31. augustil oli Ülenurmes ühes korrusmajas tähelepanuväärne sündmus – Helju Aurelie Johansoni elatud aastate number muutus sel kenal päeval lausa kolmekohaliseks! Pikkade aastate sisse on loomulikult mahtunud töid ja tegemisi, muret ja rõõmu. Sajandisse on mahtunud keerukaid aegasid, sinna on ju jäänud sõda, küüditamised…
Helju on sündinud Tartumaal Mäksal Kraavi talus. Kodutalu on alles praegugi, ehkki seal toimetavad nüüd hoopis teised inimesed. Helju oli esiklaps, pärast teda sündis peresse veel kaks õde. Lapsed jäid paraku varakult emata, noorim tüdrukutest oli vaid kahekuune. Töökas ema oli nurgavoodist liiga vara talutööde kallale asunud ja tervis ei pidanud pingele vastu. Tütred jäid ematuks ja tollal alles kaheksa-aastase Helju õlule jäi lisaks tavapärastele talutöödele veelgi enam kohustusi. Isa leidis uue kaasa, aga see lastele kasuks küll ei tulnud; Helju annab takkajärgi oma tasasel moel mõista, et nende elu ei läinud sugugi kergemaks.
Sarakuste koolist sai Helju 6 klassi kooliharidust ja rohkemaks polnukski mahti, sest talutööd nõudsid oma. 18-aastaselt käis ta leeris, isa suri juba enne tema leeriaega.
Elati talus ja talutööd tahtsid enesestmõistetavalt tegemist. Helju meenutab, et hommikuti tuli tõusta kella poole viie ajal, lehmad lüpsta, kaelkookudega kaevult vesi vinnata. Veskil tuli käia, põllutöödel kaasa lüüa. Tubaseidki talutöid jätkus küll ja rohkem. Kangastelgedelt tulid põrandavaibad ja villased vooditekid, tikkimist ja õmblemist – kõike sai tehtud. Praegugi ehivad tütrega ühist kodu Ülenurmes Helju mõnusates värvides tikitud diivanipadjad.
Pika elu sisse on mahtunud igasuguseid aastaid. Hirmuäratavatest sõja- ja küüditamisaegadest mäletab juubilar, et muidugi sai ka hirmu tuntud. Kui esimene küüditamislaine möödus ehk pisut leebemalt, sest elati maal väikses ning mitte eriti jõukal järjel talus ja kõik uudised-ohud sinna ei jõudnudki, siis teisel korral oli hirmu ja kokkupuudet juba rohkem.
Oma tulevase kaasa Pauliga trehvati rohkem Murulaane talus, kus noor neiu mõneks kuuks teenijaametit pidamas oli. Tol ajal toodi post majapidamistesse kohale; läks nõnda, et postivedaja ametit pidanud mees viis tasase loomuga taluteenijast nooriku mõne aja möödudes altari ette.
Pereisa oli Tartus kingsepp ja nõnda kolis peregi linna. Sündis tütar Ester ja seitsme aasta pärast ka poeg Avo, kelle elutee jäi küll kurvastavalt lühikeseks. Tütre 20. eluaastani elati Tartus Mäe tänavas 2-toalises üsna tillukeses korteris. Pereisa töötas siis juba tolleaegses raudbetoontoodete tehases. Kui esiklaps Esterist koolilaps sai, läks ema tööle Narva maantee poodi.
1961. aastast algas Helju sanitaritöö psühhoneuroloogiahaiglas, mis kestis 1980. aastani. Vahepeal kolis kogu pere Annelinna kahetoalisse korterisse, mis asus teisel korrusel. Kui sündis lapselaps, sätiti kogu pisike korter selle järgi ümber, et viieliikmeline pere sinna kenasti ära mahuks – ühes toas värsked vanaema ja vanaisa, teises toas tilluke Kaire oma ema ja isaga.
Kui pereisa Paul 1998. aastal teispoolsusse lahkus, kolis Helju järgmisel aastal Ülenurme tütre juurde. Nagu kogu elu jooksul, ei lakanud tema töörohke toimetamine siingi. Ikka tegutses ta toas ja askeldas aiamaal, kus oli palju tuttavaid, kellega juttu puhuda. Tubli vanaemana hoidis ta tihti oma lapselast, sest Esteril tuli palju kodunt eemal viibida, töö, treeningud ja pikad võistlusreisid viisid vahel lausa pikaks ajaks eemale. Nüüdseks on Heljust saanud juba vanavanaema – neljanda tragi ja tegusa põlvkonnana on sirgumas Elisabeth ja Amanda Alexandra.
Praegu, silmapaistvalt väärikas eas, tuleb vanaproua iseendaga kadestamisväärselt kenasti toime. Kooliõpetajast tütar Ester, kes endiselt Ülenurme koolis pikki päevi lastele kehalise kasvatuse tunde annab ning lisaks veel treeneriametit peab, saab paratamatult kodus olla vähem, kui emale ehk meeldiks. Aga ema ei nurise ja Ester kiidab tema tasakaalukat loomust. Vaid korra oma lapsepõlvest mäletab ta ema mõnevõrra ärritununa – siis, kui niigi ärevatel aegadel polnud laps õigeks ajaks koju jõudnud…
Helju on enamuse oma elust olnud tõsimeelne kiriku-inimene. Ta on Salemi koguduse liige ja tema kodukirik on Salemi kirik Tartus, omal ajal laulis ta kirikukooris aldina kaasa. Ikka on ta olnud rahulik ja salliv kõige ja kõigi suhtes. Mõningast rahulolematust on ta ilmutanud väheste asjade puhul – näiteks pühapäeviti töö tegemise suhtes. Veel mõned ajad tagasi käis ta ka kodunt väljas, ent nüüd veedab päevi toas Pereraadiot kuulates ning ajalehtedelegi saab pilk peale visatud, seda küll luubi abi kasutades. Peavalu ega muude tervisehädade üle ta praktiliselt ei kurda, mälugi on täiesti hea, ainult vererõhk ja süda vajavad pisut tabletiturgutust. Ester räägib, et kui ema soovib endale näiteks putru, siis ta keedab seda ise, istudes kogu pudrukeeduaja kenasti köögis ja välistades sel moel võimluse, et piim põhja või puder üle potiserva saaks keeda. Lisaks pudrule armastab ta ka suppi keeta, aga liharoogadest enam ei hooli ja lihaga supp talle ei maitse.
Sünnipäevatorti jagus peres küll päris pikalt igasse päeva, sest nii väärika sünnipäeva puhul käis õnnitlejaid ohtrasti, aga juubilar ise maiustama ei kipu. Mõõdukus on talle iseloomulik kõiges.
Kohtumine kõrges eas imetlusväärselt väärika pereemaga oli sümpaatselt kodune ja mõnus. Heljut kuskil juhuslikult kohates poleks küll söandanud talle sellist aukartust äratavat hulka eluaastaid pakkuda. Võimalik, et pikaealisuse saladus peitub geenides, aga arvata võib, et mõistlikult, rahulikult ja õiglaselt elatud elu on geenipärandile tublisti toeks. Palju tervist ja meelerahu jätkuvalt, Helju Aurelie!
MAIRE HENNO