Ühel jaanuarikuu õhtul said vestlusringis kokku Kambja valla talunikud Andrus Kompus ning Toomas Keldoja ja Unipiha kooli õpetaja Lembit Jakobson
Tagasi juurte juurde
Andrus Kompus: Pangodis on mu vanaisa maad. Kui algas talude taastamine, kerkis küsimus, kas lasta need võssa kasvada või hakata ise harima. Kuna mul oli mingi tehnika olemas, olen lõpetanud Tartu Ülikoolis bioloogia eriala, põllumajandust õpetas varasest noorusest elu ise, siis polnud raske otsustada.
Jah, talu pidamine meeldib mulle. Ikka tõmme peab olema, muidu seda ei teeks.
Toomas Keldoja: Mina kuulsin sellest siis, kui Vene sõjaväes olin. Isa kirjutas, et talude maad antakse tagasi. Andsin kohe oma kinnituse, et kui koju tulen, hakkan tegutsema.
Algul tegin seda ehitusinseneri töö kõrvalt, vahepeal andsin oma maad rendile. Siis otsustasin võtta ette suuremalt. Et põhisissetulek tuleks ikkagi talust. Nüüd olen juba viiendat aastat täiskohaga maamees.
Lembit Jakobson: Selle elustiili juures on oluline siiski see, et sa ise otsustad ja vastutad kõigi oma tegemiste eest.
Andrus Kompus: Midagi peab ikka positiivset ka olema. Teine asi on veel see, et osa inimesi pole loodud palgatöö ja kellast kellani jaoks. Käsutäitjaks.
Toomas Keldoja: Jah, vaba mees oled. Põhiline on minu jaoks aga see, et olen loonud endale töökoha.
Puudub stabiilsus
Andrus Kompus: See pluss on küll. Aga mida pole, see on stabiilsus. Aeg-ajalt mõtlen, et kas sel noateral kõikumisel on ikka mõtet. Et lihtsam oleks mingi kindlam sissetulek. Põllumehel on juba kord nii, et hea aasta on tal iga viies.
Esiteks sõltub põllumees täiesti ilmast. Kõik riskid on täna jäetud samuti üksnes põllumehe kanda. Ükski vahelüli, – ei väetisetootjad, kokkuostjad, kütusemüüjad, – ei riski millegagi.
Põllumehel pole kindlust, et ta saab igal aastal fikseeritud kasumit. Eesti riik, erinevalt ka meie naabritest Lätist-Leedust, Soomest rääkimata, ei toeta tootjat.
Teiseks võtame tehnika. Minu pudelikaelaks on kuivati. Olen taotlenud PRIA-lt investeerimistoetust uue muretsemiseks. Ei anta, punktikvoot ei tulevat täis. Ometi olen ma ilma PRIA abita oma talusse investeerinud päris korralikult. Ma pole muidugi enam ka nii noor, ei tegele mahega ega ela saarel – nende tingimuste eest saab lisapunkte.
Uus kombain teenib mul aastas poolteist kuni kaks kuud. Kui ma sama raha eest rekka ostnuks, siis see toonuks mulle sisse 24/7 läbi kogu aasta.
Arutasime Toomasega viljalõikuse ajal, kui ta oli mul abiks, et kumb on Eesti riigile aktiivse maaelu seisukohalt kasulik – kas 1000 hektariga suurtalunikud või 200 hektariga väiketootjad? Mõlemad leidsime, et pigem viimased.
Meil räägitakse ülal palju ühistegevusest. Ometi tõmmati sellele vesi peale, kui hakati majandite eeskujul suurtalusid looma. Saksamaal ühistegevus töötab. Soomes on töötlev tööstus tootjate käes, meil mitte.
Esimese vabariigi traktori- ja kombainiühistud oleksid meilgi võimalikud, kui mul oleks naabriks 200 hektari talusid. 1000 hektari suurtalud sääraseid ühistuid ei vaja. Neil on see tehnikavajadus täpselt välja arvutatud. Samas, teenust saab muidugi osta.
Maaelu paradoksid
Andrus Kompus: Mina olen selle poolt, et mingeid põllumajanduse toetusi poleks vaja. Inimesed muutuvad mugavaks. Aga siis peab see nii olema terves Euroopas. Vaata sakslasi, soomlasi, lätlasi ja leedulasi. Nemad saavad lisaks Euroopa Liidu rahadele põllumeestele veel lisa oma riigilt. Mis vabaturumajandusest me siis räägime? Eesti põllumees on pandud ebavõrdsesse seisu.
Paneme toidule õige hinna. Kui hind oleks kõrgem, ei visataks nii palju toitu minema. Saaks ka tootja õiglasema tasu.
Lembit Jakobson: Statistika põhjal läheb USA-s 50% toitu raisku.
Andrus Kompus: See näitab suhtumist mitte ainult toitu, vaid loodusesse tervikuna. Paraku on see iga inimese sisetunde küsimus.
Toomas Keldoja: Suundumused on, et hakkame kohalikku toitu ja tarbimist väärtustama. Liikumine „Otse tootjalt tarbijale“ (OTT) on käivitunud. Teoreetiliselt peaks olema niimoodi toodang odavam, aga ei ole. Ostame sisse teiste riikide poolt doteeritut ja toodetut, sest see on odavam. Mis siis veel rääkida mahedalt toodetud toidust, mis on veelgi kallim.
Andrus Kompus: Mul tekkis praegu selline mõte. Me ajame meeletut saagikust taga. Paneme selleks sinna tohutul hulgal keemiat ja väetisi. Saagikus on tõusnud kahelt tonnilt hektari kohta ca nelja tonnini.
Samal ajal on turg täis, vilja pole kusagile panna. Tõstame parem kokkuostuhinda, toodame vilja vähem, teeme seda keskkonnale säästlikumalt.
Lembit Jakobson: Kui 90-ndatel oli eesti toit keemia- ja mürgivabam kui sisse toodud, siis tänapäeva kohta enam seda öelda ei saa. Samas pole ka alternatiivi sellele.
Andrus Kompus: Ega me täna ei tea, millise riigi jahust on meil tehtud leib ja sai. Pigem ei ole see Eestist pärit. Selge on see, et kui ma põldu mürgitan, siis need jäägid jäävad keskkonda. Ja mitte ühekskaheks, vaid ikka paljudeks aastateks. See, mis juhtuma hakkab meie laste ja lastelaste juures, seda pole üldse uuritud ega tahetagi teha.
Muld tõmbab stressi välja
Andrus Kompus: Eesti on õnnelikus olukorras, sest meil on alles nii palju metsa, põlde, soid, rabasid. Meil ei domineeri maastikena asfaldiga kaetud maa, kivist ja betoonist džunglid.
Kui Londonist väljasõit loodusesse kestab tunde, siis meil on see minutite küsimus.
Samas on põllumajanduses töötavate inimeste arv pidevalt vähenenud. Viimase kümne aasta jooksul on see langenud 35 300-lt 26 500-ni.
Lembit Jakobson: Maal võib tänapäeval elada ka nii, et oled ööklubis postitantsija või diskor. Tegeled millegi vahendamise ja müümisega. Elad küll maal, kuid tegelikku kokkupuudet temaga pole. Sulle võib aknast paista päike, kohada ümber männimets, aga looduse suur ringkäik oma aastaaegade vaheldumise ning toimimisega jääb tegelikult võõraks. Muru niitmine suvel ja vorsti ning liha grillimine nädalalõppudel on pea ainsad tegevused, millega maal kokku puutud.
Andrus Kompus: Absoluutselt õige. Paljudele ongi maja maal vaid magamiskohaks. Ega me urbaniseerumise vastu ei saa. See on paratamatu, aga teisest küljest me ei tee ka eriti midagi, et maaelu säiliks. Me oleme nagu saareke meres. Läheme Soome, Rootsi, Norrasse – seal maaelu töötab.
See näitab meie riigi tasakaalustamatust, mis Eestis on täna juba kriitilise piiri saavutanud. Ka meie külas, kui palju enam neid inimesi on, kes käe mullaseks teevad. Nende inimeste arv aina väheneb ja see viib ühiskonna tasakaalust välja.
Kel taguots taeva poole, sel on stressi vähem. Muld tõmbab selle välja.
Lembit Jakobson: Teie lastest ei jää vist ka keegi talu pidama?
Toomas Keldoja ja Andrus Kompus koos: Ei või iial teada. [Toimetajal
t: Lembit Jakobson on jätnud artikli käsikirjas täpsustamata, kumma taluniku suust kõlas lause: „Praegu ma näen küll, kuidas sõjavägi on poissi nelja kuu jooksul ikka väga muutnud.“, kuid talle teadaolevalt olid vestluse toimumise ajal kaitseväeteenistuses mõlema mehe pojad.]
Lembit Jakobson: Seda talupoeglikku tarkust ühiskonnas napib aina rohkem. Pole seda ratsionaalset mõtlemist ning valmidust, oskust oma eluga, mis varem oli, hakkama saada.
Exceli tabel
Andrus Kompus: Excelist piisab mulle täilikult, et oma arvepidamisel silm peal hoida. Tänagi tegin arvutis paar tundi tööd.
Mul on maad Exceli tabelis kirjas. Sealt on näha, mis aastal missugune vili kasvab. Selle põhjal teen külvikorrad, panen paika külvikorra. Arvutan välja planeeritava saagikuse, kui palju väetist pean maale tagasi andma. Ostma sertifitseeritud seemet, et toetust saada. Arvutan kütusekulu.
Kõige aluseks on muidugi mullaproovid. Saan need lähiajal kätte.
Paar nädalat veel ja siis pean juba väetisekogused ära tellima. Väetise hinda ma tean, aga vilja hinda mitte. See sõltub maailmaturu hinnast. See kõigub iga päev.
Kui mõned aastad tagasi oli vilja hind 230 eurot tonn, siis nüüd on see 100 eurot vähem. Vanasti saadeti pakkumised iga päev SMS-ga, nüüd meilile. See on ebamugav. Kui ma olen päev otsa põllul kombaini roolis, siis ma ei loe ju meile.
Nüüd on jälle minu risk: kui ma liiga vara hinna „lukku“ panen, olen kaotaja. Kui liiga hilja, siis samuti. Tänavu juhtuski niimoodi. Tuleval aastal püüan olla targem.
Toomas Keldoja: See on nagu õnne asi. Hinnad muutuvad kogu aeg. Jaanuari algul oli eridiisel 51 senti. Siis ära tuua ei saanud, väga külm oli. Eile aga maksis seesama kütus 44 senti liiter.
Mul on asi lihtsam, sest enamus maid on mul heina- ja karjamaad. Klassikalisi külvikordi pole, aga oma maheviljaga pean siiski arvestama, et kuhu külvata ristikut, kuhu jälle vilja.
Lõhmuse talu peremees
Toomas Keldoja:
Minu kodutalu on saanud oma nime Kodijärve mõisa läheduses kasvavatest vanadest põlistest lõhmustest. 2010. aasta augustikuu torm sai neist, kolmemeetrise ümbermõõduga puudest, jagu.
Talu sai Vabadussõjas osalemise eest minu vanaisa Eduard Klein (alates 1937. aastast Keldoja).
Eluasemeks sai alguses endine Kodijärve mõisa moonakate maja. Peagi ehitati juurde maakivivundamendiga savilaut, küün, võlviga maakividest kelder.
Järve äärest veetud moonakate saunast sai viljaait. Maad oli 24 ha, see oli nn kahehobuse talu. Need olid head maad. Isa ikka rääkis, et vili ei mahtunud aita ära.
1937. a. saadi juurde veel osa vanaisa isa Söödi talust, mis jagati nelja poja vahel. Selle maatüki nimeks sai Kalda, kuna asus Suur-Kodijärve kaldal. Enne Teist maailmasõda oli olnud kavatsus osta traktor.
Minu vanaisal oli kolm venda ja mul on õnnestunud oma vanavanaisa perekonna liini edasi kanda.
Minu vanavanaisa nimi oli Karl Klein ja tema olevat ostnud endale Söödi talu Vene-Jaapani sõjas teenitud raha eest. Ei tea, kas see ikka tõsi on. Mina ostsin 2002. aastal 12 hektari suuruse lahusmaatüki vaba riigimaa erastamise kaudu juurde.
Kokku on mul praegu 45 hektarit oma maad, juurde rendin umbes 30 hektarit. Metsa on 8 ha. Aeg-ajalt seda lõikan ning istutan ka uusi puid juurde.
Olen loonud endale ise töökoha. Selle tulukus ei ole kindlasti nii suur, kui linnas tööl käies, kuid see annab vabaduse, mida mujalt naljalt ei leia. Ja lootus paremusele on ikka veel olemas.
Talunik Andrus Kompus: „Talv on ikka väga rahulik aeg, isegi liigagi rahulik. Elus peab ikka tasakaal olema. Ega sa terve aasta nii jõua nagu kevadel ja suvel ning sügisel.“
Kalda talu peremees
Andrus Kompus:
Tegemist on asundustaluga, mille minu vanaisa Johan Valdson sai Eesti riigilt Vabadussõjas osalemise eest. Kodijärve mõisa maad jagati võrdseteks, umbes 14-hektarilisteks tükkideks, ning mehed tõmbasid liisku, kes millise tüki endale saab.
Nimi Kalda talu tuleneb hoonete asukohast Pangodi järve kaldal. Siis ei olnud veel ehituskeelu tsooni ning iga mees sai ehitada, kuhu soovis. Esmalt ehitati saun, kus ka elati, seejärel laut ning elumaja kõige viimases järjekorras. Palgid saadi vanaisa isatalust Laanel, savi ja kivid tulid oma põldudelt.
Tegemist oli nn kahehobuse taluga, kus kasvatati vilja ja peeti väikest lüpsikarja. Kõik muud koduloomad ja linnud olid mõistagi lisaks. Päevad olid pikad, vara üles ja hilja voodi. Füüsiliselt oli töö mõistagi palju kurnavam kui praegu.
Peale kollektiviseerimist jätkasid ema ja isa põhitöö kõrvalt väikest loomapidamist – üks lehm ja paar mullikat. Nii oli see kusagil seitsmekümnendate keskpaigani. Põldude servadesse jäid väikesed heinamaaribad, kus tehti heina. Laste töö oli põhiliselt heina riisumine ja kokkusõtkumine lakas.
Lakas magamine kuulus siis kohustuslike tegevuste hulka ning siiani on meeles mõnus värske heina lõhn.
Isale meeldis meeletult heina niita: ta läks varahommikul, käis korra lõunal ja edasi töötas õhtuni välja. Niitmine toimus ikka käsivikatiga ja see oli tal superterav. Mina pole suutnud vikatit nii teravaks pinnida, kui tema seda tegi. Kuna endal hobust polnud, tuli seda heinateoks ja kartuli muldamiseks laenata. Laste tegevuste hulka kuulusid lõbusad sõidud nii vankris kui ka heinakoorma otsas.
Mulle meenuvad isa mõnusad jutuvestmised, kui keset sumedat suveööd sai hobust viimast tulles koju jalutatud. Taustaks olid rukkirääkude laul ja kõik muud ööhääled.
Praegu on talu orienteeritud teravilja kasvatamisele. Enamus maid on renditud.
Toomas Keldoja: Eks seda karjatamist peab ka planeerima, et saaks terve suve lammastele rohelist sööta. Kehakaal kaob „liikuvat koplisüsteemi“ käigus hoides. Joosta tuleb omajagu.
Elu talvel
Toomas Keldoja: Talv on loodusele puhkamise ning taastumise aeg. Ka põllumees ei torma nagu mõnel muul ajal. Koos valguse kevadega algab aga temas rahutus hinges. Põld kutsub.
Andrus Kompus: Mul ei lähegi see rahutus üle. Ta on praegu natuke maas, aga juba nokitsen arvutis paar tundi iga päev. Teen eelarvet. Vast kuu aega pärast koristuse lõppu ei mõtle põllutöödele ning oma tegemistele, aga ka siis on igasuguseid järellainetusi.
Toomas Keldoja: Elu tuleks üldse nii sättida, et tormamist poleks.
Andrus Kompus: Kui hooaeg käes, siis ikka kuuest üles ning alles öösel kell 12 voodisse. Arvesta ise, kui palju aega siis magamiseks jääb. Talv on ikka väga rahulik, isegi liiga rahulik. Elus peab ikka tasakaal olema. Ega sa terve aasta nii jõua nagu kevadel ja suvel ning sügisel. Mul pole loomi ka.
Toomas Keldoja: Eks see ole nii miinus kui pluss. Kui sa kellegi eest hoolitsed, on vaim kogu aeg virge. Tänagi andsin enne siia tulekut lammastele heina ja kaera ette.
Andrus Kompus: Mul esimest aastat taliraps külvatud.
Praegugi mõtlen selle üle, kuidas taliraps talvitub. Kas jäi ellu või mitte? Maa külmus enne ära, kui lumi tuli. Investeering on tehtud, aga ei tea, kas pean kevadel uuesti külvama või mitte.
Toomas Keldoja: Kitsed söövad ja mootorsaanid sõidavad.
Andrus Kompus: Ah sõidavad? Kurat! Just täna lugesin Postimehest, et ilma maaomaniku nõusolekuta ei tohi sõita. Kui sõidab seal, kus talivili pole külvatud, pole mul midagi selle vastu.
Pean minema homme rääkima. Lumi ei ole nii paks. Eriti raps on tundlik.
Maaomanikku peaks ikka austama. Tal pole õigust sõita, kui pole kooskõlastatud.
Toomas Keldoja: Tänapäeva inimene ei tea ega taha ka sell
est aru saada. Mul sõitsid üle maasikapõllu, lõhkusid kile ära.
Traktori ja kombaini roolis
Toomas Keldoja: Traktori ja kombaini roolis olles on kokkupuude loodusega hoopis teistsugusem, kui põllul või oma õues käies. Hakkad aduma, et põld ning muld pole mitte tootmisvahend, vaid elusorganism.
Põld on põllumehele sõbra eest. Tekib austus, sest need maad, mida sa künnad, on olnud sadu aastaid kasutusel, on toitnud inimest.
Andrus Kompus: Muld on ikka väga elus asi. Möödunud aastal kündsin Kammeri taga üles maatüki, mis oli üle 20 aasta olnud söödis. Kõrgel mäe peal, vesi lainetas. See oli surnud maa. Ma ei näinud mitte ühtegi vihmaussi. Ühtki lindu ei tulnud traktori järel.
Muld vajab samamoodi hingamiseks hapnikku nagu meie. Maad on tarvis selleks künda, kobestada. Ainsad, kes seal seda tegid, olid metssead.
Lembit Jakobson: Kas öösel on kündmine teistmoodi? Need põllud, mida sa künnad, neil on ju esivanemad sadu aastaid pasteldes adra ja äkke järel hobuse kannul kevadel, suvel, sügisel käinud.
Andrus Kompus: Ei ütleks. Pigem pimedas tehtud töö on sundkäik, päeval pole olnud aega. Põldu pead sa tegema õigel ajal. Iga kaotatud päev annab miinust. Eriti sügisel, kui läheb vara pimedaks. Tänapäeva traktoril on nii head tuled, et sa näed väga hästi, aga mulle endale meeldib teha tööd siiski päeval. Öine töötamine on hädakäik.
Toomas Keldoja: Ta on hädakäik küll, aga ta on siiski veidi müstiline. Mina ka möödunud sügisel kündsin veel novembris, natuke vihma sadas. Hämaras oli teistmoodi tunne küll sees.
Lembit Jakobson: Kas kokkupuude looduse ning maaga on põllul teistsugune?
Andrus Kompus: Mul on alati olnud kahju, kui kiivitajatel liiga vara pojad kooruvad. Ma ei jõua põllule enne seda. Kui traktoril istudes nende pesa märkan, ema tiirutab seal edasitagasi, siis jätan selle koha alati alles.
Aga teinekord ei näe, sest pesa on nii mulla värvi maskeeritud.
Andrus Kompus: Sellest aastast on PRIA-l mõistlik otsus: enam igal aastal niitma ei pea, aga toetust saad. Üks aasta jääb lindudele nagu rahu aastaks. Mul on mõned põllud, mida ma järgmisel aastal siis ei niida.
Õhtul, kui traktoril tuled peal on, siis näed, et vilguvad rebase silmad. Neid on viimastel aastatel hästi palju, ka kullilisi, viusid. Hiiri on vist rohkem. Põtru, kitsi – neid näeb tihti. Traktori alla nad ei jää, nad on kiired.
Kõige eksootilisem loom, keda ma näinud olen, oli hunt.
Parasjagu hämar, vist kultiveerisin. Ja siis vaatan: ohoo, koer! Sõidan lähemale. Ei! See siiski koer pole. Koer vaatab ühe korra ning jookseb siis minema. Tükk aega vaatasime tõtt enne, kui hunt rahulikult metsa poole sörkis.
Kevadel on kihvt, et sa näed, kuidas loodus tärkab. Iga päevaga midagi muutub.
Mul on fotoaparaat kabiinis, aeg-ajalt teen pilte ka. Eriti ilusad vaated on mägede peal.
Toomas Keldoja: Mul on üks kivivare, kust ma heina suvel ei niida. Nii said rukkiräägu pojad vikati eest minema, aga kured pistsid nad ikka nahka.
Andrus Kompus: Kurg on ikka täielik õgard. Paneb kõik kinni. Nägin ühel päeval niites, kuidas kurg neelas nirki. Ühel põllul oli kurgi hästi palju. Loendasin üle 30. Hakkasid ühe hiire peale omavahel kaklema. See, kes leidis, jäi ilma. Tugevama õigus.
Lembit Jakobson: Mis on sulle kevade esimeseks tunnuseks?
Andrus Kompus: Esimene kevade märk? See on õhk. Isegi, kui lumi on maas. Aga tuled välja, tunned, ongi sulalume lõhn. See on mingi kuues või seitsmes meel, mis sulle nüüd ütleb, et varsti on põllule minek.
Praegu on ka sula väljas, aga seda lõhna pole.
Lambad ja poliitika
Toomas Keldoja: Tegelikult peaks lammastele ette andma üks kord päevas, aga mul on hea süda. Teen seda kaks korda. 80 lammast on praegu põhikarjas. Tallesid tuleb kogu aeg juurde.
Kõik hooned on ära kasutatud. Tuisuga on mõned lambad paratamatult lumised. Mõni poegib -15 kraadiga ning tall jääb ellu ka. Vahel tuleb mõnda pliidi ette sooja tuua.
Kui nad sünnivad, on nad nii armsad ja nunnud. Kuna lapsed on meil juba suured, siis on talled hea sülle võtta.
Jäära karja panemine peab olema väga täpselt kalkuleeritud. Kui paned liiga vara, siis sünnivad talled külmal ajal. Kui hilja, ei saa talled müügiajaks vajalikku kaalu. Kulud suured, raha pole, häda käes.
Siis tuleb arvestada veel moslemite ramadaniga. See on neile väga oluline. Juulikuus viivad kokkuostjad talled oma lautadesse nuumale ning septembris süüakse ära.
Muide, Hollandis ja Belgias on põllumaa nii kallis, et lammast rohumaal karjatada ei ole majanduslikult mõttekas.
Lembit Jakobson: Saksamaale on üle miljoni moslemi sisse rännanud. Lambalihal peaks nüüd turgu olema.
Toomas Keldoja: Minu lambad lähevad elusloomadena Hollandisse, Saksamaale, Belgiasse. Savernas on üks kogumiskeskus. Lambaselts õiendas sellega. Mingisugune ühistegevus toimis mõni aasta tagasi. Selline müük on mugav, suur loomaveoauto tuleb täpselt kokkulepitud ajaks minutipealt kohale. Lambad aetakse peale ja ongi kõik. Kogumiskeskuses loomad kaalutakse, need andmed saadetakse mulle, mina teen arve ja raha kantakse kohe üle. Ühistegevust ongi rohkem vaja. Selles suhtes puhuvad praegu lambakasvatajate seas uued tuuled.
Liha ülepakkumine on terves Euroopas. Tahetakse ikka väga kvaliteetset liha, lambad peavad olema nagu põrsad. Liha peab olema taine, teatud kindlat tõugu. Hollandi Texel, paksu tagumikuga, hästi lihaseline. Eesti mustapealine lammas kaalub kolme-nelja kuuselt 35 kilo, aga too 50 kg – saab paremat liha.
Nende Hollandi lammaste häda on aga see, et poegimine on raskem, tallede suremus on kõrgem. Eesti omad uted annavad kaks-kolm talle, aga nende hind on odavam. Samas Texelil on vähem tallesid, aga ostjaid on rohkem ja tootjale hind soodsam.
Eelmisel aastal jäärad võeti, aga uttesid ei tahetud. Moslemid ei taha ute liha, temal peab olema jäära nn halalliha, mis tähendab, et tappes peab lamba nina olema õiges ilmakaares, õiged sõnad tuleb peale lugeda.
Venemaale kehtestatud sanktsioonid mõjutavad ka otseselt lambakasvatajaid. Lihaturg on täis ja ei ole suuri loomaveoautosid, mis varem Venemaalt tühjalt tagasi sõites võtsid Eestist loomad peale ja viisid Euroopa rikkamatesse riikidesse. Kõik on omavahel seotud.
Märjal oli lihafoorum. Seal räägiti küll ainult sealihast. Varsti on meil rohkem importsealiha. Hispaaniast, Poolast.
Andrus Kompus: No pagan võtaks! Mul läheb selle jutu peale kohe hari punaseks.
„Oma riigi söögilaua peaksime me ikka ise suutma ära katta.“
Andrus Kompus: No pagan võtaks! Mul läheb selle jutu peale kohe hari punaseks. Kus on see loogika: likvideerime oma sealihatootmise ära ja toome sisse. Mis kuradi katk? Suur- ja väiketootjaid koheldakse ebavõrdselt. Suurtootjate puhul rakendatakse väiksemat piiranguala võrreldes väiketootjatega.
Kas ei ole siin jälle tegu suurtootajate monopoliga? Anname turu teatud sõprade kätte?
See on kummaline. Eesti riik lõpetab tootmise ja toob väljast sisse. Nii on odavam. Oma riigi söögilaua peaksime me ikka ise suutma ära katta.
Toomas Keldoja: Ideaalis on nii, et müüme välja IT-teenust, kõik muu aga ostame sisse.
Andrus Kompus: See IT-teenus on ka nüüd, nagu on. Keegi enam ei räägi viimasel ajal sellest, see on üles haibitud.
Toomas Keldoja: See algas ammu. Meil vahepeal pikka aega alahinnati ka näiteks kutseharidust.
Andrus Kompus: Milleks me toodame kõrgharidusega töötuid? Kui Ansip oli veel Tartu lin
napea, vaidlesin temaga selle üle Ta ütles: „Mingu kõik kõrgkooli, lõpetagu see ära. Pärast olgu või taksojuht.“
No milleks? Kas meie riik on nii rikas???
Olen aeg-ajalt Internetist vaadanud ajaviiteks töökuulutusi. Õmblejad teenivad reaalselt 500 eurot kuus. Maksa palka, siis on ka tööjõud olemas. Nad ei maksa. Põlevkivitööstus pani Kiviõlis uksed kinni. Uued töökohad on aga 400-500 eurosed. Need inimesed ei lähe sellele tööle.
Toomas Keldoja: Miks ei maksa?
Andrus Kompus: Kasumimarginaal on liiga kõrge. See on põhiline.
Põllumeeste hääl ei kosta ühiskonnas
Andrus Kompus: Kõik räägivad, et Eestis on kõige madalamad piima kokkuostu hinnad, aga keegi ei räägi tegelikest põhjustest. Vene turg langes ka teistelt riikidelt ära. Pigem on põhjus töötleva tööstuse monopolis. Tootja saab 21-22 senti liitri eest. Kaupmees saab 19 senti selle eest, et ta tõstab piimapakid riiulisse. See ei ole ju normaalne.
Samuti pole loogiline, et rohumaade niitja saab sama suure toetuse kui viljakasvataja, Niitja käib suve jooksul vaid ühe korra niidukiga üle heinamaa. Vilja kasvatamisel tuleb seda teha ikka kuus-seitse korda. Kulud on hoopis teised, aga toetus sama. Enam absurdsemat asja ei saa välja mõelda.
Lembit Jakobson: Põllumeeste hääl ei kosta ühiskonnas.
Andrus Kompus: Ega saagi kosta, kuna meil on ülekaalus suurtootjad ja neid on vähe.
Samas on põllumajandus strateegilise tähtsusega. Piisab, kui Läänemerele tuleb paar korralikku sõjalaeva, mõned lennukid tõusevad õhku. Ja ongi kogu lugu. Mitte ükski tonn vilja ei tule ega lähe enam. Peale relvade on Eesti riik vaja ära toita, kui jamaks läheb. See tagala, mis Teise maailmasõja ajal talude näol oli, seda enam ei ole.
Toomas Keldoja: Siis jäävadki ellu need, kes oskavad vikatiga niita ja kirvega puid raiuda, kartuleid käsitsi maha panna ning üles võtta, võililledest midagi söödavat teha.
Ühel tänavusel jaanuariõhtul vestles Andrus Kompuse ja Toomas Keldojaga
Lembit Jakobson
Põllumehe päevik
25. septembri ennelõunal
Saame Andrusega pooljuhuslikult kokku tema talu õues. Hoovis on asfaldil koormakatete all vihma eest varjus öösel võetud nisu.
Kõdunema hakanud vahtralehtede ja värske vilja lõhn. Naerusuine Andrus on magamata näo ja habemesse kasvanud lõuaga.
„Ma pole kunagi saanud kella kaheni öösel vilja võtta, sest kastet ei tulnud ega tulnud,“ rõõmustab Andrus.
„Viietonnine kuivati ei suuda ära kuivatada nii palju vilja, kui on tarvis,“ jätkab ta. „Uut osta ei jaksa – 50 000 eurot, kombaini ja traktori liising on kaelas.
Rekkamees pidi tulema täna viljale järele, aga nende puhul on tavaline, et kui olen põllul, siis helistavad. Nisu viiakse kuivatisse. Viljandis ja Elvas teevad seda teenust. Ma olengi selle peale rõhunud, ise ei jõua. Otra kuivatavad Viljandis, nisu Elvas.“
„Ei ole siin midagi! Tarvis on uuesti põllule minna. Põld ei oota,“ lausub Andrus peagi. „Ei! Enam ma ei künna. Kobestan. On lihtsam. Mahetootjad peavad kündma, et umbrohi ära hävineks. Mul kasvas rapsist odravaris läbi, pidin siis pritsiga sügisel lisatööd tegema.“
6. oktoobri ennelõunal
Kui ma 6. oktoobri ennelõunat jälle Andruse juurde satun, täidab ta parajasti tonniseid kotte kuivati punkrist ubadega. „Need jäävad nüüd kevadeni kottidesse. Kontrollisin, 15% oli niiskus. Ja kevadel otse külvikusse.“
Vaatan neid üksteise kõrvale kuivati seina taha paigutatud mehekõrguseid põldoakotte.
„Ei! Talveks neid õue jätta ei saa,“ selgitab Andrus. „Ikka kuuri alla, kui nisu on ära viidud. Kotid ei ole veekindlad.“
Endiselt on Andrusel lõug habemes ja kiirus taga.
„Nisu sain õnneks ära võtta. Vahepeal läks küll ilmade poolest jamaks kätte,“ jätkab Kalda talu peremees. „Hoia seda porilauda kinni, kolisema on hakanud.“
Andrus keerab silmusvõtmega liikuma hakanud mutrile mõned keerud peale ja logistab korraks porilauda traktori kummi kohal. „Üks hektar rapsi on veel siin jäänud ja siis Haage rapsipõld 20 kilomeetri kaugusel,“ mainib Andrus ja hüppab seejärel traktori porilauale.
7. oktoobri keskpäeval
Ma näen Andruse talu õuelt suurt rekkat välja tulemas. “Oleks selle tonni-kaks nisu veel peale saanud, jäänuks kuur rapsi jaoks tühjaks,“ arutleb talunik. „Juht ei julgenud võtta. Ülekaalulisus. Täna on politsei igal pool väljas.“ Andrus läheb diislikütust kuivati paaki valama.
Toomas on tulnud oma uue traktoriga Andrusele appi. „Näis, kas liisingut suudan tasuda,“ arutleb ta. „Pank laenu andes ilmselt ikka uskus ja mina usun veel rohkem. Seda enam, et sai ära kasutatud erandlikult väiketootjale mõeldud arendusmeetme raha.“
Kui Andrus on tagasi jõudnud, pöördub Toomas uuesti minu poole: „Sa rääkisid kunagi, et sulane pidi mõisa ajal tegema 14-tunniseid tööpäevi.“
„Mul algab tööpäev hommikul kell kaheksa ja enne kümmet õhtul tuppa ei saa,“ naerab Andrus selle jutu peale. Mõisaaeg on tagasi – nõnda leiame kõik ühiselt.
Siis läheb Andrus kombaini juurde ja selgitab: „Mul veel suur tükk nisu Kammeris võtta!“ Ta kaob juhikabiini.
Ilm on küll karge, kuid päikesepaisteline. Öösel maa valgeks teinud hall on kadunud. „Laseb nisu ära võtta,“ mõtlen ma koduteel.
12. oktoobril
Ventilaator kuivatis undab. “Raps tahab veel 8% niiskuseni kuivatamist, siis läheb ta talveks kuuri alla,“ selgitab peremees Andrus. „No nüüd on kõik vili lõpuks võetud. Keeruline aasta oli. Jäin kevadel viimaste põldude külvamisega hiljaks. Nüüd tahan sügisel kõik tööd nii ära teha, et lähen kevadel kohe külvikuga põllule. Talinisu jäigi külvamata. Nüüd on juba hilja. Esimest korda proovin talirapsiga. Saagikus peaks suurem tulema.“
Andrus on oma kodutalu õues rõõmus: „Nüüd on juba hoopis kergem. Laseb hingata.“
Andruse juurest ära tulles adun ma, et küla lõikuspidu, mis alles ees, saab nüüd nii talle kui mulle hoopis teise tähenduse.
Maa saab minna puhkama emaks olemisest, et kevadel uuesti selleks saada.
Lembit Jakobson
Sõna “ramadan” tuleb araabiakeelsest tüvest rmd, mis väljendab tugevat kuumust või kuivust. Osa õpetlasi pakub, et kuu sellise nimetuse taga on islamieelsel ajal araabia beduiinide hulgas kasutatud päikesekalender, mille järgi ramadanikuu oli suve kõige kuumemal ajal.
Kui võeti kasutusele kuukalender, hakkas ramadan aastas ringi liikuma, kaotades oma klimaatilise kuumuse tähenduse, kuid nüüd võib see väljendada tulitavat ning intensiivset nälga ja janu, kuna paastumine põletab ära eelnevad patud.
Ramadan on islami kalendri järgi üheksas kuu. See kestab 29 või 30 päeva. Igal aastal nihkub meie kalendriga võrreldes ramadan umbes 11 päeva võrra ettepoole.
Ramadan teeb erandi lastele, vanuritele, haigetele ja rasedatele. Viimased peavad paastupäevad järele tegema.
Sel aastal kestab ramadan 6. juunist 5. juulini.
Halal on islamireeglite järgi tapetud looma liha.
