Sipe külas Vana-Kuuste – Lootvina teest sadakond meetrit edela pool põllul asub Kõivusaare kivikalme. Kirjakeeles võiks see kõlada Kasesaare või Kasekingu. See on kuni 40 m läbimõõduga ja kuni 1 m kõrgune väheldane küngas, millel kasvavas puudetukas on ka kaks vana kaske. Kased pole kuigi kõrged ega jämedad, kuid on jändriku ja soonelise moega, mistõttu on nende vanust raske määrata. Ühe kase tüvel maapinna vastas on suur pahk. Üsna ootamatu koht kasepaha jaoks…
Rahvapärimus kõneleb, et vanasti kasvas ümber kalme hiis. 19. sajandi esimese poole kaartidel on kalme ümber juba Vana-Kuuste mõisa põld. Kivine kalmekoht aga on jäetud üles harimata ja seal said kasvada puud.
1964. a võeti Kõivusaarel kasvanud neli vana kaske hiiepuudena looduskaitse alla. Kaks puud on tänaseks kadunud, kuid kaks säilinud puud enam looduskaitse all ei ole. Pole ka teada, miks ja millal nad kaitse alt maha arvati. Kuhu kadusid kaks kaske? Kas nad kõndisid minema, nagu olevat seda teinud mitmed teisedki hiiepuud? Arheoloog M. Auni 1979. a koostatud kirjeldus heidab sellele veidi valgust. Tema sõnul olid kaks kaske tolleks ajaks kuivanud ja arheoloog soovitas need maha saagida.
Jah, Eestis on põlispuude kaitsmisega kehvad lood. Maaleht kirjutas eelmise aasta alguses, et meie kodumaal on looduskaitse all vaid 604 põlispuud ja puuderühma, Lätis seevastu 9163. Vahe on seega enam kui kümnekordne.
Eestis leidub omajagu pühapaiku, mille maa-alal on kaitse alla võetud nii loodus- kui arheoloogiamälestis. Kõivusaare kivikalme võeti arheoloogiamälestisena kaitse alla samuti 1964. aastal ja kaitse all on ta tänini. Pühapaiga jaoks see iseenesest midagi head ei pruugi tähendada. Näiteks Põltsamaa lähedal Kalme külas Tartu – Tallinna maantee ääres asuv Hiiemägi on looduskaitse all ning muinsuskaitse kaitseb seal kalmistut ja ohvrikivi. Sellest hoolimata on seal lastud vabalt puid raiuda, kümmekonna meetri laiune riba raadati sootuks lagedaks ja muudeti murulapiks, Hiiemäe serva kaevati 2 m sügavune kraav, kalmetele ehitati peldik, Hiiemäele paigutati Mandri-Eesti NSV keskpunkti tähistav kivi ja selle ette pisteti hiljuti erkkollane turistide vaateraam. Et see on pühapaik, kaitsealune kalme ja et ENSV keskpunkt asub tegelikult tükk maad eemal, ei näi huvitavat ühtegi võimurit.
Sipe küla Kõivusaare hiiekalmel on läinud õnneks siiski paremini. Kalmel vanade kaskede vahel seistes aimdub vanade aegade väge.
Mitte igas Eesti hiiepaigas pole kalmeid teada. Enam kui 800 kogukondlikust hiiepaigast on matusekohad teada vast paarisajas. Lõuna-Eestis aga on matusekohad ja hiied sageli koos ning mõnigi kord moodustavad kalmed ka hiie tuumiku.
Varem on oma matusekoht olnud igal külal ja võibolla ka suurematel taludel. Kõivusaare kalme vanuseks peetakse väliskuju järgi kuni paar tuhat aastat. Sel ajal on kusagil kalme lähikonnas pidanud leiduma ka elupaik ja põllud.
AHTO KAASIK,
looduslike pühapaikade ja rahvapärimuse uurija ning tutvustaja
Sillaloojad ja pärandi hoidjad
MTÜ Põline Pere·toob maarahva põlised tarkused tagasi tänapäeva, loob silla meie esivanemate vägeva pärandi ja kaasaegse maailma vahele, näidates iseenda pere kogemuste näitel, et paljutki me esivanemate iidsetest tarkustest saab kasutada, eeskujuks ja teejuhiks võtta ka täna. Põlise Pere on ellu kutsunud abikaasad Liisa ja Ahto Kaasik.
Oma elu elades toetume suuresti meie rahva põlisele pärandile. Meie jaoks pärandkultuur on tarbekultuur. Soovime, et seda rohkem märgataks ja väärtustataks ja et nendele tarkustele tuginemine tooks nii meile endale kui ka kõikidele Eesti inimestele veel enam rõõmu, tervist ja tuge.
Ahto Kaasik on kahe menuka raamatu – „Põlised pühapaigad” (2016) ja „Pühapaikade teejuht” (2017) ning lugematute artiklite autor, looduslike pühapaikade ja rahvapärimuse tundja ja väärtustaja. Tema andeks on oskus avada uks meie pärimusmaastike salailma ning rääkida lummavalt ja rikastavalt hiiepaikadest ning põlisilma tunnetusest.
Liisa on kirjutanud artikleid (ajakiri Maakodu, Sensa) rahvakalendri tähtpäevadest jm teemadel ning on kaasautoriks emadusega seotud raamatutes (Merit Raju „Kõhule pai”, Kristi Lõbu „Laps varakult potile”, Liina Pulges „Emaduse ilu ja valu”). Lisaks õpetab ta juuretisega tatraleiba küpsetama, viib läbi pärimuslikke naisteringe, väeretki ja rahvakalendri tähtpäevasündmusi ning on olnud lektoriks mitmetes loengusarjades (ökokosmeetikute kursus, doulade koolitus, ökoturismi aine maaülikoolis) ja kursustel.
Tekst postitatud esmaspäeval, 14. oktoobril 2019·Facebookis MTÜ Põline Pere kontole
