Peagi valmiv Kambja Konsum järgib püüdlikult kaasaja poearhitektuuri peajoont, mille iseloomulikeks tunnusteks on reeglina kastikujuline hoonekarp ja akendeta seinapinnad.
Poodide (vaate)aknad on suudetud viimastel aastakümnetel halastamatult kaduvikku suruda nagu mitmed muudki kunagised asjad või nähtused – piimapukid, telefoniputkad, telegrammide saatmine-saamine…
Ehkki nn nõukaajal kippus kaupluste lettidel valitsema kaubadefitsiit, peeti toona tähtsaks maitsekalt ja kutsuvalt kujundatud vaateaknaid. Kes on lugenud näiteks kunagist Tartu linna- ja rajoonilehte Edasi, see teab, et kaubandusjuhid korraldasid regulaarselt ülevaatusi ja auhindamisi, millega õhutati kaupluste kollektiive kujundama vaateaknaid omanäoliselt ja pilkupüüdvalt.
„Sõber, kui ehitad maja, tee sellele suured aknad – nii suured, kui üldse suudad, nii suured tee tingimata!“
Lapsepõlves lühikest aega Suure-Kambjas elanud ja õppinud luuletaja Ain Kaalep
Nii algupärasest laste- ja ilukirjandusest kui mälestusteraamatutest võib leida tundelisi kirjeldusi, kuidas üks või teine raamatutegelane või inimene on imetlenud mõnd toretsevat vaateakent, millel paistmas kaunis nukk, väärt uisupaar või midagi muud ihaldusväärset.
See ilus ajastu, kui iga kaupluse kõige mõjusamaks reklaamijaks olid tema vaateaknad ning üldine maine ostjaskonna hulgas, kaugeneb meist vääramatu jõuga.
Mida aeg edasi, seda kuluefektiivsemaid kaubanduspindu püütakse ehitada, sest konkurents on tihe ja tulu teenimine keeruline. Kui projekteerida ilmetu ja arhitektuurivaba kauplusehoone, siis seda on odavam nii ehitada kui hiljem käigus hoida.
Küllap nõnda ongi tekitatud olukord, kui ostjad kaasaegsesse kauplusesse sisenedes märkavad üht ja ainsat, kuid paraku püsivat defitsiiti – aknadefitsiiti.
Ostlejad ostlevad. Tulevad. Valivad. Maksavad. Lähevad. Nende jaoks taandub poehoone aknadefitsiit (ja sellest tulenev tehisvalgus) vaid maitsemeele teemaks.
Müüjatel on raskem – nemad peavad tehisvalguses kliente teenindades päiksena särama kogu pika töise vahetuse.
Toivo Ärtis
