Eeva ja Villu Talsi ning nende huvitav teekond muusikutena
Muusikaaasta puhul tulid Kambja põhikooli Eeva ja Villu Talsi. Nad andsid ülevaate oma senisest muusikukarjäärist ja esinesid väikse kontserdiga..
Eeva alustas juba kaheaastaselt, kuna tema peres mängiti pilli ja lauldi palju. Kui ta õde otsustas muusikakooli katsetele minna, võeti teda ka kaasa. Esimene pill, mis temal pähe tuli, oli viiul ja seda ta hakkaski õppima.
Villu alustas koolis kohustuslikuks tehtud poistekooris. Tema kooli tuli kitarriõpetaja ning Villu tahtis ka hakata kitarri mängima, kuid pillid olid tema jaoks liiga suured. Tema isa polnud nõus mitut pilli ostma, kuna see oleks olnud liiga kulukas. Villu hakkas hoopis mandoliini õppima, sest see oli väiksem.
Villu ja Eeva kohtusid esimest korda muusikalaagris, kus nad nägid ka oma tulevasi bändiliikmeid. Hiljem nad kohtusid uuesti Viljandi kultuuriakadeemias. Kui nad olid kõrgkooli lõpetanud, otsustasid nad koos bändi tegema hakata. Bändi nimeks sai Curly Strings.
Eeva ja Villu laulsid meile oma lapsepõlve- ja laagrilaule. Eeva mängis meile ka Hiiu kannelt. Viimaseks looks laulsid nad meie kooli viienda klassi kandleansambli saatel oma kuulsaimat lugu „Kauges külas”. Terve saal oli kontserdist vaimustuses.
VIII kl õpilased Triinu Tollimägi ja Robin Käsi
Peaaegu kõigil esinejatel on lavanärv
Avaliku esinemise teemal loovtöö koostanud VIII klassi õpilased Brita Saaremets ja Margit Tammeorg, kelle juhendajaks oli õpetaja Lilia Kiuru, kasutasid võimalust ja küsitlesid ka Eeva ja Villu Talsit.
Eeva ja Villu rääkisid, et peaaegu kõigil esinejatel on lavanärv. See on täiesti loomulik, sest on ebaloomulik seista suure rahva ees ja teha oma asja, kui sa oled harjutanud nelja seina vahel ja nüüd pead hommikul kell 9 terve kooli ees esinema. Sellest ülesaamine tuleb läbi kogemuse.
Villu: „Tegelikult on see peas kinni, kuid enne lavale minekut saab hirmu leevendada mediteerides või siis klassiruumis kujutleda, et saal on täis kriitikuid. Olukorda peab ette kujutama.“
Eeva rääkis, et ta käis Rootsis õppimas ergonoomikat, kuidas seista, istuda, laulda ja samal ajal ka viiulit mängida. See on teda rohkesti aidanud, aga tal on pigem sooritusehirm kui mõte „Mida kuulajad minust arvavad?“.
Villu rääkis, et mõtlemine peaks olema selline, et ei tohi ootusi seada. Tuleb vaimustada sellest, mis just tuli. Peab olema avatud ja imestada iga akordi või kõla peale. Iga päev on inimene isemoodi ja ei tohi seada ootusi, et peab saavutama selle või tolle.
See ärevus, paanika või hirm pole takistanud neid muusikaga tegelemisel. Neil on hirm iga kontserdiga vähenenud. Tohutult on aidanud see, et nad on kõik ise bändis ka õpetajad ja kogu aeg annavad tagasisidet, et kas see polnud päris hea või too. Samuti ei halvustata, vaid antakse nõu. Neil on isegi kokkulepe, et peale kontserti ei ütle keegi midagi, sest muidu see tõmbab kogu motivatsiooni maha. Niigi tuldi lavale ja anti endast parim.
Seepärast pole Eeva kunagi ka žüriis, kuna kohe, kui tullakse lavalt maha, peab andma hinnangu – isegi, kui see on negatiivne. Eriti halb on anda hinnangut noortele, kes alles õpivad oma eriala ja vajavad enesekindlust.
Eeval on enne esinemisi kindel toitumisgraafik. Villu arvates on vahest isegi nii hea, kui ei olegi aega mõelda enne lavale minekut, sest muidu mõtled üle ja lähebki sassi.