse siin midagi, buržui… Kui inglise ja prantsuse argpüksid punaste hirmus taganesid, said bolševikud ikkagi Krimmi endale… Vot nii… Igatahes oli näha, et suurem lahing on tulemas. Krupskaja oli enda ümber koondanud päris korraliku polgu. Olid seal kaks särasilmset-punapõskset pioneerinäitsikut. Eh, oleks ise noore sõdurina seal olnud, kus oleks nende piigadega alles kasatšokki keerutanud…
K. K: Aa, need olid Tairi ja Kaisa… aga miks just kasatšokki, sm Saldejumps. Lätlastel on ju endil ka ilusaid rahvatantse…
Sm S: Vait, buržui! Bolševikel ei ole rahvust! No ja Krupskaja kõrval seisis punaarmeelase rüüs trummilööja – kuub ordeneid täis. Kohe näha, et kangelane! Vot meil oleks selline trummilööja ära kulunud. Kahjuks pidime enda oma maha laskma – kippus teine öistel lahingretkedel laulma.
„Bolševikule pole intelligentsi vaja, ta tahab sõdida.“
K. K: Andestust, aga see on ju julm… pealegi, pärast valetasite veel – laulus seisab ju “…kuid siis tuli vaenlase kuul…“.
Sm S: See ongi teie, buržuide, viga, et pehmekesed olete… aga, et sa vanu sõjalaule tead, see on tubli… niisiis … aga osad noored bolševikud ei ilmutanud mingit entusiasmi, mis tegi mind rahutuks. Vaat, meil oli ka omal ajal igasugust kahtlast elementi polkudes – joodikuid, laiskvorste, isegi mõned hiinlased, kes ei saanud üldse aru, kus nad on ja mida tegema peavad. Kui poleks olnud meid, lätlasi, siis…
K. K: Te just ütlesite, et bolševikel pole rahvust?!
Sm S: Kuuli norid, buržui! … Noh ja siis asus Krupskaja polk punalippude lehvides teele Reola suunas. Kuigi entusiastlikumad leninlased laulsid marsiviise ning hõikasid kommunistlikke loosungeid, nägi minu vana sõjamehepilk mitmeid murettekitavaid signaale… Esiteks oli polgu ees marssival seltsimehel sõjaks täiesti sobimatu rüü seljas – parimat märklauda, kui see erekollane vest, annab otsida. Teiseks, osad bolševikud kippusid polgu tempost väga maha jääma… Selge pilt – desertöörid! Oleks rohkem aega olnud, oleks Uljanovi ja Trotski appi kutsunud neid tagant utsitama, aga hilja juba… lahing ju kohe-kohe algamas. Kolmas ehmatus tabas mind esialgu Reola all – buržuid olid lahingupaigast raudtee läbi ehitanud, aga õnneks olid raudteeäärses valges majas meie omad kohad sisse võtnud. Kui me neist möödusime, võtsid nad raudtee oma tule alla. Hee … vot, kui oleks buržuide soomusrongid siis Reola alla jõudnud, oleks nad alles säru saanud…
K. K: Tegelikult lasid huligaanid aknast meie pihta ilutulestiku rakette…
Sm S: Mida sina buržui ka sõjast tead, esimeste püssipaukude peale jooksed põõsasse hädale… Või ilutulestik…? Noh, iga-tahes raudtee oli nüüd meie kontrolli all. Eh, oleks mu soontes veel veri voolanud, küll oleks see alles vemmeldanud. Kui vaenlase väge nägin, läks tuju veel paremaks – olid buržuid ka alles piimahabemed välja otsinud. Lõugasid seal heledate häältega “Eesti, Eesti…” ja lehvitasid oma buržuide lippu. Ptüi!
K. K: Need olid meie tublid algklasside õpilased. Päris Reola lahingus olid ka eestlaste vägedes koolipoisid.
Sm S: Kotikud on need teie koolipoisid. Seni kuni nad mäe otsas buržuide loosungeid hüüdsid, varastasid seltsimehed Krupskaja ja trummilööja-kangelane nende lipu ära! Voh!
K. K: Martinil tuli jah selline mõte. Aga see oli nali. Ei mina ega Martin poleks siis päriselt tahtnud Eesti lipuga vääritult ümber käia.
Sm S: Nõrgad olete buržuid, nõrgad… Noh, ootasin siis mina lahingut ja jäingi ootama… Püssipaukude ja granaadiplahvatuste asemel hakkas hoopis pihta mingi viktoriin! Seltsimehed! Kuidas siis nii võib! See on ju sulaselge pettus!
K. K: Õpetaja Kaidol tuli jah selline tore mõte, et lahing võiks olla intellektuaalne.
Sm S: Kuradile need intelligendinärud! Bolševikule pole intelligentsi vaja, bolševik tahab sõdida! Kui buržuid kuulutati lahingu võitjaks, ehkki lahingut ju tegelikult ei olnudki, lõin käega ja tulin tulema. Õigesti tegin, sest meie omad läksid buržuide poole üle ja seda poleks ma välja kannatanud. Eriti valus oli kuulata, kuidas Krupskaja ise buržuide hümni lõõritas. Läksin hoopis külla seltsimeestele, kes raudteed valvasid – vot seal oli lõbus seltskond. Kui rahvas lahingupaigast lahkus, tulistasime rakettidega veel Krupskajat ja trummilööjat – reeturile reeturi palk!
K. K: Seltsimees Saldejumps, Te olete väga kibestunud, ehk oleks aeg vana valu unustada.
Sm S: Eh, mida teie, buržuid ka valust teate. … Aga, noh, tegelikult, sina ei olegi kõige hullem
nende seast, teadsid vanu sõjalaule ja… Tead mis, seltsimees buržui, ma ikkagi saadan su vanaisale sinu poolt kommunistlikud tervitused!
K. K: Tegelikult, ma mõtlesin ümber. Pole vaja tervitada. Seltsimees Saldejumps, ma saadan nüüd Teid põrgusse tagasi.
Sm S: Kuidas soovid, buržui.
Kersti Kivirüüt