Kuuste kooli 1. klassi õpilastel on võimalik käia ratsutamas. Selline võimalus on koolis juba kolmandat õppeaastat ja praeguseni pole leidunud õpilast, kes oleks ratsutamistunnist loobunud. Ratsutamisterapeut Tuuli Bürkland on seda tööd teinud palju aastaid ning omab loomulikult vastavat kvalifikatsiooni.
Septembri esimestel nädalatel on ratsutamas käinud 2. klassi õpilased, sest distantsõppe tõttu jäid kevadised tunnid ära. Juba on aga järg jõudnud kõige nooremate õpilaste kätte. Elevust ja rõõmu on palju. Ikka kuulen küsimust: „Millal mina saan jälle ratsutama?” Vahel tuleb see küsimus kohe pärast tundi, sest nii vahva on ju olnud!
Miks on ratsutamine tore ja mida see annab?
Erinevate loomadega suheldes õpivad lapsed tundma nende elu ja sedagi, kuidas nendega käituda. Kuigi füüsilist jõudu ratsutamise juures vaja ei lähe, saab algaja ikkagi päris tugeva koormuse. Kasutatakse näiteks lihaseid, mis muidu üldse tööd ei tee. Ratsutamine sunnib end sirgelt hoidma, on suurepärane rühi, tasakaalu ja koordinatsiooni harjutamise võimalus. Hobuse seljast kanduvad liigutused üle ratsutajale, kes püüab sobituda hobuse liikumisse. Tasakaalu säilitada püüdes pingutab inimene alateadlikult oma lihaseid, korrigeerib oma liikumist, rühti ning kehaasendit.
Väga tähtis on asjaolu, et ratsutamine aitab luua ka positiivset vaimset hoiakut. Seda loetakse efektiivseks mooduseks kehalise, vaimse ja emotsionaalse seisundi parandamisel. On täheldatud näiteks ärevuse ja ebakindluse vähendamist, enesehinnangu ja usalduse suurenemist, koordinatsiooni ja sotsiaalse integratsiooni paranemist. Kõige olulisem: see on lihtsalt meeldiv tegevus.
Ratsutamistunde rahastab Kambja vallavalitsus. Kuuste koolipere on selle koostöö üle väga õnnelik. Kasvab ju üles uus põlvkond Kuuste kooli õpilasi, kes saavad alati meenutada, kuidas nad esimeses klassis ratsutamas käisid.
ANNE NUKK,
Kuuste kooli logopeed