-0.2 C
Kambja
Neljapäev, 21.11.2024

Arhiveeritud sisu!

Artikkel on rohkem kui nelia aastat vana ja ei pruugi olla ajakohane. Arhiveeritud ajalehe artikli sisu takkajärgi ei muudeta!

Vajalik võib-olla värskema teabega tutvumine!

EsikülgKoduvalla arhiivPõnevad õppetunnid Metsakuklaste Kuningriigis

Põnevad õppetunnid Metsakuklaste Kuningriigis

Huvitav loodus: Muheda giidi suunamisel õppisid Kambja lapsed tundma metsakuklaste elu ja vilgast „kinnisvaraarendusest“. Foto: Madli Lehiste

  

Kambja kooli 4. klassi õpilased meenutavad sõnas ja pildis oma õppekäiku Kiidjärve-Kooraste puhkealale.

Magnus Lehiste:

„Meie õpetajal Christi Olepil oli plaanitud väike väljasõit loodusesse. Ühel kenal teisipäeval see teoks saigi. Nimelt käisime Kiidjärve puhkealal.

Kõigepealt käisime muheda giidi saatel Valgesoo maastikukaitsealal. Sealsele soole oli sel aastal ehitatud uus laudtee, kus on teatud vahemaa võimalik läbida ratastooligagi. Ka meie käisime seda jalgteed proovimas. Tagasi tulles ronisime soo äärealale ehitatud 24-meetri kõrguse vaatetorni tippu. Torn andis väga hea ülevaate kogu 350 hektari suurusest soost.

Peale kauni vaate nautimist jätkus sõit Kiidjärvele Metsakuklaste Kuningriiki. Kuklased on suured mustad sipelgad.

Tutvusime kõigepealt Metsakuklaste Kuningriigi reeglite ja seadustega. Alles siis, kui olime lubanud neid täita, andsid kontrollsipelgad meile loa siseneda nende riiki.

Metsaalune oli täis erineva kõrgusega kuklaste pesi. Mõned pesad olid ka katkised. Need olid rähnide ja metssigade poolt lõhutud. Mida kaugemale kõndisime, seda suuremaks läksid pesad. Kuhilad olid lausa meie kõrgused. Mõned kõrgemadki. Viimasena nägime selle kuningriigi kõige kõrgemat pesa, mis oli lausa 2-meetrine.

Sellega meie päev looduses lõppeski. See oli väga eriline ja tore päev.“

Laura-Liis Daaniel:

„Me käisime klassiga Valgesoos ja Kiidjärve sipelgariigis. Seal oli ka giid, kes rääkis palju põnevat metsaelust.

Algul olime umbes pool tundi loodusmajas, mis kuulus RMK-le. Seejärel suundusime edasi Valgesoole. Seal oli suur soo, mille peale oli ehitatud õpperada.

Peale seda läksime giidi saatel sipelgariiki. Seal oli palju sipelgapesi ning üks neist oli isegi minust suurem. Me nägime sipelgapesi, mis olid elanike poolt maha jäetud. Sipelgatel olid veel oma teerajad, mida mööda nad liikusid ning meie ei tohtinud peale astuda.

Mulle väga meeldis see sügisene metsaskäik.“

Loetumad