Teisipäeval, 23. mahlakuud on karjalaskepäev, mis on Maavalla põlisrahva jaoks tähtis püha ning ajalooline tähtpäev. Karja esmakordse väljalaskmise ning metsa, maa ja pikse austamisega seotud tavad muudavad selle päeva pühaks. Samas möödub 670 aastat Harju sõja ehk Jüriöö ülestõusu algusest.
Taarausuliste eestvedamisel tähistati Jüriöö ülestõusu aastapäeva esimest korda 1928. aastal Estonia teatris. Mõne aasta jooksul levis see tava üle Eesti ning esivanemaid hakati mälestama hiites, ohvrikivide- ja puude juures ning linnamägedel. Kahtlemata on ka praegu väga oluline meenutada seda ajaloosündmust väärikalt. Selle kõrval aga ei tohiks ununeda, mispärast see päev on püha.
Metsajumala ja Uku püha
Karjalaskepäeval on puud ja võrsed puutumatud nagu hiies. Kes neid raiub ehk vigastab, sel läheb edaspidi kehvasti. Kogemata vigastatud oksa on seepärast püütud punase lõngaga kokku siduda. Karja kihelkonnas on öeldud: “Jüripäval ei tehtud ka kuskil pool tööd, tema oli püha metsajumalale.”
Loomi karjatati muiste ikka metsas. Metsas olid aga karud ja soed, kes hinnalisi loomi ohustasid. Enne karjalaskepäeva on metsaloomadel vabadus kariloomi murda. Isegi karjaaeda pole enne karjalaskepäeva hea teha, sest siis ei pakuks see metsloomade eest mingit kaitset. Karjalaskepäevast kasupäevani hoiab aga metsajumal murdjad loomad karjast eemal. Vähemalt senikaua, kui metsajumalaga ollakse heas läbisaamises.
Kuni karjalaskepäevani pole maa veel hinganud. Selles on talvine viha, mürk, mis ohustab maale istujat, sellel magajat või paljajalu käijat. Kuigi ka esimene pikne lahutab maa viha, on karjalaskepäev siiski kindel tähtpäev, peale mida võib maale istuda.
Karjalaskepäeval maad ei harita, maa puhkab, maa hingab.
Karjalaskepäeval peetakse püha ka pikse pärast. Seal kus on kolinat ja müra, hakkab pikne hiljem sisse lööma või rikub rahe saagi. Tarvastus on öeldud isegi, et “juripääval ei tohe oherdega auku laske, sõs om vanamb vihane” (vanamb – kõu).
Karjalaskepäev tähistab karjatamise algust, kuid mitte tingimata esimest karjapäeva. Loomade esimene karjamaale laskmine on sõltunud ja sõltub praegugi kevade saabumisest ja loomasööda jätkumisest. Samuti on valitud selleks paaris nädalapäev – teisipäev, neljapäev või laupäev.
Esimene karjapäev on loomade suvise saatuse ja heaolu jaoks määrava mõjuga. Seepärast on sel päeval tehtud palju igasugu nõidust ja taigasid, mis peaks loomi kaitsma ja andma neile paremat edenemist. Loomad aga annavad inimestele toidust ja mõjutavad seega omakorda inimeste tervist ja head käekäiku. Näiteks on pandud karja väljaajamisel laudaukse alla kirves vm raudese ja on loomi nõiarohtudega suitsutatud. Samal põhjusel on ka ennustatud. Milline loom astub karjateele pandud muna katki, saab peatselt hukka. Selline loom on siis mõttekas varakult lihaks teha.
Karjalaskepäeva lõkketuli annab tervist
Karjalaskepäevast alates võib hakata lõket tegema. Vähemalt kohati on sel päeval peetud suuri küla või isegi mitme küla ühiseid tulesid. Karjalaskepäeva lõkkesuitsul on tervistav ja kaitsev võim nii inimestele kui loomadele. Suitsutatud on ka põlde ja marjapuid. Tule tegemiseks on õige aeg õhtul ja öösel vastu 23. kuupäeva.
Karjalaskepäeval ei tohiks kodust midagi välja viia, ei laenata ega laenu tagasi anda. Muidu antakse või viiakse kodu õnn ära.
Tärivere (Iisaku) ja Jõvi kihelkonnas on abielunaised sel päeval kogunenud kas kusagile mäele või kõrtsi. Kogunemist on nimetatud lüpsikute turbutamiseks. Sääl siis on tehtud nõidust lehmadele parema piimaanni saamiseks. Samuti võeti abielunaiste hulka vastu eelmisel aastal tanu alla saanud noorikud.
Püha Jüri – röövlite pühak
Aegade jooksul on tekkinud segadus päeva nimetusega. Eesti kalendrisepad on hakanud ekslikult karjalaskepäevaks nimetama mahlakuu esimest päeva (01.04.), hoolimata sellest, et valdav osa karjalaskepäeva pärimust on seotud hoopis mahlakuu 23. päevaga (23.04.). Viimast tutvustatakse trükisõnas aga jüripäevana, kuigi meie maausulise püha uskumustes ja kombestikus pole selle võõramaise sõjardpühakuga mingit pistmist.
Nagu mitmed teised põlisrahvaste pühad, nii ka meie karjalaskepäev on langenud hilisema kristliku püha ohvriks. Katoliiklik jüripäev seati sisse Püha Jüri austuseks (algselt Georgios, ka Georg, väidetavalt Kapadookiast pärit ohvitser, kes hukati 8516. aastal (303) Olümpose jumalate mõnitamise eest. Makedoonia kristlastel ongi Georg röövlite kaitsepühak. Kummalisel kombel tuntakse Georgit kristlaste hulgas enamasti siiski mitte kurjategija vaid hoopis muinasjutulise lohetapjana. Lohe seejuures kehastab muidugi alistatud loonarahvaid või maha surutud loonausku üldiselt. Vene riigi kahepäise kotka rinda ehtival Georgi kujutisel tähistab surmatav lohe näiteks soome-ugri jt põlisrahvaid, kelle kristlastest venelased on oma vallutusrekedel põrmu surunud. Ka siin Maavallas.
Tänapäevases mõistes võib Püha Jüri pidada ristiusu nimel sooritatud inimsusevastaste kuritegude kehastuseks. Miljonid mõrvatud inimesed ja kümned hävitatud rahvad ning elmad on tallatud Püha Jüri sõjaratsu kapjade alla. Seetõttu on Püha Jüri ning ka Vene Georgi ordeni triibuline lint Maavallas ristirüütlite ja järgnevate okupatsiooniarmeede märk.
Esivanemate mälestuseks
23.04. möödub 670 aastat Harju sõjast, mida vallutajad nimetasid Jüriöö ülestõusuks. Sajandite jooksul on langenud paljud esivanemad, kaitstes meie maad vallutajate, röövlite ja hiiehävitaje eest. Süüdakem karjalaskepäeva laupäeval nende mälestuseks ja auks lõkked kõikides Maavalla külades ja linnamägedel.
Tuli soojendab meid samamoodi kui esivanemaid ning lõkkesuits annab tervist. Meenutagu iga süttinud lõke ja tõrvik meile vallutajatega peetud sõdades süütult langenud maarahva mehi, naisi ja lapsi ning nende muistses vabadussõjas antud vannet: Kuni on kasvõi üks põlvepikkune poisike, ei võta me vastu võõrast usku. Meest sõnast, härga sarvist, ütleb vanasõna.
Esivanemate minevikus peetud võitlust ning kannatusi meeles pidades oskame paremini hoida oma maad, inimesi ja pühapaiku. Hoides au sees eivanemate tavasid ja tarkust, hoiame oma rahva elujõudu ja väge.
©Maavald.ee, EMKS