Batuudihüpetest kui spordialast on ilmselt vaid vähesed kuulnud. Batuut kodudes on aga paljudes peredes juba olemas. See, et see spordiala kuulub võimlemisliidu alluvusse ning selles ka eesti-, euroopa ja maailmameistrivõistlusi ning olümpiamänge peetakse, kuulsin alles Tanel Altemendiga kohtudes.
14. mail 2014. a Eesti meistri tiitlile laste-, noorte-, juuniori- ja meistriklassis pretendeeris kokku 48 individuaalvõistlejat viiest Tallinnas, Paides ja Tartus tegutsevast spordiklubist.
Meistriklassis pälvis Eesti meistritiitli Tanel Altement spordiklubist Biomechanics Group.
Millal ja kuidas toimus Sinu esimene kokkupuude batuudiga?
Hakkasin tõsisemalt selle spordialaga tegelema seitse aastat tagasi, gümnaasiumi alguses. Teisi huvilisi koolis polnud. Ülenurme koolis on esiplaanil ju korvpall. Alguses käisin oma küla naabripoisi Raidi juures hüppamas. Tema rääkis mulle, et Tartus on võimalik seda spordiala harrastada. Uurisingi internetist ja läksin trenni. Hüppama sain hakata kohe, esimesest trennist alates.
Võistlustel hakasin käima juba paari kuu pärast.
Praegu, kui juba ise treenerina töötan, on see samamaoodi. Kes tahab ja kel on julgust, saab kohe hüppama hakata.
Mida kujutab endast spordiklubi Biomechanics Group?
Klubi koduleheküljelt saab lugeda, et..
MTÜ Spordiklubi Biomechanics Group on batuudihüpete ehk trampoliinvõimlemisega tegelev spordiklubi, mis alustas tegevust aastal 1998. Klubi kuulub Eesti Võimlemisliitu.
Alates 1998. aastast on trampoliinihüppe oskuse omandanud meil üle mitmesaja lapse. Praegu on klubis 3 treenerit ja 65 trampoliinihuvilist vanuses 4 kuni 20 eluaastat.
Trampoliinvõimlemine on maailmas üsna levinud spordiala, mis on ka olümpiamängude kavas. Trampoliinvõimlemine on üks vähestest spordialadest, millega võib alustada väga noorelt: 3-4 aastaselt. See on paljuski seotud koreograafia ja sportvõimlemisega, kuid nõuab ka head vastupidavust ja jõudu. Lisaks hüppamisoskusele omandatakse ilus rüht, tugevdatakse oma tervist ja heade tulemuste korral võib parimatest saada tipptasemel trampoliinihüppajad.
Klubi tegutsemise esialgseks eesmärgiks oli tutvustada lapsi atraktiivse spordialaga. Hiljem lisandus soov osaleda rahvusvahelistel võistlustel.
Tüdrukuid on klubis enamvähem poistega võrdselt. Murdeikka jõudes kaob paljudel motivatsioon ja siis nad tavaliselt jätavad trenni pooleli. Kambja vallast ei käi spordikoolis kahjuks mitte ühtegi last.
Kuidas näeb välja treening ?
Esialgu on soojendus. See on raskem kui hüppamise osa. Hüppenöör, jooksmine, võimlemine, tirelid, erinevad akrobaatilised elemendid, harjutused selja-ja kõhulihastele , kerged venitused..Soojendus kestab tavaliselt 30 minutit. Alles pärast seda saame hakata tegelema hüpetega batuudil. Batuut erineb tunduvalt kodudes olevatest. Esiteks saab tema abil hüpata kuni 8 m kõrgusele, kodudes mitte üle 2 m. Batuut on nii võimas, et parimad võimlejad vajavad hüpete ohutuks sooritamiseks vähemalt 8 meetri kõrgust spordisaali, kuid eelistatud on 10 meetrit. Ka hinnaklass on sootuks teine: üks batuut maksab meil umbes 10 000 eurot.
Kuidas tekib batuudil hüppamise tase?
Igale lapsele on see erinev. Uutele tulijatele alustan kergemast . Alustame harjutustega, mis arendavad tasakaalu ohutult, ning õpetavad kukkuma. Näiteks: kägarhüpe, harkhüpe, harkupp hüpe ning ka kõhule ja seljale maandumine.
Näitan harjutuse uutele tulijatele ette. Seletan, kuidas peavad olema jalad-käed-keha. See võtab, olenevalt lapsest , ikka omajagu aega.
Korraga hüppab batuudil üks laps. Rühmas on kuni 15 inimest. Kõik ootavad järjekorras ja õpivad- vaatavad teiste vigadest. Korraga on laps batuudil umbes minut- ega kauem ei jõuagi intensiivselt hüpata. Kel energiat üle mängib kulli või teeb maas akrobaatikat. Mobiile pole mina lasknud trenni ajal näppida- ma ei tea kas ka teised treenerid nii teevad.
Tavaliselt ma annan juba esimese trenni lõpus julgematele võimaluse proovida ka saltot teha. Seda muidugi ise julgestades, ning pehme mati peal. Ettevaatlikemal lasen salto juurde viivaid harjutusi teha. Poisid tüdinevad muidu ära.
Räägime pisut Sinu sportlase- ning treenerikarjäärist ja võistlustest
Esimest korda eesti meistriks tulin nüüd. Eks ma proovin kunagi jälle uuesti.
Venemaale läksin võistlustele siis, kui kaks aastat olin juba trenni teinud. Õppisin siis 11. klassis. Igal aastal lähevad meil mõned paremad maailmameistri- ja Euroopa meistrivõistlustele. Tavaliselt on see oma rahakoti peal. Mina sain tookord vallalt toetust. Aitäh, vallavalitusele, selle eest. Peterburis toimunud maailmameistrivõistlustest võtsid Euroopa riikide kõrval osa ka võistlejad USA-st, Jaapanist.
Enne Peterburi sõitu vaatasin taset internetist. Parimad meesvõimlejad sooritavad paar kolmekordset salto ja kahekordseid saltosid mitmesuguste pööretega.
Ega midagi hullu ei olnud. Tegin võistlustel rahulikult oma kombinatsiooni ära. Hea oli see, et sai teistega ennast võrrelda. Pärast seda ei ole enam nii suurtel võistustel käinud. Hakkasin treeneriks, seepärast ise korralikult trenni tegemiseks enam mahti ei jäänud.
Batuudivõistluste pealtvaatajateks on tavaliselt üksnes lapsevanemad. Väljaspoolt tulijaid on vähe. Kohtunikud näitavad oma hindeid ja pärast seda tuleb järgmine võistleja kohe peale. Kohtunikuna olen ma olnud võistlustel juba mitmeid aastaid. Iga klubi peab kohtuniku välja panema, kui oma lastega võistlema tuleb.
Näen, et jätkan treenerina. Kindlasti üritan ka treeneri järku tõsta – eks näis millal jõuab.
Lapsed ja batuudihüpped
Igasugune spordiala arendab tahteomadusi. Aitab sul arendada enda juures distsipliini. Seda, et sa suudad, tahad, viitsid elus raskustega hakkama saada. Lisaks on batuut väga hea üldfüüsilise ja õige rühi saamiseks. Arvutipõlvkonnale on seda vaja.
Maalapsi on spordiklubis vähem kui linna omasid, lähivaldadest mõned ikka on. Igal sügisel käime me linna koolides klassist klassi. Näitame põrandal ka saltosid ette ning kutsume oma klubisse. Maakoolidesse kahjuks ei jõua. Tulijaid ikka on. Aga praegu on lastel näpu vahel „vidin“, millega saab istuda nurgas ning piisavalt meelt lahutada. Seepärast vahetub ka meie kontingent kahe aasta jooksul pea 90%. Aga need, kes jäävad, on tublid. Jõuavad isegi USA-sse noorte maailmameistrivõistlustele. Treeningud toimuvad algajatel kaks ja eliitühmadel kolm korda nädalas.
Sussid, mida hüpates kasutame, kuluvad paari kuuga ära, tavalised sokid ühe treeninguga. Nii et sellega tuleb arvestada.
Kuidas garanteerid treeningutel ja võistlustel turvalisuse?
Võimlejate turvalisuse tõstmiseks, paigaldatakse batuudi otstele spetsiaalsetele platvormidele turvamatid, mille mõõtmed on 300 x 200 x 20 cm. Lisaks sellele on võistlustel neli tursket meest, kes batuudilt välja hüpanu kinni püüavad.
Turvavõrku, nagu on kodubatuutidel, ümber kaitseks pole. Alustame ettevaatlikult, et trenni tulnud laps ei hüppaks batuudist kõrvale – tuleb tasakaal ja batuuditunnetus kätte saada. Selle selgeks saamine võtab omajagu aega. Igaks juhuks on treeneril käes ka pehme matt, millega ta välja hüpanud last kinni saab püüda. Väga tihti keegi mööda ei kuku ja ei vigasta ennast. Meie trennis juhtub mõni näpuluumurd a
asta jooksul.
Puusaliiges
Maaülikoolis vee- ja maismaaökosüsteemide rakendusbiloogia eriala lõpetanud Tanel võtab osa ka Tartu ülikooli kehakultuuri teaduskonna juures tegutsevast tantsurühmast Puusaliiges. See on rühmvõimlemine, kus tantsitakse, tehakse saltosid, tõsteid-viskeid ja püramiide. GymnaFest 2013 juunioride ja seenioride arvestuses olid nad võitjad.
Lembit Jakobson
{loadposition video_4024}
Batuudihuvilisele:
Spordiklubi Biomechanics Group: http://www.trampoline.ee