20. augustil 2020 jätkus 2017. a. alguse saanud tava tähistada Eesti taasiseseisvumispäeva nn avatud õuega Lõhmuse talus Kodijärvel.
Kui esimesel õueüritusel (2017) võrdlesime, mida keegi isiklikult 20.08.1991 sündmustest mäletab, ja teise korra teema oli „Mida oleme võitnud, mida kaotanud?“, siis seekord oli ettekannete õhtu.
Tervikuna oli tänavune avatud õu pühendatud klienditeenindajatele kõige laiemas mõttes, ja märksõnale „optimaalne“. Teema valik tulenes muljest, et nende ametite pidajaid, kes inimestega otseselt kokku puutuvad—näiteks bussijuhte, piletööre, kassapidajaid—võiks hea sõnaga tunduvalt sagedamini ära märkida, kui see meil 2020. a. Eestis kombeks on. Samuti võiks tähele panna, et nii mõnigi kord pole maksimumi taotlemine optimaalne (ladina keeles ’kasulik, parim’).
Üldisemast positiivsuse defitsiidist ajendatuna sai seekord ellu kutsutud nn Kodijärve Instituut, mille põhieesmärk on hoida au sees mõisteid „austus“ ja „tänu“, ja mis mõttelise institutsioonina ärkab ellu kord aastas, s.o 20. augustit tähistavaks tänuürituseks. Instituut kutsub esinema n-ö külalisprofessorid.
Meie 20. augusti avatud õu on ühtlasi võimalus pisut lähemalt tutvuda inimestega, kellega elame ühes kandis — Pangodi maastikukaitsealal või selle naabruses. Näiteks tänavu leidsime õhtu eestkõnelejad paari km raadiusest.
Esimese ettekandega „Eesti 2020 kiirabitohtri silmade läbi“ julgustas Külli meid tegema abivajajale südamemassaaži, sest see võib päästa elu. Ühtlasi täheldas ta tendentsi, et kahjuks kipuvad inimesed tänapäeval üha abitumad olema.
Teemat „Eesti 2020 klienditeenindaja vaatevinklist“ avas Terje, kelle klientideks on keeleõppijad, ja juhtis tähelepanu asjaolule, et teenimise ja teenindamise vasteid serve ja service kasutatakse ingliskeelses maailmas väga laialdaselt, sh õpetamise (how to best serve our students), tervishoiu (to serve patients is our greatest privilege) ja vabatahtliku ning kogukonnatöö (community service) kontekstides.Võib arvata, et ka Eestis omandab teenimise mõiste ajapikku universaalsema tähenduse, mis võib potentsiaalselt parandada igasuguse teeninduse ja teenimise (sh rahva teenimise ehk poliitika) mainet.
Põllumajandusväiketootja Toomas („Eesti 2020 väiketootja kogemuste põhjal“) tunnistas, et parim, mis väiketootmisega kaasneb, on vabadus. Näiteks saab otsustada tootmist suurendada või hoopis vähendada. Võib võtta aega kohalikus näiteringis osalemiseks ja teenida paigakogukonda, kutsudes inimesi omakandi rattamatkale või andes mõne tööpraktika tunni kohalikus koolis.
Pealkirja „Eesti 2020 25aastaste seisukohast vaadates“ all tutvustas oma tegemisi kaks nn Y-põlvkonna esindajat. Mihkli (25) klientideks on CrossFit-treeningu harrastajad, kusjuures üks tema tööülesanne on mõelda välja üritusi ja ettevõtmisi, mis treenijaid liidavad ja neis kogukonnatunnet tekitavad. Jaak Joonas (24) näitas, mida ta teeb pärimuspuutöö kursusel, kus omandatakse selliseid võtteid ja oskusi, mis juba olulisel määral ära unustatud on. Näiteks saime lähemalt vaadata, milline on sanglepast uuristatud ummiknõu, kasetohust toesk ja pärnakoorest vakk.
Ettekande „Eesti 2020 bioloogi pilguga“ pidas Tambet, kes tegi tiiru peale kõikidele omavahel seotud küsimustele, mis praegu elus ja eluta loodusega seoses õhus on. Kui jutt jõudis optimaalsete lahendusteni eriti põletavate teemade (nt metsa) puhul, torkas silma, et kummalisel kombel pööratakse teatud valdkondadele ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu ja samas tundub, et liiga vähe käsitletakse neid riske ja ohtusid, mis tulenevad üha suuremast heitgaasi-, kemikaali-, prügi-, valgus- ja mürareostusest.
Lõhmuse talu tänab nii kõiki Kodijärve Instituudi tänavusi professoreid kui ka lahkeid kuulajaid-küsijaid, kel oli võimalus kohale tulla.
Terje Keldoja
