Teisipäeval jätavad paljud väikesed ja suured oma igapäevased toimetused pooleli, et järgida üht tänapäeva levinumat maausulist tava. Külade ja linnade lumistelt nõlvadelt kostub liulaskjate rõõmsaid hõiskeid.
Teisipäeval jätavad paljud väikesed ja suured oma igapäevased toimetused pooleli, et järgida üht tänapäeva levinumat maausulist tava. Külade ja linnade lumistelt nõlvadelt kostub liulaskjate rõõmsaid hõiskeid.
Teisipäeval tuleb panna hernesupp tulele ja seada sammud liumäe poole. 21.02. on liugupäev. Maakeeles nimetatakse seda päeva veel pudrupäevaks, seajala-seitsepühaks või sea uuriluu söömise päevaks. Liugupäev ja sellele järgnev tuhkapäev on kokku kihlakud. Rahvakalender tunneb liugupäeva aga ka saksa või rootsi keelest laenatud vastlate nime all.
Liugupäeval on järgnevale kevadele ja suvele suur mõju. Sellel päeval tehtavad taiad ja täidetavad kombed mõjutavad eelolevat aega kas heas või halvas suunas. Just seetõttu peetakse liugupäeva noorekuu teisipäeval kui edendaval ajal. Seekordne liugupäev on aga hoopis kaduajal. Kunagi jäi meie liugupäev kirikukalendri külge ning satub vahest ka täiesti sobimatule vana- või kadukuule. Seetõttu võiksid need, kes ootavad liugupäeva pidamisest suuremat tulu, pidada seda päeva ka nädala pärast 28.02., kui on noorekuu teisipäev.
Liugu- ja tuhkapäeval tuleks tõusta võimalikult vara ja õhtul varakult ilma tuld üles võtmata magama minna. Tangupuder, rasvased herne- ja oaroad, seapea- ning jalad ning ülepannikoogid annavad tublisti rammu terveks eelolevaks kevadeks ja suveks. Eriti kui süüa päeva jooksul 7 või 9 korda.
Esivanemate ja hõimurahvaste kombel tuleks kindlasti liugu lasta. Olgu liug lastud mäel, lauskmaal või sõidetud hoopis hobusega – õnne ja edenemist toob see ikka. Liugu võib lasta ükskõik kus: mäel, mere- või jõejääl, ehitatud liurajal, isegi aidakatuselt. Selleks sobivad ka liukivid, mida leidub mitmel pool Maavallas. Istumise alla kõlbab ükskõik mis. Näiteks tagurpidi pink või kuuseoks. Siledal maal lastakse jalgliugu või tehakse pikem liusõit saaniga.
Liugupäeva ja kohati ka tuhkapäeva liulaskmine annab linale pika kiu. Et liulaskmise mõju oleks suurem, on kohati püütud liugu lasta enne päevatõusu. Liu ajaks on pandud põue ka linapeo ehk linaseemned või istumise alla linakott. Liu laskmise ajal hüütud sõnad “pikka liugu – pikka kiudu” jms peavad suurendama taia jõudu. Et kaitsta linapõldu haiguste eest, on liumäel sõidetud läbi lina- või õletule. Liulaskmine tegevat jaladki kergeks.
Liumäel käinud linaseemned saavad erilise jõu ja need segatakse aidas ülejäänud seemne hulka.
Liumäele on võetud kaasa seakonte või isegi poolik seapea, et loomad paremini edeneksid.
Liugupäeva on peetud naiste pühaks. Naistetööd, eriti ketramine, on keelatud. Paelte punumine ja võrgu kudumine on liugupäeval aga soovitavad. Naised käivad hulgakesi kõrtsis ja ajavad omaette naiste asju. Setomaalgi peetakse kihlakute ajal sarnaseid baabapraasnikuid.
Kihlakute nimi pärineb vadja maarahvalt. Vadjakeelne t?ihlago arvatakse olevat samast sõnatüvest, kui kihl, kihlama ja kihelkond. Muinasajast pärit maausulised mõisted on need kõik. Vastel on aga üsna nooruke laensõna.
Liugupäeval on käidud kõrtsides mokalaata pidamas ja suviseid töölisi kauplemas. Kui kaubad koos, on joodud liigud ja antud ka käsiraha, ehk kihlad. Liivi ehk Kuramaa rannamehed on aga liugupäeval kaubelnud endale kalapaati paarimeest. Sealgi on kauba peale liikusid joodud.
Koos perekondlike jõulude, leedo (jaanipäeva), munapüha ning hingedeajaga on liugupäev Eestis tänapäeval üks kõige laiemalt tähistatavaid maausulisi pühi
©Maavald.ee