See oli kaunis ja karge hommik, päike paistis ja tegus tuul puhus lipud lehvima. Ülenurme gümnaasiumi arvukas koolipere oli klasside kaupa rivistunud vägevaks rongkäiguks, et suunduda koolihoone juurest põllumajandusmuuseumi areenile Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistama. Rongkäigu ees sammus koos kooli- ja vallajuhtidega ka gümnaasiumi 7. lennu vilistlane kolonelleitnant Kuido Pettai, haridusasutuse lõpetajatest kõige kõrgemale auastmele tõusnud sõjaväelane, kellel on igapäevatööks juhtida 800 alluvat.
Areen täitus kiiresti rõõmsalt sädistavate õpilaste ridadega. Tavapärane elevus vaibus aga kohe, kui oli aeg pidulik sündmus hümniga avatuks laulda. Teemakohased laulud ja lood lõid pidupäevameeleolu ja küllap tekitasid enamuses kohalolijais esmapäevaseks päris-sünnipäevapeoks tarvilise eelmeeleolu. Elevust tekitas ja eredamalt meelde jäid klasside koostatud ja nende esindajate lausutud soovid ning elutarkused me riigi sünnipäeva puhuks, ikka pisemate mudilaste siirastest ja lihtsatest soovidest vanemate koolijütside elutargemate ja sügavasisulisemate mitmeplaaniliste lausungite suunas.
Mihkel Märks alustas 1. klasside nimel asjalikult: „Soovime Eestile õppimist ja ettevõtlikkust!“ Marta Marii Sults tunnistas 2. klasside nimel: „Eestimaa, oled meile kallis Sa!“ 3. klasside tõdemuse hüüdis välja Oskar Hanschmidt: „Eesti vajab vahvaid lapsi, arukaid noori ja töökaid täiskasvanuid!“ Järgmiste viie paralleelklassi soovi kandis ette Mattias Tätte, soovides „Palju õnne Eestile!“ Ergeli Mäe ja Triin Seppo kiitsid 5. klasside esindajatena: „Imeline oled, isamaa!“ Maris Sabre oli julge kuuendike nimel innustama: „Eesti on juba 100 aastat üle elanud, nüüd 200-ga edasi!“ Seitsmendikud tõid aga publikuni me kuulsa kaasmaalase tõdemuse ja võimendasid seda julgelt omaltki poolt: „ „Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab“, tõdes juba 19. sajandi teisel poolel Jakob Hurt. Seepärast ütleme meie – elagu Eesti!“ Lisette Jürgenson kinnitas kaheksandike nimel: „Eesti, siin me oleme!“
9. klassilt tuli juba küpsem tõdemus: „Eesti vaba muld on parim pinnas noorsoo kasvamiseks,“ mille jätkuks kinnitasid kümnendikud: „Nagu sentidest koguneb euro, nii ka loetud terakestest kujuneb teadmine. Kuni elab tubli maakool, elad ka sina, kallis Eesti!“
11. klasside elutarkus oli pisukese eneseirooniaga vürtsitatud teadaandmine: „Tundmatu autor on öelnud: „Edasijõudmise saladus peitub selles, et kõigepealt tuleb startida.“ Tähelepanu, homme alustame…“
12. klasside sõnastatud päevakajaline elutarkus tõi aga rahvahulkadelt ehk häälekaima tagasiside. „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus…“ – tribüünidelt kostus varasema tavapärase aplausi asemel pigem umbusklik pomin; aplaus järgnes siis, kui pärast kandvat pausi järgnes loetelu lõpp „…õnn ja lõputunnistus!“
Kalekülmast tuulest hoolimata sai hing kokkuvõttes ikkagi vahva ja sooja elamuse osaliseks – valdavas enamuses on noored inimesed nõnda andekad ja arenenud ning oma väljaütlemistes toredasti siirad ja vaimukad! Koolirahvas, kõik suured ja väikesed üheskoos mõtlevad välja ja teevad teoks põnevaid ettevõtmisi ja kindlad kaotajad on mu meelest need, kes me noorte tegemistest suuremat teada ei soovi…
Kogu kooli arvuka pere viimine väikesele hommikusele temaatilisele jalutuskäigule oli vihje sellele, et gümnaasium osaleb projektis „Liikuma kutsuv kool“, ent oma rolli mängis ka positiivne hädaolukord – koolimajas lihtsalt ei leidu nõnda suurt ruumi, kuhu kõik tuhat ja enam õpetajat-õpilast ühes aegruumis viibima mahuks. Eks koolide pidamine üldse on vallale küll üksjagu kulukas ja teistjagu keerukas, aga lõppkokkuvõttes on see ikkagi äraütlemata vägev ning tulevikku ulatuva mõjuga protsess, oluline meile kõigile.
Aitäh tegijatele!
MAIRE HENNO
