SEB Eesti Ühispank tellis hiljuti ES Turuuuringutelt uuringu selle kohta, kui vanalt tahaksid inimesed pensionile minna ning millised on nende ootused ja mured pensioniga seoses. Tulemused olid mõtlemapanevad.
Sisuliselt selgus uuringust, et eestlased pelgavad pensionile jäämist ning väga suures osas ei ole selleks valmis. Kõige madalama sissetulekuga vastajad (kuni 2000 krooni kuus) soovivad kõige rutemini pensionile minna – 74% neist sooviks seda teha enne oma 60. juubelit. See on ka mõistetav, kuna neil on ka ainult riikliku pensioni korral kõige vähem oma sissetulekutes ja elukvaliteedis kaotada. Suurema sissetulekuga inimesed (üle 8000 kr kuus teenivad) soovivad pensionile jääda hiljem – ainult 57% neist soovib seda teha enne 60. eluaastat.
Noored pelgavad pensionit
Valmidus pensionile jääda langeb vastavalt sellele, mida noorem vastaja on. Kõige nooremad tahaksid seda kõige enam edasi lükata, ignoreerides küsimust täielikult. Nad ei tea, mis on ametlik pensioniiga, neil on valmisolek töötada surmani ja pensionile mineku perspektiiv tekitab neis peamiselt pessimistlikke meeleolusid. Kindlasti on siin oma roll sellel elatustasemel, mis on olnud paratamatus paljude tänaste noorte vanavanemate jaoks.
Kuid selgus, et ka keskealised vastajad seostavad pensionileminekut pigem jätkuva töölkäimisega. Sama kinnitab ka riiklik statistika: kui kümme aastat tagasi töötas ca 13 500 65-74-aastast ehk umbes 10% vanusegrupist, siis 2004. aastaks oli see näitaja tõusnud juba 17%ni.
Ometi on vahepeal kasvanud nii üldine elatustase, lapselaste võimalused toetada vanemaid, riiklik pension ning samuti on juurde tulnud pensioni II sammas. Samuti on üldlevinud arvamuse kohaselt toimunud muutus väärtushinnangutes: kui 90ndatel peeti heaks tooniks piirituid pingutusi töörindel, siis teooria järgi on tänaseks vaba aja olemasolu, puhkamine, pühendumine eraelule ja perele tõusnud taas eestlaste jaoks olulisele kohale. Miks siis ei ole tekkinud optimistlikku suhtumist pensionile jäämise osas?
Pessimismiks on põhjust
Selgub, et pessimismiks on põhjust: inimesed teavad hästi, et nad ei ole pensionile jäämiseks valmis. Kui 51% vastanutest avaldas arvamust, et pensionieaks tuleks kõrvale panna rohkem kui 4% palgast, siis tegelikult teeb seda vaid ca neljandik inimestest. Tõepoolest, teise samba kogumispensioniga on liitunud 528 437 inimest, kuid kolmanda samba kogumispensioniga, mis aitaks tagada sissetulekute taseme säilimise ka pensionipõlves, on liitunud viis korda vähem.
Küsitlusele vastanutest oli kolmanda sambaga liitunud 13%. Ennekõike on halvemini kindlustatud keskmise ja keskmisest madalama palga saajad, kes samas abi tulevikus enim vajavad. Samuti tuli uuringust välja, et eelkõige hakatakse pensionipõlveks säästma vanemas eas, kui pensionile jäämine hakkab oma reaalsuses kohale jõudma ja käegakatsutavaks muutuma, samas on ilmselge, et mida varem alustad, seda lihtsam on koguda piisav varandus mugavaks äraelamiseks ka pärast töö tegemise lõpetamist. Ilma kolmanda sambata tundub pensionileminek tõepoolest pigem šokeeriv väljavaade, sundus elust kõrvale astuda, mitte meeldiv võimalus puhkama jääda – just nii selgus uuringust.
Need on mõtlemapanevad andmed. Osa meist usub, et sureme enne pensioniikka jõudmist. Teised meist on leppinud justkui paratamatusega, et tööd tuleb teha surmani. Samas näitab statistika, et keskmiselt jõuaks pensioniiga nautida ligi viisteist-kakskümmend aastat. On loogiline, et koos kuulumisega läänelikku kultuuriruumi jõuab ka Eestisse arusaam, et võimalusel tuleks minna väljateenitud puhkepalgale – see aga eeldab säästmist. Kas on elatustaseme kasvuga kaasnenud silmipimestavad tarbimisvõimalused pannud meid unustama juba vanade eestlaste aabitsatõe sendi korjamisest, säästlikkusest ja tuleviku peale mõtlemisest?
Seda, et korstnapühkija nööbid õnne toovad, pole siiani suudetud tõestada.
Aga see, et raha säästmine Sinu tuleviku helgemaks muudab, on küll tõsi!
Mati Kitsik,
SEB Eesti Ühispank Tartu kontori
direktor
Lisainfo säästmisest:
Tel: 66 55 100
E-post: pakkumine.tartu@seb.ee
