9. oktoobri õhtuhämaruses paistsid tuled Reola kultuurimaja akendes kutsuvalt ja soojalt. Garderoobi oli välja pandud väike näitus erinevates näidendites kasutatud kostüümidest – teater algaski garderoobist! Saali olid kõiki turvanõudeid arvestades paigutatud paarikaupa toolid pealtvaatajatele ning lava oli eesriide taga peidus teatriõhtule sobiva salapäraga. Saabujad tulid enamasti lilletuutudega, erinevatelt teatrikülastustelt mälusoppidesse jäänud noored näitlejad askeldasid tuttavlikult ja üksteisega naerusuiselt suheldes nii saalis kui lavatagustes. Reola noorte näitetrupp – RNNT -ning selle looja ja juhendaja Aime Laine Kahk olid külalised kutsunud, et tähistada trupi kahekümnendat tegutsemisaastat. Õhtu juhatas asjakohaselt sisse valla kultuurijuht Peep Puis. Temalt võtsid sujuvalt sõnajärje kuningannaks kehastunud Aime ja printsina rahvaga suhtlema seatud Kaupo Piirsalu.
Paarkümmend tegutsemistihedat aastat, sealhulgas 32 pikemat ja lühemat etendust iseendi, sõprade-sugulaste ja muidu teatrihuviliste rõõmuks… Nende aastate jooksul on näitetrupis osalenud kokku 80 tegelast, lisaks on mitmetes lavateostes kaastegevad olnud lauluansambel ja tantsijad. 2000. aasta sügisel olid alustajate hulgas Merlin Ponna, Sirle Ärman, Jane Peda, õed Katrin ja Pille-Liisa Nooska. Merlin on toonasest teatrihuvist innustununa näitekunsti nüüdseks lausa õppinud!
„Asutajaliikmed õppisid 2000. aasta oktoobris 7. klassis. Loodi Reola noorte näitetrupp. Esimese näidendina õppisime „Tuhkatriinu“ lavatükki, kus oli kokku 21 tegelast. Esietendus oli 17. veebruaril 2001. Esinesime oma esimese etendusega kahel korral,“ meenutas õhtujuht Kaupo algusaega.
Sünnipäevaõhtul mängitigi mitmeid katkendeid repertuaaris olnud lavateostest. „Heidame viisaastakute kaupa tagasipilgu meie näitetrupi loole läbi kahe kümnendi ja alustame sealt, kus viis aastat tagasi lõpetasime. Näeme katkendit näidendist „Vaeslaps ja peretütar““, kutsus õhtujuht Kaupo saalisolijaid ajarännakule. Ka Kaupo on RNNT näitleja olnud ja lööb trupi tegemistes kaasa praegugi. Aimega hiljem mälestusi heietades tuli jutuks, kuidas ammustel aegadel toimunud suvelõpusimmanil kultuurimaja tagatrepil A. Kitzbergi „Okasroosikest“ etendades tuli printsi kehastaval Kaupol ennast läbi kibuvitsapõõsaste surmapõlgavalt lavale-trepile murda… Ning Kaupot tundes lipsas peast läbi mõttekene, et printsi roll on talle justkui külge jäänudki – ikka kedagi toetamas või mõnda hädalist ogaliste roosipõõsaste peidust rõõmurikkasse elusse tagasi avitamas…
Kindlasti on teatritegijate endi mälus ohtrasti lugusid ja mälestusi. Vahva oli neid seal saalis vaadata – ühised mälestused on kunagistest lapsnäitlejatest nüüdseks kujundanud sõpruskonna, kellel kokku saades on, millest rääkida ja mida meenutades rõõmu tunda. Noored näitlejad on oma sõnul näitemängutegemisest saanud mõndagi, mida käega ei katsu ning poest ei hangi. Esinemisoskus, kindlustunne rahva ees seista ja julgesti oma jutud ära rääkida – see ei pruugi tagasihoidlikumale inimesele sugugi nii lihtne olla. Pealegi oodatakse püüne peal olijatelt ikka selget sõna ja kandvat kõnet – sedagi aitab õppida ja treenida näiteringis kaasalöömine ja juhendaja õpetustest osasaamine. Küllap on noored mõnigi kord lavastajalt kurjustadagi saanud, aga eks olnud see ikka asjaliku tulemuse nimel ja kes see nüüd kõike enam mäletabki!
Õhtujuht hoidis kohaolijate mõtted diskreetselt teatritegemise juures: „TEATER on inimeste, tunnete ja lugude ühine emotsioon, mis puudutab kas vähesel või suuremal määral meist igaühte. Nagu elu ja meie kõik endi elude sees, on ka teater pidevas muutumises ja arengus.
Nõnda ka meie näitetrupp. Inimesed liiguvad, kogevad erinevaid tundmusi, lavatükid uuenevad, noored saavad täiskasvanuks. Seejuures mäletades, seostades ja tehes järeldusi.“
Aime lavastatud teatritükid on ikka valitud sellised, et seal leiduks õpetuseivasid nii tegijatele kui vaatajatele. Ikka kakleb hea kurjaga ja saab lõpuks veenva võidu, ikka jõuab kõveral ja kehval rajal üksinda kulgenu lõpuks äratundmisele, et muudmoodi on hoopis mehkam ning sõbrad on maailmas suurim rõõm ja väärtus. Lasteteatritel on lisaks veel üks võlu – nad arendavad loomingulisust ja pikendavad lapsepõlvemängude mäletamisväärset nostalgiat. Lepalehest raha ning võilillepärg printsessikroonina kuuluvad meist enamuse lapsepõlvelugudesse ning ongi ju suur kunst kanda kardinast vedikut kui kõige uhkemat haldjarüüd! Tänuväärne, kui leidub keegi, kes himustab noortes inimestes seda mänguhimu säilitada, õhutada ja suunata! Nagu Aime ise meenutas – ta on igal pool, kus ta on elanud ja töötanud, ikka ja jälle lastega teatrit teinud, neid jõudumööda toetanud nende igapäevamuredes ja samas ise nendelt tuge ja energiat juurde saanud. Tema näitemängutegemised said alguse 1954. aastal Udernas, kui ta oli alles 18-aastane. Nüüd askeldab Aime oma suurema ja pisut ümarama numbriga sünnipäeva korraldades ikka energiliselt ja kergejalgselt ning võtab puhkehetkedel mälusoppidest kui riiulist erinevaid värvikaid mälestusi sellest, mida kõike on tehtud ja nähtud ning kellega elu kokku viinud. Rõõmsameelselt teatas ta muu jutu hulgas, et teadaolevalt on ta vabariigi kõige eakam ringijuht!
Eks kõigi nende arvukate aastate jooksul äratehtu eest tuli ka 2018. aastal elutööpreemia, mida Aime toona lastekaitsepäeval Kadriorus presidendilt vastu võtmas käis.
Reedeõhtu Reola kultuurimajas edenes omasoodu ja juba oligi aeg tavapärasteks tänusõnadeks. Näitetrupi rahvas oli justkui kõigi peale mõelnud, kes mingilgi moel aegade jooksul trupi tegevust toetanud või selle tegemistes kaasa löönud. Laval ootas muljetavaldav virnakene tänukirju, millest mingi osa jäi sedapuhku ootele, sest elu ja aeg ja ettenägematud asjaolud toimivad tihtipeale tegijate heast tahtest sõltumatult. Aimele kui näitetrupi kahekümneaastase tegevuse pealavastajale öeldi palju tunnustavaid sõnu. Kõige rohkem läksid talle hinge tema kasvandike siirad soovid ja tänusõnad ning näitemängukeskne kingitus. „Aitäh, et õpetasid meid mõtlema ja elus toime tulema! Aitäh, et andsid meile teatripisiku!“ kirjutasid tema hoolealused tänukaardile.
Novembrikuu algab Aime jaoks pidulikult ja kindlasti lillerohkelt. Aitäh senitehtu eest ja ikka särtsu edasisteks askeldusteks!
MAIRE HENNO
