Märtsi algul käisime harival õppepäeval Alatskivil.
Esimesena külastasime Juhan Liivi kodukohas temanimelist muuseumi.
Tutvusime kunagise Oja talu erinevate kõrvalhoonetega: ait, saun ja samuti ka rehielamu, kus elas ka Juhan Liiv – algselt oma vanemate, õdede ja vendadega ning hiljem koos oma venna perega. Liiv ei saanud oma isatalus vennaperega koos elades rahu ning viis aastat enne oma surma kolis ta sealt ära.
Juba uuemat sorti ehitises oli seatud üles näitus Liivi perekonnast ja temaga seotud asjadest. Seal räägiti meile Liivi perekonnast, tutvustati Liivi loomingut ning kõneldi Liivi elust.
Kuna Liiv oli vaimuhaige, põletas ta vahel oma loomingut. Tihti kõndis ta pikki maid ja oli üpris tavaline, et Tartu linna piiril tuli tal mõte, et mis ikka sinna linna minna ning ta pöörduski tagasiteele.
Kui Liiv leidis oma armastuse, kirjutas ta romantilisi luuletusi ja pühendas need kõik oma armsamale. Kui Liiv ise aru sai, et ta on vaimuhaige, otsustas ta suhte armsamaga lõpetada.
Meile rõhutati ka seda, kuidas Liivide vanemad pingutasid, et lastele haridust anda.
Teises ruumis oli püsinäitus Liivi luuleauhinna laureaatidest ja etluskonkurssidel käinud õpilastest. Vaatasime videokatkeid, millel õpilased lugesid Liivi luuletusi ja proosat. Muuseumi giid Margit Kilter andis õpetajale ristsõna, mida hiljem koolis lahendasime.
Õppepäev jätkus Alatskivi lossis.
Sisenedes oli tunda vana hõngu. Lossi atmosfäär oli võimas.
Giid Külli Must tutvustas meile lossis elanud perekonda. Von Nolckenite loss on ehitatud Inglismaa kuningalossi eeskujul. Tapeetidel olid nelgid – aadlivapi lilled.
Pärast seda, kui lossipere põgenes rahutuste tõttu Eestist, on olnud lossis palju erinevaid asutusi. Tühjana pole see kunagi seisnud, seal on olnud kool, raamatukogu ja erinevaid nõukogudeaegseid asutusi.
Huvitav oli vaadata, millised nägid välja lossiruumid varem – näitus lossi restaureerimisest andis põneva ettekujutuse.
Lossi all keldris, kus oli töötajatekorrus, on nüüd põnevad õpitoad ning ilusad ja vägagi elutruud vahakujud lossiteenijatest – nad oleksid justkui päris inimesed olnud.
Ka giidi kleit oli vastavalt lossiteemale valitud.
Seejärel liikusime lossi teisele korrusele Eduard Tubina muuseumisse, kus meid juhatas giid Lily Hantson.
Tubin oli kuulus helilooja, kes kirjutas neli sümfooniat ja Eesti esimese balleti „Kratt“. Helilooja põgenes perega Rootsi, aga ka seal kirjtutas ta edasi muusikat – nii soolo- kui ka koorilaule.
Tubinale meeldis fotograafia ning tema lemmikspordiala oli male. Ta võistles males Paul Keresega. Tubin olevat väitnud, et kui Keresest poleks saanud maletaja, oleks see võinud saada hoopis temast endast.
Tubina muuseumis saime kuulata ka tema muusikat ja täita kontrolliks töölehte.
Lossis möödus ka meie „söögivahetund“ kaasavõetud toiduga.
Viimasena läksime looduskeskusesse.
Giidid – Ene Kook ja Ene Zirk – jagasid grupi kaheks. Võimas oli Eesti makett, millel oli meie maa reljeef. Tõmbasime maketikuubikud lahti ja nägime, et välja olid toodud kõik pinnamoe kihid.
Tutvusime ka erinevate puuliikidega ja meile räägiti erinevatest taimedest, mida metsas leidub. Üleval pööningukorrusel mängisime osavus- ja koostöömängu ning pärast seda tutvustati meile kivimeid ja looduskaitsealasid. Samuti räägiti ka Peipsi kõige suuremast saarest Piirissaarest, mida kunagi võiks isegi külastada.
Oli väga tore ja õpetlik päev Alatskivil.
7. klassi õpilased Triin Ehrlich, Marilin Tammeorg
Õpetajate Lehes oli kuulutus koolipäeva veetmise kohta Alatskivil. Liivi muuseum pakkus kirjandustundi, loss ajalootundi, lossi teisel korrusel asuv Eduard Tubina muuseum muusikatundi, looduskeskus bioloogiatundi.
Et vaheldusrikkus on õpilastele teretulnud, kogunes kiiresti kolmkümmend 7.-9. klassi õpilast.
Külm talvepäev sujus tõrgeteta, olime Alatskivi kõikides asutustes oodatud, giidide sõnum arusaadav.
Pikema ülevaate koolipäevast annavad muidugi asjaosalised ise.
Emakeeleõpetaja Tiina Tiideberg