Kambja laulukoor Läte käis Europeade Komitee vahendusel Ungaris, kus toimus maakondadevaheline rahvakultuuri festival. Kui koorilauluhälli lauljad olid juba koduteel, kohtusid nad Poolas ühe hotelli juures Kambja naisrahvatantsurühma tantsijatega, kes olid sõitmas Saksamaale päris Europeadile.
Eesti Europeade Komitee pakub igal aastal rahvakultuurirühmadele võimalust käia esinemas kodust kaugemal. Sedasi saab tutvustada oma riiki ja oma kollektiivi ning näha ja tutvuda teiste maade rahvakultuuriga. Rahvariiete kandmine on nendel esinemistel väga tähtis, seda kohustust tuletab meelde ka Europeade Komitee. Esinejate välimus aitab ju kujundada seda muljet, mida teised festivali külalised nende kohta loovad ja endaga kaasa võtavad. Näiteks linased riided on küll mugavad, aga pole meie rahvariided. Laulukoor Läte kandis Kambja rahvariideid uhkusega ja nägi neis välja väga ilus.
Reisi algusajana kuulutati välja esmaspäev, 8. juuli kell 24.00 või teisipäev, 9. juuli kell 00.00 – nõnda, kuidas kellelegi meeldis. Väljasõidupaigaks oli Vanemuise alumine parkla Tartus.
Kui Kambja laulukoori Läte lauljad bussi astusid, siis oli Tudulinna rahvatantsurühma Rabaroosid tantsijad juba pool bussi hõivanud.
Kui kõigil sõitjail oli pagas paigutatud ja pinginaabrid leitud, keeras buss nina Lätimaa poole.
Läti läbisime ööpimeduses ja kella viie ajal varahommikul leidsime end juba Leedu piirilt. Pärast üürikest jalgade sirutamist ja nina puuderdamist jätkus meie teekond.
Bussiakna taga oli vaatamisväärset küllaga. Siit-sealt kostus sõitjate kommentaare, kus keegi siin, Leedus, on käinud ja mida on näinud.
Märkamatult olimegi jõudnud Poola piirile. Bussijuhi soovitusel keerasime oma kella osutid tunni võrra tagasi ja meie elu hakkas kulgema Kesk-Euroopa aja järgi.
Poola politsei
Ootamatu peatuse korraldasid meile Poola transpordipolitseinikud, kes meid rajalt maha võtsid ja parklasse suunasid. Naised käisid taas nina puuderdamas ja mehed lihtsalt ihu kergendamas. Tegime aega parajaks kohvipausiga, maksmine toimus juba zlottide eest.
Peatus venis mitme tunni pikkuseks. Poola transpordipolitsei ei suhtunud meisse üldse külalislahkelt – uuriti meie bussi ja puuriti teraval pilgul selle dokumente. Kui piisavalt uuritud-puuritud, tehti trahvi täiesti olematu asja eest.
Lõpuks ometi lubati meid bussi ja sõit võis jätkuda.
Hämmastav, kui palju kasvatatakse Poolas maisi – ilusat, kõrget, lopsakat. Meenus, kuidas ma väikse lapsena tegin maisitõlvikutest nukkusid. Ka siis tundus mais mulle kõrge, kuid selle Poola omaga see võrdlust ei kannata.
Musketäride vastuvõtt
Teisipäeva pärastlõunaks jõudsime Varssavisse, kus meid ootasid musketärid Athos, Porthos ja Aramis. Tegelikult siiski kolm kõrvuti asetsevat hotelli, mis on oma nimed saanud Dumas’i romaani järgi.
Poolas klõpsasin teha ka esimesed fotod neist paljudest, mis reisi meenutama jäävad. Kõige esimesel reisipildil on suur prügikast, millele kleebitud silt „Remondis“. Ei tea, mida see sõna nende keeles tähendab aga meie jaoks oli see küll naljakas.
Eelseisval ööl sai meie peatuspaigaks Aramise hotell. Korjasime bussist ja pagasiruumist oma kohvrid kokku ning jagunesime tubadesse.
Pärast värskendamist siirdusime linnaga tutvuma. Bussipeatusest leidsime meile tundmatu piletiautomaadi. Kuidas sellest piletid kätte saada? Õnneks ei pidanudki pikalt nuputama, sest Gregor – seltskonna üks nooremaid – astus ligi, klõpsas siia-sinna ja olidki piletid olemas.
Kesklinna jõudes suundus igaüks oma teed. Uurimist vajasid vaatamisväärsused, vanalinn, kohvikud ja kauplused.
Leidsime kesklinnast kaugemal väikese söögikoha, kus sõin oma elu parimat külma suppi. Ei teagi täpselt, mida kõike seal sees oli, aga maitses jube hästi.
Edasi kõndides tekkis muidugi ka magusaisu. Valitud magustoit kujunes üllatavaks ja mõnusaks maitseelamuseks. Taldrikul oli väike ports halvaajäätist, katteks liistuke tumedat šokolaadi, üle puistatud väheste soolahelvestega ja kõrval oli veidi oliiviõli. Maitses tõesti oivaliselt.
Õhtu möödus hotellis puhates, sest hommikul pidime hirmutavalt vara teele asuma.
Kolmapäev varahommikul kell 6 olime taas bussi juures. Kõigil sõidukisse astujatel olid peos kaks pikka saia ja veepudel. Saiapikukese vahel oli sink, kurk ja salat – selline oli meie toidupakike hotelli poolt.
Nosisime oma saiu ja sõitsime Krakovi poole. Rõõmustasime, et bussi konditsioneer töötas taas, kuid olime liiga ennatlikud – jahutav õhk kadus taas. Bussile tehti sõidu pealt mitmeid taaskäivitusi. Uskumatu, aga see nipp töötas.
Loodus ümberringi oli kaunis – lauged mäed ja orud. Bussiaknast möödusid külakesed, kaugemal kõrgusid Karpaadid.
Sedasi loodust imetledes jõudsime Slovakkia piirile.
Laulja Margus Kriiva: „Reis kestis peaaegu 9 päeva ehk 215 tundi ja 6 minutit, Tartu inimestel 215 tundi ja 44 minutit. Kui minnes läbisime üle 1500 km, siis tagasiteel üle 1700 km, lisaks veel sõidud Ungaris. Kokku läbisime tublisti üle 4000 km, võibolla isegi 5000 km. Reisi jooksul käisime kaks korda Lätis, Leedus, Poolas ja Slovakkias ning korra Ungaris. Lätis viibisime kokku 6 tundi ja 55 minutit, Leedus kokku 8 tundi ja 21 minutit, Poola pinnal olime 53 tundi ja 32 minutit (ehk üle 2 ööpäeva), Slovakkias 26 tundi ja 19 minutit (üle ühe ööpäeva) ning Ungaris 117 tundi ja 17 minutit (ehk peaaegu viis ööpäeva).“
Slovaki päevalilled
Bussiaknast paistis jälle palju vaatamisväärset. Nautisin suuri päevalillepõlde, sest nägin oma lemmiklilli hektarite kaupa kasvamas. Päevalilled olid väga, väga ilusad – kaunid õied, mis pööravad end päikese poole.
Ungari – Forro Fogado
Õhtul veidi enne kella kümmet jõudsime lõpuks sihtpunkti Ungaris. Forro Fogado – meie kodu järgnevaks viieks päevaks ja ööks. Giidiks saime eesti keelt valdava ungarlanna Bogi.
Siirdusime kohe söögisaali, kus kaetud lauad ootasid meid. Esimesena toodi lauale supp, mis oli meie mõistes suhteliselt vedel, aga maitses hea. Seejärel serveeriti praad ja magustoiduks arbuus. Kõht sai mõnusalt täis. Olin valmis muuks, sest kui olin tuttavatele rääkinud, et lähen peagi Ungarisse, siis hoiatasid nad, et jään seal nälga. Ungari köögis pidavat väga palju kasutatama paprikat. Paprika mittesööjana ma muidugi ei rõõmustanud selle info üle. Esimene õhtu möödus siiski paprikavabalt.
Õhtusöögile järgnes taas tubadesse jagamine. Toad olid väikesed ja lihtsad, aga neli inimest mahtus sõbralikult ära. Hommikul oli duši kasutamisega küll nii, et kes ees, sel soe vesi.
Õhtupimeduses sai veidi majutuspaiga õuel ringi kaetud, aga et miskit eriti ei näinud, jäi „koduõue“ üllatumine hommikuks.
Mõistagi ei olnud me selles majutuskohas ainsad festivalikülalised – lisaks meile olid kohal kaasmaalased Haapsalust ja suur bussitäis esinejaid Poolast. Poola rahvamuusiku väsimatu pillimängu saatel uinusimegi sel õhtul magama.
Hommikul uudistasin siis kohta, kus olime öö veetnud. Õu oli kaunis – lilleamplid, õitsvad puud ja põõsad ning viinamarjad, mis kahjuks küll toored. Pilku püüdsid telliskivitelgid (laulja Peetri suust kuuldud nimetus) – kämpingu kujuga majakesed, mis ehitatud tellistest.
Hommik
usöök oli mulle sobiv – munapuder, juurde sai valida vorsti, tomatit, juustu, moosi, võid. Kohv polnud küll päris see, mida hommikuseks ärkamiseks oleks soovinud, aga ei olnud hullu – valida sai ju ka teed.
Kui kõht täis, istusime bussi. Meid ootasid Morahalomi termaalveebasseinid ja neli tundi mõnulemist. Saime supelda, liugu lasta, soojas vees liguneda, päikest võtta, keha kinnitada, kaubandusega tutvuda, puuliike tuvastada…
Pärast kerge loputust duši alla siirdusid laulukoori Läte liikmed proovi tegema ja riietuma lähedal asuvasse koolimajja, et siis esinemiseks tagasi tulla basseinide juurde.
Võro kiil Ungari basseinides
Veidi kummaline oli kõrvalt vaadata seda harjumatut esinemispaika. Lauljad ja tantsijad higistasid oma rahvariietes, kuid kontserdi kuulajad olid valdavalt basseinis ja kaelani vees.
Kõlasid laulud „Lauljaid otsitakse“, „Kungla rahvas“, „Istsõ ma maailma veerekõsõ peale“, „Puupää rock’n’roll“, „Võro kiil“ ja „Ku naanõ minno pahandas“.
Eks kohalikel oli väga lahe kuulata, kuidas eestlased ungari keeles laule tutvustasid. Kõige rohkem reageeris rahvas, kui ungari keeles loeti ette pealkirjad “Ku naane minno pahandas” ja “Puupää rock`n`roll”. Igatahes hakkas publik mõnusalt naerma ja hoogsalt kaasa elama.
Kahjuks ei saanud me ajanappuse tõttu seda festivalikontserti edasi vaatama ja kuulama jääda. Kiire riietevahetus ja ees ootas tund aega sõitu Sibulalinna ehk Makosse.
Sibulalinna veinikeldrites
Makos külastasime veinikeldrit, kus omanik tutvustas ajalugu ja veine. Laual oli kaks taldrikut. Ühel neist olid punase sibula rõngad ja teisel … suured saiaviilud, millel sularasv ja paprikapulber – päris huvitav amps kindlasti.
Peale veinide degusteerimist serveeriti meile seal ka õhtusöök, mis oli omamoodi vaatamisväärsus. Selle prae kohta ei saanud öelda suur, sest see oli megasuur. Kõrge makaronihunniku otsas laiutasid kaks kogukat šnitslit. Mitte keegi meist ei saanud kurta tühja kõhu üle. Veeretasime oma pungil kõhud bussi ja sõitsime tagasi Forrosse, oma ajutisse Ungari koju
Väsimatud poolakad olid õhtul taas platsis. Sel õhtul laulsime juba koos mõlemale rahvusele tuntud laule.
Sünnipäevalaps Kadri üllatas õhtul koorikaaslasi koduse kama ja Kalevi kommidega.
Päevad olid Ungaris kuumad ja päikselised, õhtud aga harjumatult jahedad. Vedas neil, kellel oli ettenägelikult kaasa võetud paksem jope või kampsun.
Tuli loovutada riigilipp
Reede, 12. juuli. Äratus. Hommikusöök. Sõit Szegedisse. Väga sisukas päev. Linnaekskursioon, muuseumid, loomaaed, poodlemine, õhtupoolikul esinemine.
Szegedi saatus on üpris kurb, sest linna on palju kordi laastanud üleujutused. Väga uhke oli Toomkirik – seal lihtsalt istusid, vaatasid, õhkasid.
Sel päeval oli kooril esinemine Ruzsas. Tundus väike kohake olema. Parkisime bussi ja sealsamas puude all sättis dirigent Külli lauljad ritta – hääled lauldi lahti ja võeti läbi esitamisele tulev repertuaar.
Peagi hakkas kooli kõrval asuvale platsile tekkima teisi esinejaid, pingiread täitusid publikuga, ninna tungis lahtisel tulel pajas podiseva toidu lõhna.
Olin reisile kaasa võtnud väikese sini-must-valge lipukese, et omadele kaasa elades seda lehvitada. Lipp jäi silma armsale, eakale vanapaarile, kes palusid mu lippu endale. Polnud mul südant „ei“ öelda. Sedasi vahetasingi lipu galantse käesuudluse vastu.
Kontsert algas. Vaatasime teisi esinejaid ja ootasime enda järjekorda. Läte laval. Kõlavad eestikeelsed laulud, publik plaksutab, vaatan eesti lipuga lehvitavat Ungari vanapaari ja kuidagi nii uhke oli olla.
Padades, mis ennist ülihead lõhna levitasid, oli söök nüüd valimis saanud ja seda meile õhtusöögiks pakutigi. Paprikasõbrad võisid rõõmustada, sest neid maitsvaid köögivilju oli siin suisa taldrikuga lauale toodud. See olnud tuline suutäis.
Tagasitee ööbimispaika oli päris pikk. Bussirahva ühendkoor võttis lauluviisi üles, õues pimenes kiirelt.
Tagasitee ööbimispaika oli päris pikk. Bussirahva ühendkoor võttis lauluviisi üles, õues pimenes kiiresti. Küllap roolis olev bussijuhtki ümises kaasa, mistõttu ühel hetkel leidsime end Serbia piiripunktist. Oli tükk tegemist, et buss sealt väikeautode vahelt läbi manööverdada ja taas koduteele keerata.
Lustliku laulu saatel jõudsime Forrosse – koju.
Laupäeva hommikul ärkasime jälle trompetihelide peale. Szegedi linn ootas taas avastamist. Osa meist läksid rongiga giidi saatel linnaga tutvuma, teised suundusid suurde kaubanduskeskusesse. Sealseid hindu nähes läks meel kurvaks ja tekkis küsimus, miks Eestis raiuvad hinnad ostjat nagu kirvega.
Päev jätkus Borda’ny linnakeses. Selle õhtu kontserdi programm oli kõige mitmekesisem: oli koorilaulu ja erinevate riikide rahvatantsu, esinesid palju tähelepanu pälvinud Poola puhkpilliorkester, line-tantsijad ja kõhutantsijad. Meie koori esinemine läks hästi. Lisaks mujal esitatud repertuaarile oli sel õhtul kavas ka „Tuljak“.
Peale esinemist ootas meid bussis kast kiilakaid nektariine koos tervitustega kohalikult põllumehelt.
Lammassigadega pühapäev
Pühapäeva me ei pühitsenud. Hommikusöögiga alanud päev viis meid jällegi bussi – sõitsime Bugacpusztasse. Ees ootas midagi põnevat ja minu jaoks ennenägematut – hobustešõu. Sündmuspaika viidi meid hobuvankritega. Tervituseks kõlas torupillimuusika, külastasime väikest muuseumi ja kuulasime veidi ajalugu. Väike karjusepoiss õpetas õues piitsa plaksutama.
Lõpuks ometi nägime ka bussijuht Taavo poolt paljureklaamitud lammassigu. Uskumatu, ongi täitsa olemas, bussijuht ei visanudki villast. Välimuselt nagu siga ikka, aga lamba kasukas seljas.
Ja siis hakkas hobustešõu. Lahe, millised kaunid hobused. Hästi toidetud. Kõrged jalad. Läikiv karv. Suursugused loomad. Ratsanikud teevad erinevaid trikke, plaksutavad piitsa, tolm lendab… Ja siis tuleb viiel hobusel seisev ratsanik. Väga uhke värk.
Pärast maitsvat ja mitmekesist lõunasööki, mille taustaks mängis elav muusika, istume taas bussi. Sihtkohaks on Cserkeszölö.
Koor laulis bussis hääled lahti. Esinemine toimus taas termaalveebasseinide ääres. Sel korral nautis publik esinemist lava ees istudes ja seistes, mitte basseinist. Publiku seas olles tajusin, et kambjalased meeldisid sealsele kuulajaskonnale väga.
Peale esinemist oli meilgi vaba voli basseine külastada. See koht oli tunduvalt lahjem kui Morahalomis, aga mõnus siiski, sest meil kodus ju selliseid basseine pole.
Mutrivõti olgu kaasas
Tagasisõit Makosse kujunes päris pikaks. Teel tabas meid ebaõnn – buss viskas taas vedru välja. Kaks nõutut bussijuhti uurisid mootorit, appi asusid tehnikat tundvat koorilauljad. Päris trööstitu oli nõnda seista.
Tee veeres oli aiand. Lahke valvur avas selle väravad ning palus meil ringi kõndida ja uudistada.
Bussile saime abi mööda
sõitvalt kohalikult mehelt. Vahejuhtum andis olulise õppetunni – bussireisil peab alati kaasas olema mutrivõti nr 36.
Suure hilinemisega jõudsime Makosse. Peenes restoranis ootas meid külluslik kolmekäiguline õhtusöök. Mu kõht, palun anna mulle andeks selline nuumamine!
Esmaspäev. Pakkimine ja lahkumine. Meie giid Bogi sai kinke ja ohtralt kallistusi. Tema jäi sinna järgmisi eestlasi ootama, aga meie hakkasime sõitma kodu poole.
Tegime peatuse Egeris. Uudistasime eemalt kindlust, imetlesime kaunist vanalinna, ostsime veel suveniire ja istusime jälle bussi. Ees ootas Slovakkia.
Õhtu eel jõudsime Dedinkysse, kus hotell asus maalilises kohas. Tee sinna oli kitsas ja käänuline nagu Bondi filmides. Kõik, mis sel tõusul silma jäi, oli kaunis. Mäed ja järveke köitsid meie pilke. Kohalikku poodi jalutades avastasime, et keegi romantik oli mäe nõlva niites sinna suure südame kujundanud.
Peagi ootas meid õhtusöök hotelli restoranis. Söögisaali kaunistasid jahitrofeed. Lahjat suppi süües mõtlesin paratamatult, et liha sealt topiste seest oleks võinud küll supipoti rännata.
Teisipäev. Ees ootas selle reisi teine lahe ekskursioon – sel korral Dobshina jääkoobastesse. Tõus sinna oli päris pikk ja väsitav, võttis selja lausa märjaks. Peale mõningast ootamist pääsesime koopasse, kus oli päris külm. Kerisin pleedi endale tihedamalt ümber. Jääsambad ja tunnelid olid küll vapustavalt ilusad, aga hea oli jälle õue sooja kätte pääseda.
Koduteel kohati koduseid
Teel Poolasse nägime Kõrg-Tatra mägesid. Saime pildistada neid ja endid nende taustal.
Pikk sõit. Kes imetles vaateid, kes tukastas, kes maiustas. Kui kohe-kohe olime hotelli jõudmas, tõrkus buss edasi sõitmisest, kuid kuidagi nikerdasime end siiski kohale.
Taas peatusime Aramise hotelli juures, kus meile sai osaks soe ja kodune vastuvõtt. Bussist välja astudes ootasid meid Kambja naisrahvatantsurühma Vikertiimer tantsijad, kes olid teel Saksamaale päris Europeadile. Poolas meie teed lihtsalt ristusid.
Kolmapäeva hommikul startisime varakult kodu ootas. Kui lõuna ajal ületasime Poola-Leedu piiri, otsisime välja oma käekellad, mobiiltelefonid ja äratuskellad ning keerasime need kodusele ajaarvamisele.
Südaööks olid „meie“ omad kodus, Tudulinna Rabaroosidel jäi veel jupike maad sõita.
Oli tore reis! Kontsertreis sai teoks tänu kahe tragi naise – Eha ja Külli –asjaajamisele. Me kõik täname teid!
Suur tänu Eesti Europeade Komiteele, kes pakkus laulukoorile Läte sellist vahvat esinemis- ja kultuurireisi.
Aitäh Kambja vallavalitsusele toetuse eest.
Valla kultuuritöötaja Pille Tammelan
Europeade
Europeade on Euroopa kõige suurema haardega traditsiooniline festival. Igal aastal osaleb 150 kuni 250 erinevat kolletiivi kokku 4500 kuni 6000 osalejaga.
Europeade on Euroopa suurim rändfestival – igal aastal erinevas riigis.