{loadposition 3409}
Fotod: Hella Sule
Aasta 2012 – Euroopa kontekstis aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise koostöö aasta – pakkus ka Kambja pensionäride klubi Tammeke liikmetele erinevaid ettevõtmisi.
Tore õhtupoolik vanas kõrtsis
Tegevusaastale hooandmiseks külastasime 19. märtsil Uhti kõrtsi. Vanale teeristile jääv kõrts on rahvasuus tuntud ka Valge-Reola ja Valge kõrtsina. Kõrts pärineb 19. sajandi algusest.
Meid võttis vastu perenaine, kes pakkus kohapeal küpsetaud leiba mõnusa kattega ning tutvustas kõrtsi ajalugu, taastamistamistöid ja tulevikuplaane.
Hoonele on antud nn Avatud Ateljee roll. Kõike, mida kohapeal valmistatakse, on võimalus osta. Samuti on võimalik jälgida kunsti ja käsitööga tegelejate tööprotsessi ning soovil ka ise õppida ja proovida.
Meie osalesime toidu-, naha- ja keraamikastuudios. Küpsetasime leiba ja Uhti õunakooki, meisterdasime nahast võtmehoidjaid ja voolisime savist meeneid.
Tegime ka ringkäigu kõrtsihoones.
Lõpetuseks, kui kook oli valmis ja leib ahjust väljas, kinnitasime pika kõrtsilaua ääres keha.
Aeg oli lennanud kiiresti ja kojusõit ees. Oli väga tore õhtupoolik.
Elamuslik piknik kodukandis
Toredaks kujunes ka maikuine piknik Suure-Kambja lavaaugus. Minek sinna oli juba elamus: kes läks jala, kes autoga – nii nagu jõud lubas. Istusime lavaaugu serval kordatehtud lõkkeplatsil, sõime kaasavõetud suupisteid, jõime kohvi ja kuulasime lõõtspillimängu.
Huvilised käisid uudistamas Suure-Kambja paisu ja endise koolimaja kurbi varemeid, kordatehtud bussipaviljoni ning lavaaugu ümbrust. Kena kordatehtud paik ürituste korraldamiseks väljaspool alevit. Meie üritus läks kenasti korda ja kindlasti korraldame ka sellel aastal oma pikniku seal.
Külaskäik Metsamoori juurde
Juunis võtsime ette ekskursiooni Võrumaale Metsamoori Pereparki, mida on üsna raske leida – see asub Võrumaa laiade laante ja kopsakate kuplite vahel peidus. Kuid see, kes sinna jõuab, leiab ennast justkui teisest maailmast – seal on vabalt hingamise ja eneseotsimise maailm.
Metsamoor (Irje Karjus) juba ootas meid. Ta tutvustas oma valdusi ja tegemisi. Saime teada:
-
kuidas on looduse abil võimalik jõuda iseenda avastamiseni,
-
kuidas suhtuda ravimtaimedesse,
-
kuidas saada puudelt abi ja kuidas puud inimesele mõjuvad,
-
kuidas mõjutab meid ümbritsev keskkond ja kuidas meie seda mõjutame,
-
milliseid rahvaravivõimalusi saaksid kasutada olles põhjamaa inimene.
Istusime loitsukeldris, kuulasime loitsu. Maitsesime tervistavaid energeetilisi taimeteesid ja uudistasime, mis on energeetiline lillevesi, tutvusime ravimikapi sisuga ning ostsime kaasa ürdi- ja puutõrvasalvi. Kohalejõudnud vihmapilv tegi meie lahkumise väga äkiliseks ja ajas meid kiiresti bussi.
Vihmamärg Karula rahvuspark
Järgmine sihtpunkt oli Karula rahvuspark (123 km²) – Eesti kõige väiksem rahvuspark –, mis asub Valga- ja Võrumaa piiril Antsla, Karula, Mõniste ja Varstu valla maadel. 1979. aastal asutatud maastikukaitseala sai rahvuspargiks 1993. aastal.
Karula rahvuspark on loodud, et säilitada Lõuna-Eestile iseloomulikke metsa- ja järverikkaid kuppelmaastikke, pinnavorme, loodust ja kultuuripärandit. Seal plaanisime pidada lõunapausi (söök-jook oli meil kaasa võetud), aga see meil ei õnnestunud, sest vihmapilved, mis kogu aeg taevas tiirutasid, otsustasid seal oma luugid avada ja nii ei jäänud meil muud üle, kui bussi vihmavarju pugeda. Ja rahvuspargi ilu ning omapära jäigi sel korral nägemata.
Metsavennana Võrumaal
Meie võtsime suuna Metsavenna tallu.
Poolteist kilomeetrit enne Eesti-Läti piiriületuspunkti asub pisikene Vastse-Roosa küla. Sealsete pöldude ja metsade keskel elab vaid 20 kohalikku inimest, aga viimastel aastatel on seda Eestimaa ääreala külastanud ligi kümme tuhat huvilist aastas Eestist, Lätist, Soomest, Rootsist, Venemaalt, USAst, Kanadast, Saksamaalt, Inglismaalt, Egiptusest, Itaaliast, Kreekast, Portugalist ja isegi Indiast ning Austraaliast. Magnetiks on saanud 1999. aastal rajatud Metsavenna talu, mis pakub enneolematut punkriturismi – võimalust osa saada metsavenna retke raames ühest Eesti ajaloo järgust koos metsavenna punkri külastusega.
Peente okaspuupalkidega vooderdatud punker on kaevatud mäenölva sisse. Punkrisse on sisse ehitatud magamisnarid ja pisike laud. Mehelikult nappi ja askeetlikku interjööri pääseb uudistama redeliga ja nüüd ka juba mäekülje sisse ehitatud käigust ukse kaudu. Just sarnastes punkrites elasid neljakümnendate teises pooles ja viiekümnendate alguses sajad vaprad, kuid samas õnnetud mehed oma pealesunnitud hundielu.
„Augustis otsustasid pensionärid minna kõrgusi vallutama – alustati Paide Vallitornist ning järgmiseks sihtmärgiks oli Tallinna teletorn.“
Meile tutvustatakse metsavendluse olemust, metsavendlust Mõnistes, Metsavenna talu. Talus on säilinud originaalpunker aidas, mistõttu saab läbi mängida metsavendade peidupaiga otsimise. Meie naised on nutikad ja punker leitakse kohe üles.
Käime maaaluses punkris, kus tutvustatakse ajaloolist Metsakohina testimist eesti-läti metsavendade omavaheliste äritehingute korral. Sellele järgneb metsavenna eine – koorega keedetud kartul, või, sool ja morss. Laulame metsavenna laule ja saame mälestuseks kaasa väikese lauliku.
Muinasajast euroaega, murupinnalt kõrgustesse
Augustis otsustasid pensionärid minna kõrgusi vallutama. Alustati Paide Vallitornist. Sealses ajakeskuses rännates saadi ajamasina rolli täitva lifti abil ülevaade Eesti ajaloost, alustades maaalusest muinasajast, liikudes läbi orduaja, kuningate aja, tsaariaja, Eesti aja, okupatsioonide aja ning lõpetades ajakeskuse kahel kõrgemal korrusel eksponeeritud taasiseseisvumise ning euroajaga.
Järgmiseks sihtmärgiks oli Tallinna teletorn.
Vaade Tallinna teletornist on ainukordne Eestis ja unikaalne Põhja-Euroopas. Sinu all laiuvad Muuga metsad, eemal kaunis Tallinna vanalinn ja sillerdav Läänemeri kogu oma majesteetlikus hiilguses. Raudse eesriide perioodil oli just siin paljude Eesti inimeste jaoks aken vabasse maailma – õhtul võis näha isegi Helsingi tulesid.
Kasutasime ka võimalust lõunatamiseks kõrguses asuvas restoranis – see oli elamus omaette. See on vaade, mida peab elus nägema!
Kuna juba Tallinnas oldi, siis külastati ka Tallinna botaanikaaeda. Tutvus jäi küll põgusaks, aga ülevaade ikkagi saadi.
Põnevaid leide Tartust ja Elvast
Oktoobris külastasime Vanemuise seltsi vanas majas asuvat Tartu laulupeomuuseumi, kus asub kesksel positsioonil näitus eesti laulupidudest, mis kannab nime “Laulu võim”. Tutvusime muusemi näitustega ja vaatasime Sulbi Külateateri esituses näitemängu „Hullud päälinnast”, mis loodud kuulsaima Eesti komöödiafilmi “Siin me oleme” ainetel. Täitsa lõbus lugu ja kenasti mängitud.
Novembris käisime Tartumaa muuseumis Elvas. 3. novembril avati seal maalinäitus „Juhan Püttsepp. Peedu lilled ja Elva maastikud“. Kunstnik Juhan Püttsepp (1898–1975) pidas end maastikumaalijaks. Maastikud, eriti Lõuna-Eesti maastikud moodustavad kaalukaima osa meistri loomingust. Juhan Püttsepp lõpetas kunstikooli Pallas 1929. aastal. Pallases oli tema õpetajaks Konrad Mägi, kellelt pärineski tõuge hakata maalima vahetult looduse järgi.
Tartumaa muuseumi näitusel avanes võimalus heita pilk kunstniku hilisloomingule – aega, mil tema maaliretkede lähtekohaks oli Elva Peedumäele rajatud suvekodu. Nii sündisid pildid Karijärvest, Pangodist, Otepää kõrgustikust.
Seekordne näitus pakkus ka väikest valikut Juhan Püttseppa lillemaalidest. Roosid, sirelid, astrid, liiliad – kõik need õied näitasid end
igal suvel Peedumäe aias Vikerkaare tänaval. Tore ja südamlik näitus.
Pärast näituse külastamist kõndisime veel Elva linnas. Külastasime huviala- ja kultuurikeskust Sinilind ning raudtejaama hoonet. Endine vaksalihoone on restaureeritud ja avatud Elva puhkepiirkonna matkakeskusena, kus asub turismiinfopunkt. Seal on kena lastenurk ja väike näitus ning müügipunkt, kus müügil Elva linna sümboolikaga meened. Ilm oli ilus ja linn nii vaikne. Tore taaskohtumine männilõhnalise linnaga.
Ihu- ja vaimutoidule mõeldes
Peale nende pikemate sõitude olid veel oktoobris pannkoogihommik (pannkoogid küpsetati kohapeal, moosid olid kodust kaasas) ning soolase ampsu hommik (osavõtjad olid kaasa võtnud soolase ampsu, ühiselt söödi ja kiideti tegijaid).
27. novembril saime kokku Haava kõrtsis ajaloohõngulisel kirjanduslikul lõunapausil. Ive Saame tutvustas Saverna eesrindliku taluomaniku Mart Miti (1833 – 1912) eluteed Oskar Kruusi romaani “Aeg atra seada” kaasabil. Saime teada selle eesrindliku talu peremehe elust ja võitlusest parunitega ning sedagi, kuidas 2012. aasta augustis (Mart Miti 100. Surmaaastapäeval) sai tema kalmunaabriks Kiidjärve paruness Barbara Maydell-Schubert. Ettekanne oli väga huvitav.
Eelmise aasta lõpu- ja ühtlasi jõulupidu toimus 16. detsembril samuti Haava kõrtsis, kus on hubane olemine ja lahke perenaine. Peolaud oli kaetud traditsiooniliste aastalõpu toitudega. Meile esinesid Unipiha algkooli lapsed oma õpetajate Eha ja Lilia juhendamisel. Lauldi, loeti luuletusi ja tehti väikest näitemängu. Ka peolisi kutsuti mänge kaasa mängima. Tore oli! Aitäh neile, et nad vaatamata külmale ilmale tulid meile esinema ja rõõmu tooma.
Sellised olid siis pensionäride klubi Tammeke tegemised 2012. aastal.
Hella Sule,
Tammekese klubi juhatuse liige