Jõgeva- ja Tartumaa ehk loodava geopargi ala kätkeb endas väga unikaalset ja atraktiivset looduse- ja kultuurilugu.
Me elame väikesel maalapil, mis sest, et me ise arvame, et see on ilmatu suur.
Me teeme erilisi asju, mis sest, et me ise arvame, et nad on täiesti tavalised.
Me räägime erilist keelt, mille kõla ja rääkimise viis võib küll muutuda juba 10 kilomeetri raadiuses, aga me saame üksteisest aru.
Me oleme vaatleja rahvas ja pakume seda võimalust teistelegi – olgu selleks meie loodus või ka kõrgteaduslikult tasemel tähistaeva uurimine.
Meil elavad targad inimesed, mis sest, et me ise peame neid vahel veidrikeks.
Neid ja veel palju teisigi omapärasid ühendab piirkond, kus me elame – kahe järve vahel keskelt läbi jooksmas jõgi, mille nimi pärineb meie elu kõige tähtsamalt persoonilt – emalt. See on maastik, kus saab nautida madalike liigirikkust, voorte hingematvat vaadet, lavamaa ürgseid metsi, kõrgustiku kuppelmaastikku ning lavatasandiku avarusi.
Seda maastikku läbib lubja- ja liivakivi piir ning kõik see mitmekesisus paistab välja ka inimtegevuses, mis peegeldub meie ehituskultuuris. Meie geoloogiline asukoht on Eestimaa kõige mitmekesisem ja vaheldusrikkaim. Meie piirkonnas on nii avastamata aardeid, et lausa meie geoloogidki ei julge neist veel kõva häälega rääkida.
Meie puutumatud paigad ja veeteed oma ürgsuses on suurepärased elukeskkonnad neile linnu- ja loomaliikidele, keda Euroopas enam ei leidu. Kuid tähtsaimat loodusvara, mida mujal maailmas aina vähemaks jääb, saab nautida meie kandis – vaikust, kui kõrgetasemelist muusikavormi oma külluslikes variatsioonides.
Olemuselt umbusklikud, oleme siiski külalislahked ja hädasolijale appi minemas. Oleme aidanud tagakiusatuil siinsamas järve läheduses oma kasinat elu elada, püüda kala ja hoida oma kogukonna tavasid ning veendumusi. Me armastame süüa ennekõike liha ja toidu valmistamise viisid pärinevad juba meie vanaema aegadest. Meie inimeste visadus ja aegade jooksul vereliini pidi edasi antud põllumehe vaim maalib kauneima pildi sügisestel sõitudel, ühest kõrgendikult teisele, voogavate viljaväljade või koristatud heina ja põhupallide kaunite dekoratsioonide taustal.
Me oleme väike rahvas, kes pole väga harjunud rändama, meie soov omada midagi päris oma, on suutnud säilitada esivanemate tavasid ja kombeid. Meid pole kerge rääkima saada, kuid me jutustame lugusid. Me oleme oma olemusest, loodusest ja pinnavormide tekkest loonud legende, et seda kaunist, karget ja üldse mitte lihtsat paika omal viisil lahti seletada.
Soovime kuulda, kuidas täpselt Sinu kandis, olgu selleks Põltsamaa või Meeksi, Siniküla või Pangodi, Ulila või Kokora, Aidu või Sudaste, Omedu või Lääniste, toimetatakse, millised on tavad ja kombed, missugused inimesed teil elavad, kes nad on, milline on loodus.
Palun kirjuta oma lugu
(kuni 200 tähemärki) kas
- *tavakirjas (saada aadressil: Haava tn 6, Kõrveküla, Tartu vald, Tartumaa 60512, Kaidi Randpõld, „Geopargi lugu“),
- *e-kirjana kaidi.randpold@tartuvv.ee
- *või sellel lingil http://jaaaeg.ee/geopark/et/geopargi-lugu/.
Lisa kindlasti oma nimi ja kontaktandmed ning omavalitsus, kust lugu pärineb.
Kõikide loo kirjutajate vahel loosime välja viiele inimesele pääsmed Eesti Rahva Muuseumi uue hoone külastamiseks 14. oktoobril 2016. aastal. Igaüks võitjatest saab kaasa võtta kuni viis kaaslast. Lisaks läheb loosi viis Jääaja keskuse perepiletit.
Lugusid ootame kuni 31. märtsini 2016.a.
Head lugude otsimist ja kirjutamist soovides,
Astrid Hallik ja geopargi projektijuht Kaidi Randpõld
