Järjekordset hiieretke ette valmistades käisin uurimas Kambja kandi ristipuid. Avastasin seniteadmata ristipuid ja sain teada, et ristipuude tava Kambja kihelkonnas on veel elav.
Kambja alevikus Männi tänaval suurte kortermajade lähedal kasvab kena metsatukk vanade mändide ja kuuskedega. Mõnel teeäärsel puul võib märgata vanu ristimärke. Siit läks vana külatee ja Kambja kalmistule sõitvad matuserongid peatusid ikka ja jälle, et surnud inimese hingerist puusse lõigata. See oli üsna ammu. Arvatavasti on ammugi surnud needki, kes neid riste lõikasid.
Eesti Rahva Muuseumis on tallel enam kui 500-leheküljeline kaunis käsikirjaline köide Kambja kihelkonna etnograafilise kirjeldusega. Selle koostas 1933. aasta suvel Rihcard Viidalepp. Köite lehekülgedel 507-508 on juttu Kambja ristipuudest:
„Ristidega kuuski Kambja kiriku ja surnuaia lähedal metsas, tee ääres.
Esimesel kuusel on näha neli koore sisse lõigatud risti, teisel õige suur rist ja selle all aastaarv „1932“.
Suure-Kambja asundusest kuulsin, et niisugustele ristidele antakse nimeks „mälestuse rist“. Neid lõigatakse matmise puhul. Kui matuserongis sõidetakse surnuaia poole, siis viimase metsa vahel, mis on enne surnuaeda, peetakse kinni. Kõik matuselised peatavad hobused, mõned tulevad sõidukitelt maha, võetakse viina. Siis läheb keegi surnule kõige lähem meessugulane (isa, vend või keegi teine) ja lõikab mõne teeäärse puu peale risti.
Rist lõigatakse harilikult puukooresse.
Praegu ei olevat niisugune risti lõikamine enam kombeks (kuid värskeltlõigatud ristidest võib siiski järeldada, et mõned üksikud peavad seda traditsiooni veel nüüdki). Mispärast selliseid riste on lõigatud, seda ei teatud seletada.“
Kambja ristipuude märgid on üsna kinni kasvanud, kuid tähelepanelikult silmitsedes leiab need üles. Viiel puul on ristide asukohad veel selgelt näha. Männi tänava alguses Suure-Kambja tee ääres on kuusel üks selge rist. Tee ja tänava nurgas viltusel kuusel on samuti üks ristimärk. Veidi maad edasi on vanal männil neli selgelt nähtavat risti. Järgmisel männil on üks rist. Mõnikümmend meetrit edasi suure kuuse tüvel on üks suur rist kõrgusega ca 25 cm. Ristid on puudel 1 – 1,65 m kõrgusel ja üldiselt on need 10-15 cm kõrged.
Kinnikasvanud koorevigastused lubavad arvata, et varem oli neil puudel märke rohkemgi. Ebamääraseid koorevigastusi on teistelgi teeäärsetel puudel.
Käisin neid ristipuid uurimas, kui maad kattis üürike lumevaip. Vaatasin üle teisedki Kambja lähiümbruses kaardistatud ristipuud. Samas Männi tänava metsas pinnasetee ääres peaks kasvama kaks ristipuud. Ristipuude kaardil olevad puud näikse olevat kadunud, kuid leidsin juurde ühe kaardistamata ristipuu. Maantee ääres Suure-Kambja küla piiril peaks olema üks ristimänd. Vana puu on alles, kuid ühtki ristimärki ei õnnestunud leida. Edasi Suure-Kambja küla tee ääres peaks olema suur ristikuusk. Selle koha peal oli aga vaid känd.
Sirvaku ristipuu on alles. Esialgu arvasin, et sellegi rist jääb leidmata, kuid siis vaatasin igaks juhuks puu taha. Üsna tavatult kombel on rist lõigatud tee poolt vaadates puu tagumisele küljele. Samas leidsin teisel pool teed veel ühe kolme ristiga puu, mida pole seni kaardile kantud.
Lalli lõhutud külakalmistul leidsin hingemärgid neljal puul. Üks ristipuu kasvab ida ja kolm lääne pool teed.
Vaatasin üle ka Pranglilaane ristipedaja. Hiljutine torm on murdnud selle suure külgharu. Puu tagaküljelt aga leidsin hingeristi, mida aasta tagasi seal veel polnud. Seega võib öelda, et ristipuude tava Kambja kihelkonnas veel elab.
AHTO KAASIK,
looduslike pühapaikade ja rahvapärimuse uurija ning tutvustaja
Loo autoril on palve, et inimesed saadaksid oma mälestusi, mis seotud ristide lõikamise ja muude tavadega, mida ristipuude puhul on järgitud või veel järgitakse. Mälestusi ja pärimusi ristipuude ja muude pühapaikade kohta oodatakse aadressile ahto@hiis.ee.
Samal teemal:
