Kui ma ühel viredal mahlakuu päeval koolimajja jõudsin, oli laste kohtumine Tartus eesti ajalugu õppiva soome üliõpilase Wiivi Jouttijärviga juba alanud.
Wiivi on Kambja sõprusvalla Toivakka (nüüdseks juba pensionil) kirikuõpetaja tütar.
Kui üksteisega oli tutvutud, loeti Wiivi abiga soome keeles täna koolis olevate laste arv: “Ykski, kaksi, kolme, nelja, viisi, kuusi… neljätoista.”
„See oli hea leid kohtumise hakatuseks,“ arutlesid õpetajad ja Wiivi pärast vahetunnis. “Häälestumine „soome lainele“ oli lihtne ja loomulik.“
Kui klassituppa sisse astusin, käis parajasti Soomet tutvustava slaidiprogrammi esitlus. Suurel ekraanil oli näha Helsingi panoraam, linna keskel kõrguv Toomkirik. „Kas keegi teab, mis linnaga on tegemist? “ küsis Wiivi selges eesti keeles. Vaikus. Ükski käsi ei tõusnud. Tõnis ja Helen (2. kl) on küll Helsingis käinud, kuid ekraanil suur kupliga kirikutorn linna keskel ei tulnud neile meelde. „See on Helsinki Toomkirik,“ aitas Wiivi lapsed hädast välja.
Nii „rännati“ ühe slaidi juurest teise juurde ja saadi teada, et Soomes on palju rohkem järvi ja metsa kui Eestis, et seal on suured graniidist kaljud…
Kui jõuti Lapimaani, päris soomlanna: „Kes elavad Lapimaal?“ Unipiha kooli lapsed vastasid nagu ühest suust „Jõuluvana!“, kuid kavalasti muhelev küsija lisas täpsustavalt: “Aga peale jõuluvana elavad seal ka saamid ja laplased.“
Kõik lapsed tundsid slaidilt ära põhjapõdra „Nad on jõuluvana kelgu ees!“ hüüti juurde.
Viimenen pari
Kui vahetundi mindi, küsis Tõnis, kes oli käinud Wiivil bussipeatuses vastas, tuttavlikult: “Kas Sa tuled õue ka?“ Vaatasin seda pealt ja mõtlesin, kui lihtsalt käib lastel võõra inimesega sõbraks saamine. Piisab vaid õue mängima kutsumisest.
Spordiplatsil sai hoo sisse soome laste mäng, mis meil on tuntud kui „Tagumine paar välja!“ Wiivi õpetas, et soome keeles on selle mängu nimi „Viimenen pari uunista ulos!“ (tõlkes: „Viimane paar ahjust välja!“).
Mirko (3.kl) ja Jan (4.kl) ei saanud algul aru, mida nad tegema peavad. Kui teised neile ette ütlesid, pistsid nad jooksu. Püüdjaks oli Heliis.
Nii jätkub see, kuni kõik Unipiha lapsed olid saanud mängus osaleda.
Klassituppa naastes tutvustas Wiivi tähtsamaid sõnu, mida iga inimene, kes Soome tulla tahab, teada võiks. Ta kirjutas sõnad tahvlile ja küsis lastelt, mida need tähendada võiksid.
Päivää! Hei! Kiitos! Mina olen virolainen. Mina olen kotosin Pangodista! Kuinka vanha sinä olet?
Tõnis ja Helen tundsid mõned sõnad ära. Enamus neist olid aga siiski võõrad.
Programm „Europe makes school in Estonia“ toob erinevatest Euroopa riikidest pärit Eestis õppivad vahetustudengid Eesti koolidesse oma kodumaad tutvustama.
Programm kasutab ühelt poolt heas mõttes ära välistudengite potentsiaali Eesti koolilaste erinevate kultuuride alase teadlikkuse tõstmiseks ja silmaringi laiendamiseks, teiselt poolt aga annab osalevatele välistudengitele võimaluse kogeda õpetajate ja õpilastega suheldes Eesti elu selliseid kihistusi, millega nad ülikooli, ühiselamu, kultuuriasutuste ja tudengiürituste vahet kulgedes kokku ei puutu.
Programmi idee pärineb Saksamaalt, kus taoline programm juba aastaid edukalt toimib.
Eestis viib programmi läbi SA Domus Dorpatensise juures tegutsev noortegrupp EMS Estonia.
Programmi toetavad SA Archimedes ja Hasartmängumaksu Nõukogu.
Edasi leiti koos vastused sõnadele, mis olid meil ühised juba mitu tuhat aastat tagasi. Mets = metsä, seen = sieni, sademed = sade.
Raamatu ja kirja tähendusega aga jäädakse jänni. Sõnad on küll tuttavad, kuid tähendus siiski erinev. “Raamattu” tähendab soome keeles piiblit, “kirja” raamatut.
Wiivi hoiatabki, et soome keeles on palju selliseid sõnu: kaali tähendab hoopis kapsast, soppa suppi, huone tuba.
Edasi järgneb küsimuste rahe, millele Wiivil tuleb vastata. Alates tema vanusest ning lõpetades lemmikvärvi ja -supiga. „Kohukesed on need, mis mulle hirmsasti Eestis maitsevad,“ vastab ta lõpetuseks.
Kui koolipäev viimaks otsa saab ning lapsed vahetundi tormavad, kuulen, kuidas nad riidehoius valjusti läbisegi kordavad: „Kiitos! Kiitos!“ Esimene kohtumine Soomega on toimunud.
Möödunud aastal külastas Unipiha kooli Tartu Ülikoolis õpetajaks õppiv vahetusüliõpilane Mirjam Arnold Šveitsist.
Lembit Jakobson
Milles Eesti erineb Soomest?
Wiivi Jouttijärvi:
„See, et eesti lapsed maast-madalast isa süles istudes autot õpivad juhtima, ei tule Soomes kõne allagi. Sõitma õpivad nad alles autokoolis käies, mitte isa süles lapsena rooli keerates.
Usuõpetus on soome koolides kohustuslik õppeaine. Selles tunnis räägitakse kõigest usuga seonduvast, inimeseks olemisest, teiste austamisest ja eluväärtustest. Need lapsed, kelle vanemad ei soovi oma lastele seda, õpivad inimeseõpetust (eetikat).
Mulle tuli täieliku üllatusena see, et Eestis on ainult suur reede vaba päev. Soomes on teisiti: ka esimene ülestõusmispüha on riiklik püha ja tööst vaba päev.
Teil on 1. september ja kooli viimane päev väga pidulikud. On palju lilli ja koos emade-isadega süüakse ühise laua taga kooke ja torti.“
Milline oli tudengkonna meelsus laulva revolutsiooni ajastul?
Wiivi Jouttijärvi:
„Minu töö teema Tartus eesti ajalugu õppides on tudengkonna meelsuse uurimine laulva revolutsiooni ajastus.
Mind huvitab väga, kuidas inimesed nõukogude aega kogesid. Seepärast on nende lood mulle väga huvitavad. Mulle meeldib Eesti, rääkida eesti keelt, seepärast olengi Tartus.“