Näitleja Lia Laats oli jõudnud alustada maarahvale esitamiseks mõeldud estraadikava „Lauda Maali pajatab“ ettevalmistamist, kuid katkestas selle tervislikel põhjustel ning tegi varsti ka oma elukorralduses täieliku kannapöörde – sünnilt tallinlanna hakkas koos elukaaslase Harry Karroga elama maal, Külitses asuvas Araka talus.
Oli 1990. aasta aprill, kui Lia Laats ja Harry Karro jätsid Õismäel asuva korteri oma tütre Kadi perele ning kolisid Külitsesse. Armastatud näitlejanna oli olude sunnil nii mõistnud kui leppinud, et 1986. aastal paigaldatud südamestimulaator on kinkinud ja kindlustanud talle küll rahulikke elupäevi, kuid ei võimalda täie energia ja pühendumisega lavalaudadele naasta.
Edukat lavalist toimetulekut häirivaid tervisehädasid oli teisigi. Aeglaselt arenevale lihaste nõrkusele, mis kiusas ja vaevas parimas loomeeas näitlejat juba enne 50. sünnipäeva, suutsid arstid jälile saada alles siis, kui ammugi tööst loobunud Lia Laats hakkas lähenema elutee 75. verstapostile. Enne seda olid kõik talle tehtud meditsiinilised konsultatsioonid ja uuringud lõppenud hinnanguga, et midagi on viga ristluudega.
Nii enda kui kolleegide suhtes alati nõudlik Lia Laats oli läbi elu seisukohal, et lavale ei tohiks kippuda sellises seisundis, mille puhul ka publik saalis tajub, et näitleja ei ole terve, ei tule toime. „Ma ei taha minna etendusele, et näha, kuidas esinevad uimased ja vigased,“ sellises või veidi teises sõnastuses mõtet kordas Lia Laatsi intervjuudes tihti. „Ma tahan näha head säravate näitlejatega kirgastavat etendust.“
Elukohavahetust, rahulikumasse miljöösse asumist soosisid ja soovitasid Lia Laatsile ka arstid.
Kokkupuuteid maaeluga
Näitleja, kelle kodu oli tema senise elu jooksul asunud kas Tallinnas, Pärnus või Tartus, ei läinud 64aastasena maale kolides vastu täiesti tundmatule tulevikule. Ta oli veetnud maal paljud suved. Kauges lapsepõlves oli nende perel komme ja võimalus Tallinnast suvepuhkuseks sõita Võrumaale Kasaritsa külla Raudsepa tallu.
Sinna võeti peretütar esimest korda kaasa, kui ta ei olnud veel pooleteiseaastane. Kasaritsas möödusid tema suved kuni ärevate aegade saabumiseni 1939. aastal. Sealse sõbrannaga koos tegutsedes oli ta palju harjutanud ka lehmade karjatamist.
Saksa okupatsioonivõimu ajal kehtis linnas elavatele õpilastele nõue, et toidutalongide saamiseks tuleb suviti maal töötada. Ema saatis tütre Läänemaale Konuverre sugulaste juurde. „Õppisin lehmi lüpsma, heina niitma, rukkivihte siduma, linavihte tegema,“ meenutas Lia Laats keskkooliaegset maatöösuve ajakirjanik Enno Tammerile antud intervjuus. „Tuli välja küll ja ma suisa tahtsin neid töid teha. Oskan praegugi lehma lüpsta ja heina niita. Talutöö ei unune, see jääb sinusse nagu rattaga sõitmise oskus.“
Kauase estraadinäitlejana oli Lia Laats palju esinenud ka suurematest linnadest eemale jäävatel lavadel. Sestap ei olnud talle teadmata nii maal valitsevad olud kui maainimese loomus.
Tutvumine isa ja isakoduga
Pealinnast Külitsesse tulnud Lia Laatsi uueks koduks sai Araka talu, mis oli juba 1800. aastate teisel poolel kuulunud tema isapoolsetele esivanematele. Selles kunagises karjamõisas oli sündinud ka näitlejanna isa Karl.
Lia Laatsil ei olnud isa sünnikoju asja ei oma sirgumisaastatel ega pikka aega hiljemgi. Ta oli olnud alles viieaastane tüdruk, kui tema vanemad lahku läksid ja sellest ajast ei tundnud papa oma tütre elu ja käekäigu vastu teadlikku huvi.
Esimest korda jõudis Lia Laats Araka tallu pärast seda, kui ta 1960. aasta sügisel kolis Tallinnast Tartusse ja temast sai Vanemuise teatri näitleja. Isa, kes tol ajal elas jälle Külitses, tuli juba paari kuu pärast teatrimajja oma särava andega tütart otsima ja temaga kohtuma.
Taaskohtumine isaga oli Lia Laatsi jaoks vastuoluline, sest viimati olid nad teineteist näinud ligi paarikümne aasta eest. Samas aitas see üllatuslik kohtumine ja jätkunud suhtlemine Lia Laatsil tasakaalustada elult saadud hoope – tema ema suri äkitsi 1959. aastal juulis insuldi tagajärjel ning varsti pärast seda tuli tal langetada otsus, et peab koos poegadega lahkuma alkoholismi ohvriks langenud abikaasa juurest.
Järgmisel kevadel jõudsid Lia Laats ja tema pojad esimest korda Araka tallu. Sellest maakohast sai ka nende suvine kodu. Jaak ja Madis olid parasjagu selles eas, et neile meeldis vanaisa juures olla ja ühiselt askeldada.
Isa ja vanaisa Karl Laats oli 68aastane, kui ta 1963. aasta augustis suri. „Nii et meie teineteiseleidmine aastakümnete tagant jäi suhteliselt lühikeseks viivuks,“ nentis Lia Laats Enno Tammerile antud intervjuus. „Kuid tänu temale tekkis mul maakodu.“
Koos Karl Laatsiga elas toona Arakal temast mõned aastad noorem õde Elsa, kelle koduks jäi see põlispuude keskel asuv vana maja ka pärast venna surma. Nii Tartus Vanemuises töötamise ajal (aastail 1960 – 1976) kui hiljem taas Tallinnas elades käis Lia Laats oma perega suviti Arakal. Nende korraldamisel sai talu uuesti kaevu. „Oli ka aeg, kui kaevu üldse ei olnud ja Harry käis naabritelt vett toomas,“ jutustas Liia Laats ajakirjanik Enno Tammerile. „Vana kaev aeti kinni, sest kolhoos tegi endale tee üle isa majapidamise kaevu. Isa ei hakanud õiendama ka.“
Uus algus Arakal
Paikselt Külitsesse elama asumisega lootsid Lia Laats ja tema eluseltsiline Harry Karro jätta seljataha pealinna kiirustava ja närveldava elulaadi, kuid paraku nõudis majapidamine vähemalt esialgu aktiivset sekkumist ja kõpitsemist. Tädi Elsa oli vallaline inimene, kellel üha kõrgemasse ikka jõudnuna ei olnud väge, et vana, lagunemise staadiumis maja korrastada.
Tallinnast tulnud „noor pererahvas“ äsja pensioniikka jõudnud Harry Karro eestvedamisel lasi esimese hooga maha saagida elumaja selle otsa, mida lennukipomm oli sõja ajal kahjustanud. Aegu näinud ja auklikuks muutunud katus läks vahetamisele. Moskva riikliku teatriinstituudi Eesti stuudios Ita Everi, Ervin Abeli, Kaljo Kiisa ja teiste auväärsete seltsis diplomeeritud näitlejaks saanud Harry Karro täita jäi ka maalri roll, mille edukas sooritamine andis Araka talu elumajale uue ja erksama kuue.
Esimest talve Arakal jäi Lia Laats ikka ja alati meenutama kui huvitavat ja ülevat. „Ma ei olnud talviti ju maal olnud,“ selgitas ta vestluskaaslastele.
* * *
Siinkirjutajast sai Külitsel raamatukoguhoidja 1993. aasta 1. aprillil. Tollele ajale oli rõhutatult iseloomulik, et ajalehtedele-ajakirjadele andsid sisu ja näo noored ja seksikad persoonid, skandaalid ja sensatsioonid… Sellest hoolimata avaldati ühes väljaandes infokriim, et näitleja Lia Laats elab nüüd Tartu lähistel väikses ja vaikses Külitse külas. Sestap tundus mulle võrdlemisi tõenäoline, et uues ametis saavad minu maksuvabaks palgalisaks vahetud ja hindamatu väärtusega kokkupuuted legendaarse näitlejannaga.
Kas ja kuidas Lia Laats Külitse raamatukogusse jõudis, sellest tuleb lugu juba järgmises vallalehes.
TOIVO ÄRTIS
- Näitleja, teatri- ja teletöötaja Harry Karro 90. sünniaastapäev oli 10. aprillil 2020.
- Teenelise näitleja Lia Laatsi 95. sünniaastapäev on 17. veebruaril 2021.
2. osa
Kuidas näitleja Lia Laats Külitsel Araka talus elas? 2. lugu
