Komiteed ja aatelisus
„Tornikomitee“
Jaan Metua huumor kolmes järgus
Kambja näiteringi Püünelind esituses
Lavastaja Margus Möll
Atsmann (vanem härra, köster) –
Toomas Keldoja
Tommer (keskeas veider mees) –
Imre Vallikivi
Nootalen (keskeas pritsimees) –
Peeter Ruuge
Metner (veidi noorem mees) –
Margus Kriiva
Laimanson (aastates proua) –
Heli Jaamets
Veesasson (keskeas neiu) –
Reet Kiuru
Ploom (noor neiu) – Iry Sard
Naiskelner – Siiri Paap
Esietendus 16. jaanuaril 2015 Kambjas Haava kõrtsis.
Jaan Metua „Tornikomitee“ on väliselt lihtne ja lustakas, kuid sisult veidi irooniline külalavadele mõeldud lugu. Kirikule on vaja vana ajahambast puretud torni asemele uut. Selleks on vaja kogu kohaliku rahva pingutust ja üksmeelt.
Kambja aleviku suuruses väikelinnas tulevad selleks köstri kutsel kokku kohalike seltside esindajad.
Näidend algabki kohalikus kõrtsis tornikomitee koosolekuga, kus vaataja haaratakse otsekohe väikelinna intriigide ning rahvalikult lopsakate karakterite omavahelisse võimuvõitlusse. Nauditavaks teevad selle näitlejate meisterlik ja kaasakiskuv mäng, kus lopsakuse ja “värvide paksuse” pealt kokku ei hoita.
Oma blogis kirjutab näidendi tutvustamisel Margus Kriiva: „Meie päevil on moes igasugused komiteed ja komisjonid. Eriti siis, kui paljude osavõtul midagi ühist, ilusat ja uut tahetakse luua. Ent samuti on meie päevil palju aatevaesust ja üksmeele puudumist. Mis kasu oleks ühest komiteest, kes tahab ehitada torni, kuid kelle liikmeist üks tahab näha torni mustana, teine rohelisena, kolmas roosana, neljas tuulelipuga, viies kukega… Kas saab selline komitee ühe kirikutorni valmis? “
Läbi mitmete janditamiste ning situatsioonikoomuskite on lõpuks siiski torni ehitamiseks vajaminev rahasumma koos.
Köster on pidanud end selleks purju jooma, kohalike naisseltside esindajad omavahel tülli minema, siis uuesti ära leppima. Vaimuhaiglast ära põgenenud „filosoofiaprofessor“, kes väikelinna rahva meeli hullutas, peeti politsei poolt uuesti kinni. Ja kõige rohkem lõikas sellest kasu kohalik kõrtsikelner.
Kõike seda mängib Kambja näiteseltskond Püünelind sellise omapärase bravuurse lustakusega, et vaataja toolil naerab ja läheb temaga etenduse lõpuni rõõmsalt kaasa.
„Mul ei hakanud kordagi igav,“ ütles üks pealtvaatajaist Unipiha algkooli klassiruumis pärast etendust näitlejatele.
Sõbrapäeval Unipiha algkoolis toimunud etendus oli vist esimene näitemäng (v.a muidugi laste endi näidendid) selles koolimajas pärast sõda. Enne etendust kartsime, et klassis jääb ruumi väheseks. Kuid kõik klappis suurepäraselt: üks uks tõsteti söögitoa ja klassi vahelt ära, koolipingid viidi tagumisse klassiruumi. Ning tornikomitee võis kõrtsitoas alustada oma koosolekut…
Suur aitäh Kambja näiteseltskonnale Püünelind Pangodi rahva poolt.
Lembit ja Eha Jakobson
Karmi saatusega teatrimees Jaan Metua
Jaan Metua (27. jaanuar 1889 /vkj 15. jaanuar 1889/ Kuivajõe vallas Arandi talus – 22. oktoober 1945 Alavere) oli eesti teatrikunstnik, lavastaja ja dramaturg.
Jaan Metua sündis ehitusmeistri pojana. Ta õppis Alavere vallakoolis, Kose-Uuemõisa ministeeriumikoolis. Ta käis Tallinnas mitmesugustel kursustel, osales laulukoori ja näiteseltskonna tegevuses.
1907–1916 töötas Estonias dekoraatori, koorilaulja ja näitlejana.
Esimese maailmasõja ajal võttis ta mobiliseerituna osa sõjaväeteatri asutamisest Novgorodi kubermangus Selisinski alevis.
1924–1937 oli ta Kuressaare Eesti seltsi näitejuht-dekoraator, haridusliidu näitekunstiinstruktor.
1931. aastal katkestas raske haigus mitmekülgse teatriinimese pideva tegevuse teatris.
Gangreeni tagajärjel amputeeriti tal algul üks, seejärel teine jalg. Kuid isegi invaliidina töötas ta mõni aeg Kuressaare teatris. Liikudes ainult ratastooli abil, maalis ta dekoratsioone ja lamades voodis, kirjutas ta rea näidendeid ning artikleid.
See kõik oli täiendav lisa autori varem ilmunud näidendeile.
1937. aastal naasis Jaan Matua Alaverre, kus ta suri 22. oktoobril 1945. aastal. Jaan Metua on maetud Kose kalmistule