„Täna oli imeliselt kaunis hommik. Kui parklas autost välja astusin, kõrgus minu ees päikesekiirtes kirik – see oli nii ilus ja lummav vaatepilt. Ja siis märkasin kaugemal muruplatsi serval äärekivil istumas ja kausikesest putru söömas üht väikest poissi, keda ma varem ei ole näinud.
Tema kõrval oli pisike jalgratas. Läksin poisi juurde ja küsisin, kes ta on ja kust ta tuleb. End Kristofer-Mirkona tutvustanud poiss vastas – mõelge vaid, kui ilusasti see kõlab –, et tema tuleb maalt.“ – umbes-täpselt nõnda kirjeldas Kambja kooli õpetaja Pille seda, kui tugeva tundelaenguga alustas ta mai viimast koolipäeva.
Kristofer-Mirko oli Unipiha kooli esimese klassi õpilane, keda tol hommikul oli toodud varakult Kambjasse, sest tal kui tublil õppuril oli kutse vallavanema vastuvõtule. Tähtis sündmus algas aga alles tunnike enne südapäeva, mistõttu Kristofer-Mirko pidi ilmutama kannatlikkust ning tegema rahumeeles aega parajaks.
Vallavanema traditsioonilisele vastuvõtule oli tänavu kutsutud rohkem kui sada õpilast koos vanematega.
Toivo Ärtis
